Anima Mundi

Meil siin Rios on käimas tore aimafestial “Anima Mundi”, kus üllatus-üllatus, on programmis sees ka eestlased! Kõige tugevamalt on esindatud Priit Pärn, kellelt festivalil saab suisa vaadata tervelt kuute erinevat mutlikat. Aga lisaks sellele näidatakse veel Kaspar Jancise multikat “Krokodill”, Rao Heidmetsalt on programmis “Kaasasündinud kohustused”, Riho Undilt “Lili” ja Ülo Pikkovilt “Dialoogid”.  Kokku siis 10 filmi eestlastelt! Pärs hea tulemus, või kuidas? Soomlaste filme suutsin näiteks ainult kaks tükki leida kavast, leedukatelt aga ainult ühe. Enim tundub filme olevat muidugi venelastelt ja ameeriklastelt.

Sõber Blanche vaatas eile Jancise filmi “Krokodill” ja arvas mind teeb väga rõõmsaks, et multikas talle meeldis. “See oli naljakas ja nunnu. Ja sarkastiline! Mulle väga meeldis.” Kahjuks Kaspari multikat Juutuubis pole, seega ma ise ei oska kommenteerida, kas on tore multikas või mitte.

Igatahes pühapäeval võtan oma kohalikud sõbrad käekõrvale ja lähme koos vaatama filme “Oiva”, “Remix”, “Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…”, “1895″ ning “Karl ja Marilyn”, mis linastuvad kõik koos ühes pundis. Tegelikult saab neid vaadata ka täna ja homme kell 18, aga muidugi on kõik mu sõbrad sel ajal tööl.

Roolin nagu jaksan

Täna oli märkimisväärne pühapäev vähemalt kolmel põhjusel.

1. Väisasin ma lõpuks ometi oma kodu lähedal asuvat Vabariigi muuseumi Catete palees, kus lasi end 1954. aastal maha president Getúlio Vargas. Kuigi ma sain aru, et pole siiski 100% kindel, kas ta ikka lasi end ise maha. Tõsi ta on, on suhteliselt ebatavaline enesetappu sooritada kahe püstolilasuga südamesse. Igatahes asub palees nüüd muuseum, mis pühendatud vabariigile. Eksponeeritud on ka tuba, kus hr Getúlio oma õnnetu otsa leidis. Lisaks vana maja interjöörile võib näha veel aegliinis Brasiilia kujunemist ning kirju, mida inimesed 80ndate lõpus uut põhiseadust kirjutavale Konstitutsiooni Kongressile oma ettepanekutega saatsid.

2. Käisime me kartidega sõitmas ja ma ei jäänudki päris viimaseks, vaid lõpuminutitel õnnestus isegi pihta saada, kuidas see kardivärk käib ja Marianast mööda kihutada. Mul pole autojuhilube, kui keegi peaks nüüd imestama, et mis see kardiga kimamine siis ikka ära ei ole.

3. Päeva kõige olulisemaks sündmuseks kujunes aga hoopiski ühe uusaastaunistuse täitumine. Nimelt saan ma nüüd juuksed pliiatsiga üles panna. Muahahahaaa!!!

Hea küll, panen siis neljanda ka. Suur Projekt on peaaegu valmis. Puudu on umbes 15%.

Haciendo mate vol x

Lugeja Liina jättis viimase matepostituse juurde hulga küsimusi ja ma mõtlesin, et teen neile vastates omaette postituse. Et taas tuletada matet meelde ja natuke propageerida ka. Väga tore, et matet meelde tuletati, polnudki teist ammu joonud ja kohe tegin endale Rosamonte-varudest korraliku matesessiooni. Mmmm….

Kas nn kohalik mate on ka selline üsna pisike puru, või on hoopis tegu korraliku tee ülejääkidega?
Ma ei oska öelda, kuidas su abikaasa ostetud mate välja näeb, aga Argentinas on mate selline natuke suuremate tükkidega kui see, mida ise Tallinnas ühes teepoes nägin. See teepoe oma nägi kaubanduslikult väga kaunis välja, argentiinlaste mate nii “ilus” ei ole. Siin ka fotonäide, kuidas minu mate välja näeb. Mark “Rosamonte”, argentiinlaste jaoks klassika. Ma ei usu, et nende näol, mida Eestis müüakse, on tegemist ülejääkidega. Pigem pakuks, et sellist “päris” matet ehk eurooplane, kes asjaga väga kokku pole puutunud, ei ostaks. Muide, see teepoe mate lõhnab ka natuke teistmoodi kui see, mida Argentinas juuakse.

Kas sain õigesti aru, et ühe inimese jagu on kogu see vedelik, mis puru kõrvale ära mahub ja siis valatakse teisele joojale uus vesi?
Just nii.

Mitu korda võib ühele purule vett kaela valada?
Kuni maitse ära kaob. Ei oskagi öelda, mitu korda selleks vaja vett peale kallata on.

Kas eilsest õhtust jäänud purule võib täna hommikul ka vett kallata ja siis teed juua (st kas nii tehakse?)
Üldiselt minuteada nii ei tehta. Ma Eestis paar korda toimisin ise nõnda, et matet kokku hoida, sest ega teda pole Eestis ju nii lahedalt kätte saada. Üldiselt peaks ikka uue mate tegema hommikul.

Kas on võimalik teed nautida kuidagi ka nii, et puru kõrrega suhu ei voolaks, või see käib asja juurde?
Ikka on, selleks on metallkõrrel ehk bombillal alumises otsas sõel, mis ei lase purul suhu tulla. Sellepärast peabki spets-kõrrega jooma. Pildil on sõel näha.

Kui soovin suhkrut, millal seda sinna sisse poetatakse? Kallan puru nõusse 2/3, keeran peopesale ja eemaldan tolmu, kallutan veidi ja torkan sisse metallkõrre (mida mul täna veel pole:() ja kallan peale kuuma vee… kõik see päädib sellega, et on aeg tee ära juua… aga millal sisse poetada suhkur?
Suhkur poetatakse purule peale enne vee pealevalamist. Ehk siis järjekorras puru, kõrs, suhkur, vesi.
Ma ei saa hästi aru, mida sa pead silmas tolmu eemaldamise all.

Kas kalebasset ja bombillat pestakse ka vahel või toimub nö looduslik puhastumine?
Ikka pestakse. Kasvõi juba seetõttu, et kui siinses soojas kliimas jätad topsi pikaks ajaks puhastamata, läheb sisu sees hapuks ja/või hallitama. See jällegi võib kõrvitsale paha maitse juurde jätta. Kusagilt ma lugesin, et näppe pole viisakas matenõusse toppida, aga ma ei oska kommenteerida, kui õige see on.
Kui tops on läinud hallitama, tuleb talle teha tervenduskuur ehk teha uus laar matet ja jätta see nii 24-48 tunniks koos veega seisma. Ehk siis puru, kuum vesi ja siis oodata. Pärast tervisekuurimate minema visata ja joomiseks uus teha.
Suuremal osal bombilladest käivad sõelad ka lahti, et saaks kogu sodi välja. Muide, kui mate on liiga peen, siis teda bombillaga juua hästi ei saa. Siin Brasiilias ma proovisin erinevaid kohalikke matesid ja tolm ummistab kõrre lihtsalt ära ning joomine on võimatu.

Veel üks nipp: vesi on mate joomiseks liiga tuline, kui veeaur kõrvetab kätt.

Matest olen varemalt kirjutanud siin ja siin.

Ja siin minu hetke lemmikmatetops

Pikka iga, Marko!

Blogosfäärist lugesin, et Marko Matvere soovib mulle ja kõigile teistele nuhkivatele ajakirjanikele vähki suremist. Ühinen kaasvõitleja Lemmiga, kes soovib, et Marko ise ikka terveks jääks. Kuna minu ema on suur Marko fänn, siis ma ka soovin Markole ikka pikka iga ja palju tervist!

P.S. Marko, “Tuulevaiksel ööl” on kohutavalt igav laul. Ja ole nii kena, tagasta mu emale laulusõnadega vihik, mis sulle aastaid tagasi laenatud sai. Minu ema ei ole ajakirjanik, ega ole kuidagi vastutav selle eest, et minust sai kirjatsura, kes aeg-ajalt majandusaasta aruannete vastu huvi tunneb.

FDP

Põhimõtteliselt võiks öelda, et minu jama Hansapangaga on lahenenud ja summad, mida mina oma krediitkaardiga ei kulutanud, on kenasti kantud minu pangakontole. Aga viis, kuidas ma lõpuks mure lahendama pidin, mulle ei meeldi. Nimelt kontakteerusin ma viimases hädas panga suhtekorraldusosakonnaga, kes kiirelt reageeris, saates minu abipalve, kuhu vaja ja plõksti said asjad kohe lahendatud. Päevaga oli raha minu arvel tagasi ja suhtekorraldaja saatsis panga nimel vabanduse.

Muidugi on mul hea meel, et ma oma raha tagasi sain, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ma pidin selleks kasutama isiklikke kontakte. Mida teevad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud? Kes nende muredega tegeleb? Miks minagi n-ö tavainimesena sain esmalt ebaadekvaatset infot, seejärel pidin ise panka helistama (sest no pank ei suutnud minuga kuu jooksul ühendust saada) ja siis ootama, et nad täidaksid telefonis antud lubadused. Mida nad ei teinud enne, kui võtsin ühendust pressiesindajatega.

Rääkimata sellest, et Eesti üks olulisemaid panku ei aktsepteeri ei digiallkirja ega notariaalset volitust. Milleks mul üldse on see volitus, kui sellega isegi pangaasju aetud ei saa? Hea küll, ma natuke utreerin, mu notariaalselt volitatud isik (kes on muidugi äärmiselt pettunud, et ta mind selle volitusega tanu alla panna ei saa) sai krediitkaardi ikka pangast kätte. Seega mingi kasu sellest volitusest ikka on.

Lisaks kõigele olen ma marus, kuna pank saatis mulle mõned päevad tagasi teate, et tõstab minu krediitkaardi intressimäära 18%ni aastas. Kuigi see mind (ilmselt VEEL!) väga ei puuduta, kuna vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise eest olen viimaste aastate jooksul maksnud intressi alla 10 krooni. Aga mind ärritab, et pank muudab selliste lepingute tingimusi ühepoolselt.

Ma olen Hansapanga klient olnud vist küll juba oma 10 aastat vähemalt. Just eile mõtlesin, et ei mäletagi, millal ma esimese pangakaardi sain ja ju vist oli keskkoolis olles. Igatahes 1999. aasta sügisel ülikooli astudes oli mul pangakaart juba kindlasti olemas ja millalgi sel ajal hakkasin kasutama ka internetipanka. Aga nüüd ma tunnen küll, et ma ei taha enam olla selle panga klient. Kahjuks on Brasiilias olles keeruline panka vahetada. Või siis veelgi keerulisem, kui Eestis olles.

Ah et miks mul pole kohalikku pangakontot? Sest selleks peaksin ma siin läbima meeletu bürokraatia kadalipu ja arvestades, et ma ei kavatse Brasiiliasse jääda kauemaks kui selle aasta lõpuni, pole mäng küünlaid väärt.

Minu Delfis ilmunud arvamuslugu saab lugeda siit.

Couvi flor roxa

Aeg on alustada rubriigiga “Brasiilia loodusimed”. Fotol on minu tänane lõunasöök ehk lillkapsas. Leidsin selle hõrgutise kaubandusvõrgust eelmisel nädalal, kui kohalikus juurikate hüpermarketis Hortifrutis (loe: Hortšifrutšis) tankimas käisin. No ja kohe pidin ära ostma. Sest kui tihti õnnestub inimesel oma elu jooksul näha lillat lillkapsast? Täiesti õigustatud on ka ühe sõbra — kes esmalt tundis huvi, kas selline haruldus ka üldse söödav on — lisamärkus: “Veel enam — kui tihti seda süüa on võimalik!”

Asjal oli täitsa kapsa maitse ja nagu näha juuresolevalt pildilt (piltlikult öeldes) olen ma peale selle konsumeerimist sama elus kui lammas, kes pistis kunagi põske ühe petitsiooni. Kuna “before” foto sai pandud, lisan ka “after” variandi.

/

Quiero volar con los ovnis

Viimasel ajal tõesti juhtub tihti, et käin ajalehti lugemas. Aga ega ma päevauudiseid enamasti ikkagi ei loe, täna näiteks hoopis uudistasin Jaan Tätte muhedat intervjuud EPLs. Juba lugemise ajal hakkasin mõtlema, et viimasel ajal pole ma ise ka ehk olnud piisavalt avatud ja lapsemeelne, vaid pigem närviline ja blogis üldse nalja ei viska. Käisin õenässi blogi ka lugemas ja no seal saab kogu aeg nalja! Langesin kohe masendusse.

Päriselus muidugi on nalja nabani. Näiteks saab väga palju nalja siis, kui kuulda laulusõdest “I want to ride on a white horse” välja “I want to ride with the ufos”. Püüa sa sellises olukorras tõsist nägu säilitada!

Või kui sõber, keda kutsume siinkohal Dks, räägib sulle tõestisündinud loo, kuidas üks tema meeskolleeg, keda kutsume Aks, oli üle aasta tõsises suhtes naiskolleeg Bga, ise samal ajal nädalavahetusteti oma korteris grupiseksiorgiaid korraldates. Noh, Brasiilia värk, vabameelsed inimesed. Juhtus aga nii, et B ei teadnud asjast midagi, vaid kuulis lõpuks kõigest juhuslikult maja uksehoidja käest, mis A korteris nädavahetusteti toimub. B otsustas A maha jätta. Mõeldud-tehtud. Kõik olekski muidu olnud kena, kui A poleks mitte grupiseksiorgiatesse kaasanud oma inglise keele õpilasi (tegevus toimub ühes inglise keelt õpetavas keeltekoolis). Noh, see muidugi oligi kena ega häirinud A ülemusi põrmugi. A sai kinga alles peale seda, kui üks alaealine meesõpilane peale lahkuminekut B aadressil tunnis rõlge märkuse tegi. B hakkas nutma, A aga andis poisile, kes ühtlasi oli ka üks tema voodipartneritest, kõigi ees peksa.
Hea küll, võib-olla see ei tundu teile eriti naljakas, aga minu meelest on see lugu küll parajalt humoorikas.
Hämmastav riik see Brasiilia ikka.

Hämmastav on ka, et ootamatult on taas saabunud talv! Täna pole päikest ja hetkel mulle tundub, et peaks vist sokid jalga tõmbama. Tunnen end umbes sama petetuna, kui kaks aastat (issake, sellest ongi juba kaks aastat möödas. KAKS aastat!) tagasi talv Buenos Airesesse jõudis. Toona kuulus tervelt kuu jooksul minu igapäevamenüüsse kuum piim Vana Tallinnaga. Uskumatu, et minust selle kuu jooksul alkohoolikut ei saanud!

P.S. Kena laulupidu ka!

Verevi tissimiss ja meediaõpe

No jälle käisin ajalehti lugemas (aga see on kõik Triinu süü, sest ta ütles, et ma olla olnud staar mingis ristsõnas ja ma tahtsin näha, kas see ristsõna on ka netis olemas ja enda üle natuke naerda). Igatahes on EEs Kaido Ulejev kirjutanud arvamusloo, kus muuhulgas ütleb järgmist:

Andku kristlased mulle siinkohal andeks, aga meediaõpetust on selle sajandi noorel vaat et rohkem vaja kui jumalasõna. Kui ikka tütarlastel on selge ettekujutus, mis elu võivad hakata elama neist tehtud tissimissi pildid meediasse sattununa, siis hoiab see ehk paljudel pea selge. Või vähemasti nende sõpradel.

Mina, kes ma sellest Verevi tissimissist kuulsin esmakordselt sellest loost (no tõesti ei loe ajalehti, andke andeks…), olen Kaidoga nõus ja olen juba aastaid arvanud, et koolid võiksid õpilastele pakkuda ka meediaõpetust, mistõttu sai kunagi koos sõpradega püsti pandud ka organisatsioon Noorte Meediakubi.

Meediaõpet on koolidesse vaja. Ma ei pea siinkohal silmas, et meediaõpe peaks keskenduma õpetamisele, kuidas kirjutada uudiseid, vaid tahan öelda, et meediaõpe peaks eelkõige andma noortele arusaamise, mis imeloom see meedia õieti on, kuidas teda tarbida ja ehk ka kuidas meedias osaleda.

Kuigi keegi kommentaatoritest kipub arvama, et kondoomide ja meedia kasutamist võiksid õpetada kodus vanemad, jään ma pisut eriarvamusele. OK, kondoomidest võiksid tõesti (lisaks koolile ka) vanemad rääkida, aga meediaga on tihtilugu seis selline, et vanemad ise ei oska lastele piisavalt infot anda. Kuidas õpetab meediakasutust oma lapsele inimene, kes ise tarbib ainult näiteks portaali Elu24? Kas nad oskavad oma lapsele seletada, et vaata, kui sa paned enda kohta ükskõik missugust infot internetti, võidakse seda sinu vastu ära kasutada? Või et Postimehes ilmunud uudis on tõsiseltvõetavam kui Kroonika oma ja miks see nõnda on? Või miks Vikipeedia ei pruugi olla usaldusväärne allikas, aga Riigi Teataja on?

Nagu üks kommenaatoritest vihjab, on Birgit pärit perekonnast, kus tema kasvatamisega eriti tegeletud pole. Kas Birgit ise on selles süüdi? Kas see siis automaatselt tähendab, et lastel, kellel pole hoolivaid vanemaid, polegi õigust saada korralikult haritud? Ma rõhutan siinkohal veelkord, et ma ei tea sellest Birgitist mitte midagi ja piiratud on minu teadmised ka Verevi tissimissi juhtumi kohta. Minu meelest on meil isegi põhiseaduses kehtestatud, et igaühel on õigus haridusele ja põhiharidust peavad pakkuma kohalikud omavalitsused ilma õppemaksuta (§ 37).

Ma ei tea, suurem osa meist pole ikkagi loomulikust intelligentsist nii arukad, et oskaksid kohe sünnist saati automaatselt vahet teha, kumb kanal on usaldusväärsem, kas Sirp või Õhtuleht. Meile ju koolis õpetati, mis vahe on Tammsaarel ja Kenderil, miks siis teadmised meediast peaks teisiti tulema?

Muide, tulles korraks tagasi kondoomide juurde. Ma usun, et ka seksuaalkasvatus peaks ka olema ikkagi osa kooliprogrammist, sest me ei oska arvatagi, kui paljud vanemad ei hari kodus oma lapsi selles küsimuses korralikult. Ma ei tea, kuidas uue põlvkonna vanematega lood on, aga minu põlvkonna vanematel oli koduse seksuaalkasvatuse andmisega ikka veel suhteliselt kehvasti, kuna seks kui selline oli ju teema, mida nõukogudemaal olemaski polnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis HIV on meil Eestis ikkagi suhteliselt tõsine probleem ja osa sellest on kahtlemata mängida haridusel — kui inimest ei harita, et kondoomi nõudmine seksuaalvahekorras on enam kui mõistlik tegevus, siis ei tasuks ka imestada, kui suguhaigused kulutulena levivad.

Hoiatus!

Hoiatus kõigile naistele — on räige moeviga kanda nii lühikest seelikut, mille alt võiksid välja paista teie rinnahoidja paelad. 5 põhilist viga riietumisel portaali Mood24 andmetel:

5. Liiga lühikesed seelikud. Väldi sellist viga iga hinna eest! Kanna oma rinnahoidja paelu korralikult peidus, et nad ei ripuks kuskilt vahelt välja.

Aitäh, Kraaks ja hr Tarkus, ammu pole nii kõvasti naerda saanud. Kuigi tegelikult peaks muidugi nutma — kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi??

Kultuurne elu

Üritan minagi jõudumööda kultuurne olla. Näiteks ükspäev avastasin, et minu kohalikus videolaenutuses on olemas ikka päris mitu Tarkovski filmi ja laenutasin endale seepeale kohe “Solarise” (kulu 30 krooni). Jah, eks muidugi ma tegelikult peaksin aega sisustama brasiilia filmide vaatamisega, aga ma olen alati tahtnud seda Tarkovski filmi näha. Pealegi oli väga kodune näha teleekraanil Jüri Järvetit, kes rääkis vene keeles ja inglise keelsete subtiitritega (vahemärkus: mai gaad, mu vene keel on ikka juba nii läbiroostetanud, et kui ta oleks auto, potsataksid jalad kohe varsti läbi põhja, sest rooste on kogu metalli ära söönud). Järgmisena võib-olla laenutan “Stalkeri”, kui see neil ka olemas on. Ma ei mäleta praegu, kas on, aga eks vast ikka. Kodune kinolaenutus on mul üldse väga tore, spetsialseeruvad rohkem mitte Hollywoody rämpsule, vaid pigem rohkem PÖFFi ampluaasse kuuluvatele asjadele. Seal on isegi Kaurismäki “Mees ilma minevikuta” saadaval.

Tegelikult paar päeva tagasi vaatasin ära ka ühe kohaliku filmi, mille üks sõber mulle kinkis. “Abril Despedaçado” räägib kahest rivaalitsevast perekonnast kusagil vaesel Brasiilia kõnnumaal, kus peategelaste peamiseks elatusallikaks on suhkru tootmine. Film on suhteliselt masendav ja väga aeglane, selline omamoodi melanhoolne ja visuaalselt väga ilus.
“Brasiilia filmid ongi enamasti väga kurvad,” ütles mulle sõber, kellega koos filmi vaatasime ja hiljem nähtut arutasime, “see on umbes nagu meie kaubamärk.”

IMDB andmetel film Eestis linastunud pole, aga minu meelest täitsa PÖFFi masti linateos. No ja peaosaline on niivõrd ilus mees, et kasvõi seetõttu võib filmi vaadata. Peaosa mängib filmis nimelt üks kuulsamaid kohalikke näitlejaid, Rodrigo Santoro, kes eestlastele on vast tuttav filmist “Love Actually”, kus ta mängis nunnupoiss Karli. Mu sõbra väitel pidavat Rodrigo olema küll täielik ülbe “dickhead” (sorry), kuna kord olevat ta väga ebaviisakalt kohelnud selle sõbra sõpra, kes on ka näitleja ja kes Rodrigole kord teatris lähenes ja tahtis talle midagi öelda.

Riiulil on aga järge ootamas järgmine brasiilia film “Árido Movie“. Kuna kirjutamine täna ei suju, vist võtangi selle kohe ette.