Unetus

Mul ei ole endiselt und, vaatasin vanu pilte kõvakettal ja mõtlesin naljakatele asjadele. Võib-olla sellepärast, et ma sain ühtäkki aru, et ma polegi kunagi kodust nii kaua eemal olnud. Juba viis kuud. Omamoodi igavik, teisalt möödunud kiiresti nagu valguse kiirusele läheneva kiirusega balti jaama poole uhav kukrus. Jees, nii nostalgiliseks olen muutunud.

Ja siis mulle meenus, kuidas Sepp sünnipäeval ühtäkki ütles, et me peaks nüüd tegema ühe pildi, kus me keskendume olulisele ja kuidas me kolmekesi siis ülbikute kommuuniga naersime nagu segased.
Kuidas ülbikute kommuun tuli mulle kaks aastat tagasi laeva peale vastu ja neil oli kaasas silt “Liisa Mesijänisniemi”.
Kuidas ma saatsin Mle sõnumi, et ma otsustasin minna ja ta keelas selle ära, lubades end mu kohvri külge aheldada. (Mida ta muidugi ei teinud, kuigi kohvri külge aheldatud M poleks ka mingit erilist efekti omanud, kuna mina teatavasti löön teda vabalt massiga.)
Kuidas viimane EMT võrgus saadud sõnum soovitas tundmatusse hüpata elegantselt ja sellele eelnev sõnum tsiteeris Naksitralle.

Noh ja miljon asja veel. Selle kõigega ma tahan öelda, et Argentiina on küll väga äge ja värk (hoolimata sellest, et mul on juba nädal aega kurk valus), aga Päris Sõbrad on ikkagi midagi asendamatut. Lisaks võib kindel olla, et te ei varasta mu köögist ära lusikaid ja teatud olukordades on see äärmiselt kasulik info.

Nüüd ma tõesti lähen magama, sest hommikul ma pean minema getosse rokk-kontserdile. Chill-brazil.