Eile õhtul juhtus minuga Tallinnas Maakri tänaval midagi täiesti ootamatut — mind hakkas jälitama üks pilves mees.
Kõndisin reedeõhtusel tipptunnil, mil tegelikult on ju linnas päris palju inimesi liikvel, Maakri tänaval, kiirustades ühele kohtumisele. Ühtäkki nägin, et pean peagi mööduma ühest meesterahvast, kes juba kaugelt tundus, et on kas purjus või pilves. Vaatasin kohe ringi, et ega me tänaval päris üksi ei ole. Kõnniteed on hetkel kahjuks aga väga kitsukesed ning lumevalli tõttu mul polnud muud võimalust, kui üritada temast kuidagi mööda saada. Mööda ma temast sain ja kuigi ta kõnetas mind, ei jäänud ma loomulikult peatuma, vaid rühkisin läbi lume edasi nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Kes mind tunnevad, teavad, kui kiiresti ma üksinda olles lidun.
Üllatuslikult hakkas kodanik mind aga jälitama, üritades edasi kontakti luua. Kui ta aga hakkas minu tagumikku katsuma, rääkides: “Mm, kui hea…” läksid mul närvid läbi. Veider, kui kiiresti mõistus kriisisituatsioonis tegelikult töötab. Tõmbasin käe kindast välja ja mõtlesin, et äigan sellele tüübile rusikaga, aga mulle meenusid kiiresti kõik need õudusunenäod, kus üritad kellelegi pasunasse anda, aga käsi on nagu spagett. Järgmise murdosasekundi jooksul tuli mulle meelde, kuidas keegi hiljuti rääkis ühest Anni Arro antud intervjuust. Nimelt väidetavalt olevat keegi Arrot tänaval litsiks sõimanud, Arro otsustas, et ei pea sellist nõmedust taluma ja läks tegi kutile käekotiga säru.
Haarasin käekoti raudsesse haardesse, pöörasin ringi ja virutasin kutile kotiga kaks korda. Karjusin ka. “Mine persse! Mida sa raisk tuled mind keset tänavat käperdama!”. Kutt nägi hetkeks välja, nagu tuleks ta mulle kohe kallale. Meie selja taga oli üks spordijopega naine, kes oli seisma jäänud. Mäletan, kuidas mõtlesin, et kui ta julgeb kasvõi üritadagi mulle kallale tulla, siis virutan talle veel oma käekotiga, millele andsid raskust üks raamat, fotokaamera ja muu naiselik pudi-padi. Seisma ma muidugi ei jäänud, vaid sibasin kiirelt edasi. Järgneda ta mulle enam ei julgenud, pööras Tartu mnt pikendusele ja sajatas mind veel kaugelt. Liiklus tänaval oli hetkeks peatunud ja inimesed vahtisid mind.
Ausalt öeldes olin ma üsna šokeeritud — kell oli VÄHE ja tegemist oli kesklinnaga! Ma olen üle kahe aasta kolanud ringi Lõuna-Ameerikas, ilma, et keegi mulle füüsiliselt oleks kallale tikkunud ja nüüd koduses Tallinnas tullakse mind tänaval ahistama?! Mis toimub? Isa arvas, et peaksin pipragaasi ostma…
Aga teistele naistele tahaks soovitada, et kui tõesti mingi jobu hakkab teid tänaval tülitama, siis seiske enda eest ja kasutage käepäraseid vahendeid. Oma tuttavata, kes mulle rääkis Arro intervjuust, ma ilmselt poleks tulnud selle peale, et sellele tropile kotiga virutada. Ja pärast, kui ma olin rahunenud, olin tegelikult endaga rahul, kuna see näitas selgelt, et ma ei lase mingitel suvalistel jobudel minuga lubamatult ümber käia, vaid astun enda kaitseks välja. Astuge teie ka!