Mõnikord mul tuleb meelde blogisid lugeda (enamasti siis, kui peaksin selle asemel hoopis midagi muud ja asjalikumat tegema, aga see on juba teine teema) ning sattusin Eriku Protsessis ühe lingi peale, kus räägitakse, kuidas ajakirjanikud põevad postraumatic stressi.
Tjah, meil Eestis muidugi nii koledaid lugusid nagu 11. september ei juhtu. Õnneks. Aga see ei tähenda, et ajakirjanikke nende töö ei mõjutaks. Mina näiteks olen alati teadnud, et ma ei suudaks ilmselt (vähemalt pikaajaliselt) töötada päevalehes sotsiaalporno teemade peal, kuna see ängistaks mind ennast kohutavalt. Valetavate ärimeestega on minu jaoks palju lihtsam hakkama saada kui nälgivate kodututega. Tuletaksin siinkohal meelde loo Argentinast, kus ma ei suutnud kahte prügi korjamisest elatuvat inimest nende ulualuses intervjueerida, kuna mul hakkas lihtsalt halb. Ma tunnen, et ma ei taha selliseid asju lihtsalt eriti oma ellu lasta. Muidugi te võite nüüd öelda, et ajakirjaniku poolt on selline mõtlemine vale, kuna kirjatsurad peaksid ikka olema kursis kõigi ühiskonna erinevate muredega ja võimelised katma kõiki teemasid, olenemata nende loomusest. Võimalik, aga kirjatsurad peavad end ka hoidma, kuna 40ndaks eluaastaks läbi põleda on ju ka natuke totter, või kuidas?
Kui mullu puhkes Gruusias sõda, võttis ÄP toimetuses ikka jupp aega enne, kui leiti ajakirjanik, kes tahtis sinna sõita. Üks toonane kolleeg mühatas seepeale põlglikult, kuidas meil pole toimetuses ühtegi ajakirjanikku. Ma ei ole sellega siiani nõus — ka ajakirjanikul on õigus valida, kui räigeid asju ta on nõus nägema ja kust jookseb piir. Mina ei taha sõda näha, mulle meeldivad rohkem lilled ja liblikad, aga kellelgi pole seetõttu õigus öelda, nagu poleks ma ajakirjanikuna midagi väärt. Me ei saa ühtegi ajakirjanikku sundida sõda kajastama, kui ta tunneb, et tema närvikava ei peaks sellele vastu. Ehk siis ma saan väga hästi aru, miks Handschuh otsustas edaspidi surnud kehade asemel panniroogi fotografeerida. Olgugi, et see ilmselt tõi kaasa nii mõnegi kolleegi arvamusavalduse, nagu raiskaks ta oma talenti.
Muide, ka mulle on öeldud, et ainult pehmete teemadega töötamine oleks minu ajakirjandusliku talendi raiskamine (kui palju mul seda talenti on, ei oska ma muidugi ise kommenteerida). Sest vinged ajakirjanikud on need, kes — nui neljaks — kogu aeg midagi paljastavad ja ennastunustavalt ringi tormavad. See tähendab ka, et nad tegelikult põlevad kiiremini kui need, kellest ehk laiem meediaringkond niivõrd lugu ei pea. Aga samas jällegi — kas näiteks Margit Kilumets raiskas naisteajakirjas töötades oma talenti?
Üks põhjuseid, miks ma ei tööta hetkel ühegi ajalehe online-toimetuses on ilmselt seegi, kuidas kajastati uudiseid finantskriisi alguspäevil. Iga päev oli justkui uus ja suurem paanikahäire. Peavad ikka olema tugevad närvid, et sellele kõigele aastast aastasse vastu pidada. Eriti, kuna paljud ajakirjanikud satuvad uudisvoost tegelikult sõltuvusse ega suuda telefonist-internetist päevagi eemal hoida ilma tundmata, nagu jääksid nad millestki suurest ja olulisest kohe ilma. Kätt südamele pannes võin öelda, et sellesse rattasse sattumine on päevalehes töötava ajakirjanikuna väga lihtne.
Ajakirjanikud ei oska end tihtipeale välja lülitada (eriti päevalehtedes töötavad, tean omast käest), vaid nad ongi nagu 24/7 tööl. ÄP toimetuses juhtus ikka aeg-ajalt, et keegi nägi unes mingit ennet, mis lähemal uurimisel osutuski looks. Ma isegi olen unes tööalaseid signaale saanud ja neid ka maha maganud ning hiljem kahetsenud. Lisaks eeldab ka suur osa muust maailmast, et ajakirjanikud on kogu aeg ametipostil ning vastutavad kõigi ülejäänud ajakirjanike tegemiste eest. Kui mitu korda oled sina mingil peol mõnd ajakirjanikku rünnanud, kuna tema kolleeg (kes äkki töötab hoopis mõnes teises väljaandes ja isegi ei tunne sinu vestluspartnerit) on mingi käkiga kusagil maha saanud?
Muide, kusagilt olen kord ka lugenud, et üsna suur osa terve elu ajakirjanikena töötanud inimestest saavad pensionile minnes nii umbes esimese viie aasta jooksul südamerabanduse ja surevad ära. Põhjus lihtne — terve elu stressi talunud keha ei oska enam hakkama saada olukorras, kus stressifaktorid ja tähtajad kaovad.
Aga muidu on ajakirjanik igati huvitav amet. Pääseb igasugu põnevatesse kohtadesse, kuhu tavainimesel ligipääs puudub (igasugu tehased ja vabrikud näiteks) ning iga päev õpib midagi uut. Ja mõnikord õnnestub ka suunata ühiskonnas toimuvaid protsesse. Loodetavasti paremuse poole.
