En general — lo siento mucho

Põhimõtteliselt võib vist öelda, et see blogi siin on omadega õhtal. Mõtteid, millest kirjutada, justkui oleks. Aga ei aega ega viitsimist ei ole. Küll oleks tahtnud mõtiskleda Gräzini sõnavõttude üle “Vabariigi kodanike” saates. Või bussipileti hinnatõusu üle, millest linnavalitsus ei pidanud vajalikuks reisijaid eriti informeerida (minu arvates. Ma sõidan iga päev trammiga ning ohjeldamatult korrutasid nad mulle ainult seda, et sõidugraafik muutub (Buss nr 15) ja et veebruarist saab pileteid komposteerida ainult esimese ja teise ukse juures). Aga samas no tengo muchas ganas, nagu ütleksid argentiinlased. Osaliselt uue töö tõttu. Osaliselt muidugi muudel põhjustel.

Seega soovin kõigile siia lehele sattunuile meeldivat veebruari ja ehk millalgi taas kohtume. Lubama ei hakka — äkki juba homme tuleb meeletu inspiratsioonipuhang! –, aga lehekülge kinni ka keerama ei kipu.

Hasta luego!

P.S. minge parem AfroReggaega tutvuma.

Maakri tn on narkarite pesa?

Eile õhtul juhtus minuga Tallinnas Maakri tänaval midagi täiesti ootamatut — mind hakkas jälitama üks pilves mees.

Kõndisin reedeõhtusel tipptunnil, mil tegelikult on ju linnas päris palju inimesi liikvel, Maakri tänaval, kiirustades ühele kohtumisele. Ühtäkki nägin, et pean peagi mööduma ühest meesterahvast, kes juba kaugelt tundus, et on kas purjus või pilves. Vaatasin kohe ringi, et ega me tänaval päris üksi ei ole. Kõnniteed on hetkel kahjuks aga väga kitsukesed ning lumevalli tõttu mul polnud muud võimalust, kui üritada temast kuidagi mööda saada. Mööda ma temast sain ja kuigi ta kõnetas mind, ei jäänud ma loomulikult peatuma, vaid rühkisin läbi lume edasi nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Kes mind tunnevad, teavad, kui kiiresti ma üksinda olles lidun.

Üllatuslikult hakkas kodanik mind aga jälitama, üritades edasi kontakti luua. Kui ta aga hakkas minu tagumikku katsuma, rääkides: “Mm, kui hea…” läksid mul närvid läbi. Veider, kui kiiresti mõistus kriisisituatsioonis tegelikult töötab. Tõmbasin käe kindast välja ja mõtlesin, et äigan sellele tüübile rusikaga, aga mulle meenusid kiiresti kõik need õudusunenäod, kus üritad kellelegi pasunasse anda, aga käsi on nagu spagett. Järgmise murdosasekundi jooksul tuli mulle meelde, kuidas keegi hiljuti rääkis ühest Anni Arro antud intervjuust. Nimelt väidetavalt olevat keegi Arrot tänaval litsiks sõimanud, Arro otsustas, et ei pea sellist nõmedust taluma ja läks tegi kutile käekotiga säru.

Haarasin käekoti raudsesse haardesse, pöörasin ringi ja virutasin kutile kotiga kaks korda. Karjusin ka. “Mine persse! Mida sa raisk tuled mind keset tänavat käperdama!”. Kutt nägi hetkeks välja, nagu tuleks ta mulle kohe kallale. Meie selja taga oli üks spordijopega naine, kes oli seisma jäänud. Mäletan, kuidas mõtlesin, et kui ta julgeb kasvõi üritadagi mulle kallale tulla, siis virutan talle veel oma käekotiga, millele andsid raskust üks raamat, fotokaamera ja muu naiselik pudi-padi. Seisma ma muidugi ei jäänud, vaid sibasin kiirelt edasi. Järgneda ta mulle enam ei julgenud, pööras Tartu mnt pikendusele ja sajatas mind veel kaugelt. Liiklus tänaval oli hetkeks peatunud ja inimesed vahtisid mind.

Ausalt öeldes olin ma üsna šokeeritud — kell oli VÄHE ja tegemist oli kesklinnaga! Ma olen üle kahe aasta kolanud ringi Lõuna-Ameerikas, ilma, et keegi mulle füüsiliselt oleks kallale tikkunud ja nüüd koduses Tallinnas tullakse mind tänaval ahistama?! Mis toimub? Isa arvas, et peaksin pipragaasi ostma…

Aga teistele naistele tahaks soovitada, et kui tõesti mingi jobu hakkab teid tänaval tülitama, siis seiske enda eest ja kasutage käepäraseid vahendeid. Oma tuttavata, kes mulle rääkis Arro intervjuust, ma ilmselt poleks tulnud selle peale, et sellele tropile kotiga virutada. Ja pärast, kui ma olin rahunenud, olin tegelikult endaga rahul, kuna see näitas selgelt, et ma ei lase mingitel suvalistel jobudel minuga lubamatult ümber käia, vaid astun enda kaitseks välja. Astuge teie ka!

Feliz ano novo!

Head uut aastat lumisest Kalamajast! Mingit aastalõpukokkuvõtet ei hakkagi tegema, mainida võiks vast ainult, et Pariisis on endiselt käimata ning juhilube ka endiselt pole. Viimaseid pole plaanis ka niipea soetada, aga vot Pariisi vaataks küll.

Uuel aastal loodan olla pisut sportlikum, seega alustasin kohe täna, laenasin sugulaselt trenažööri ja sõitsin sellega Family Guyd vaadates 20 km maha. Loodetavasti suudan võitlusvaimu kogu aasta vältel kõrgel hoida!

Õues on minu Eestisse saabumisest alates olnud täielik muinasjututalve ilm. Ei teagi kohe, millistele jumalatele saata tänusõnu ja ohvriande. Tore, kui väikesed unistused täide lähevad. Loodetavasti täituvad ka 2010. aastal mitmed väikesed ja suured unistused. Mitte ainult minul, vaid kõigil :)

Casa de campo

Kahtlemata on parim plaan kiirelt taasintegreeruda Eesti tegelikkusesse maalesõit. Igal aastal sõidame me perega jõuludeks maale ja erand polnud seegi aasta. Pisut erandlikud olid ainult kliimatingimused — ma ei mäleta, millal mul maal viimati lumi põlvini ulatus! Teiseks näitas termomeeter kohalejõudes temperatuuriks -5. Majas sees. Öö veetsin magamiskotis, millele oli peale kuhjatud veel mitu tekki ja ikka oli mul natuke külm.

Aga muidu on maal ikka mõnus. Pole internetti, telekas ka ei tööta eriti… Vaatad aknast välja, loed raamatut ja jood teed.

Kolmap, 30. dets hommikul umbes kell 10 peaksin ma Vikerraadio saates Huvitaja rääkima natuke Brasiiliast ja reismisest. Kel huvi, võib kuulata. Viimased Brasiilia fotod laadisin ka üles. Veider, see kõik tundub juba kuidagi nii kauge.

Tere, Euroopa! Tere, tali!

Minu viimase kolme aasta kõige peamisem märksõna on ilmselgelt “kultuurishokk” ning kuna saabusin paar päeva tagasi Euroopasse, on see teema taas päevakajaline.

Kõige olulisem segadus tabab mind vist siiani iga jumala kord WC-s. Nimelt, kus on prügikast, kuhu visata kasutatud tualettpaber?! Ahjaa… Euroopas käib ju kasutatud paber tualetipotti, mitte prügikasti. Euroopas ei tekita paber kanalisatsioonis ummistust nagu ilmselt juhtub Brasiilias, kui potist liiga palju paberit alla lasta.

Aga eks üllatusin ma juba Heathrow lennujaamas, kus veetsin kolm tundi teist lendu oodates. Kuhu kadusid värvid tänavapildist? Ahjaa… siin on talv ja poes müüakse enamasti ju musta värvi mantleid, mis lisaks kõigele on ka praktilised. Seega kannab vähemalt talveperioodil suurem osa eurooplasi tumedaid toone. Ja üldse on inimestel palju riideid seljas. Sest on talv, ma ju tean küll.

Brüsselis olin samuti sunnitud ostma jope, kuna ootamatult on siiagi jõudnud päris talv ja mul oli lihtsalt niiiiiiii külm, kuigi kileka alla olin toppinud kõik oma vähegi soojemad riided. Sõbranna arvas H&Ms, et peaksin ikka halli kasuks otsustama. Praktiline ja soliidne. Mina siiski valisin kärtsaka sinise. Hiljem pilgutasime ühe teise tüdrukuga üksteisele kelmikalt tänaval silma. Ka tema oli ilmselgelt käinud H&Ms hädaostul. Me olime temaga tänaval ainsad värvilised inimesed ja see tegi meile mõlemale nalja.

Prügi ei vedele maas. Keegi ei seleta emotsionaalselt ja kõva häälega, vaid inimesed nohisevad vaikselt omaette. Väljas on hall, sest ilm on pilves ja sajab lund… Lund poleks Brüsselist küll oodanud. Süüdistan selles omamoodi Mi, kes ennustas mulle Rios: “Jajah, sa siin seletad, kuidas igatsed külma järele, aga me veel räägime sellest uuesti, kui saabud Euroopasse, õues on -20 kraadi ja lumi on sulle põlvini.”

Me kumbki ei arvestanud sellega, et tema ennustus läheb täide juba Brüsselis :)

Hetkel muidugi on kahtlane, kas ma homme üldse Eestisse jõuangi, kuna lumetorm on kogu Belgia kaosesse viinud. Praeguse seisuga lennujaam eriti ei tööta. Isegi, kui ta homme hommikul töötaks, võib juhtuda, et ma ei pääse lihtsalt lennujaama, kuna teed on umbes. See kõik meenutab mulle eelmise aasta 24. novembrit, kui ma Ladina-Ameerika poole lahkusin. Mäletate mullust lumetormi Eestis? Euroopa on mind paraja pauguga vastu võtnud.

Ahjaa, tööd otsin ka. Vihjeid ootan aadressile kangsepp gmail com.

Tudo bem

Ma võiksin kirjutada öisest bussireisist läbi Põhjatsooni või Curitibast või Ilha Grandest või Florianopolisest, aga mul pole selleks kõigeks praegu aega. Sorry, sõbrad, aga järgmine kord kuulete te minust ilmselt juba Eestis.

Count down on alanud, jäänud on täpselt kaks nädalat sellel mandril.

Semana passada

Viimane nädal on möödunud suhteliselt räbalalt, kui nüüd siiralt aus olla. Kõik hakkas viltu vedama hetkest, mil Florianopolise poole loksudes bussis mõtisklesin, kui kena, et mul on jalas püksid, mis on juba peaaegu 6 aastat vastu pidanud! H&M ikka pakub head kvaliteeti, mõtlesin omaette rõõmsalt ümisedes. Vaid paar tundi hiljem kärisesid püksid parandamatult katki. Hästi, arutlesin omaette, ongi vähem muret, mida Euroopasse naastes kohvrist välja visata, suudlesin pükse hüvastijätuks kirglikult ning asetasin nad hostelis nurka, kus koguti vanu rõivaid, mida ränduritel enam vaja ei lähe. Ehk nad veel rõõmustavad kellegi meeli kasvõi paigana mõnel teisel riideesemel.

Seejärel andis Curitibas kõige suuremas vihmasajus alla mu jope lukk. Tõtt öelda on ka jope üsna päevinäinud, oma neli ja pool aastat oleme juba koos olnud, aga no ikkagi kahju. Eriti, kuna vihma sadas.

Võtsime ameerika tipsiga jope mälestuseks mõned õlled ning siirdusin hostelisse Tamaara järele, et vihmasajus bussijaama poole seiklemist alustada. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et keegi oli mu passi vahelt pihta pannud 100 USDi ettenägematuteks juhtudeks kõrvale pandud raha. Ju siis oli emergency, mõtlesin nukralt omaette ja jooksin bussile. Varas oli niigi palju viisakas, et jättis alles passi, Tšiili peesod, hanzaneti paroolikaardi ja deebetkaardi. Uus jope jääb siiski nüüd soetamata.

Ning siis jäin ma haigeks. Haige olen ma senini ning tänased kurvad uudised kodust ei aita tervekssaamisele just eriti kaasa. Suht räbal nädal, võiks öelda.

Kuigi muidugi oma helgete hetkedega. Soovitan soojalt kõigil proovida sandboardingut. Nalja nabani.

Surm tuleb alati ootamatult

Yhte v2ga head ja toredat inimest ei ole enam ning mul on sellest niiiiii v2ga kahju, et ei suuda s6nadesse panna. Inimesed, kes on justkui kogu elu olemas olnud, ei tohiks lahkuda nii vara ja nii ootamatult. J6udu ja jaksu neile, kes olid talle l2hedasemad kui mina…

Mi Buenos Aires querido

Mul pole aega blogida, sest ma olen juba neljapäevast saati meeletu kiirusega edasi-tagasi siblinud. Lisaks olen ma juba neljapäevast saati pidevalt kerges vines — mis teha, veini liiga kallis hind (seega selle mittetarbimine) Brasiilias on teinud oma töö ning praegu on neljapäevast alates olnud taksiks umbes pudel päevas. Jah, ma viibin Buenos Aireses, kus heteromehed üksteist musitavad ning naistele tänaval komplimente järele hõiguvad. Minu tuleku auks korraldasid metrootöötajad kohe kaks streiki, et ma ikka aru saaks, kui väga nad mind armstavad. Nii neljapäeval kui teisipäeval metroo ei töötanud.

Varsti hakkan tagasi põhja poole liikuma. Kombinatsioon odavatest headest veinidest ja imeilusatest nahast käekottidest on suhteliselt ebatervislik nii minu kehale ja vaimule kui minu rahakotile. Homme stardin Brasiilia suunas. Stay tuned.

Vamos viajar!

Tamaaral on täna hea tuju, pugiseb teine rõõmsalt toanurgas. Muidugi, eks tuleb temast aru saada, kuid kestnud vangistus kapipõhjas saab täna läbi! Ees ootab Sao Paulo, seejärel Buenos Aires ja siis juba Lõuna-Brasiilia avarused. Rääkimata sellest, et ega reis üle ookeani pole enam samuti mägede taga. Tamaara on igatahes juba üsna elevil.

Riosse tagasi jõuame me loodetavasti novembri lõpus, seni aga võite kuulata laulu “Teresa da praia”, mis kõneleb ühest kastanipruunide juuste ja rohekate silmadega daamist, kellel suu juures sünnimärk ning kes rannal meeste päid segi ajab.