Minu uute nunnude…

pildid on nüüd üleval. Vaaladega läheb veel natuke aega.

Töölt tulid ja sind saatsin koju

Tegin nimekirja asjadest, mis oleks tarvis hiljemalt homse päeva jooksul korda ajada. Sain terve A4 lehekülje täis. No ja siis lehekülje teise poole kah. Umbes kolm asja olid seotud isikliku eluga (neljas tegelikult ka — tuba on hirmus segamini, sest pole aega seda koristada).

Hakkan vaikselt aru saama, et minu igasugune huvipuudus karjääriplaneerimise vastu on tingitud loomulikust intelligentsist ja kaitsemehhanismidest — see juhtimine on ikka jube sebimine, teate! Niisama mutter olla on palju mugavam. Kui keegi oleks mulle veel umbes aasta tagasi öelnud, et minust saab boss, ma oleks selle inimese kõva häälega välja naernud. Praegu enam väga naljakas ei tundu. Õnneks jääb vaid tõdeda, et siiani olen oma elus valdavalt kokku puutunud äärmiselt sümpaatsete juhtidega ja loota, et ehk neilt on üht-teist külge jäänud.

Aga no kurat seda teab, äkki kõik mu vabatahtlikud peavad mind selja taga tohutuks pesadoks ja idiotaks, kes ei mõista üldse elu ega inimesi, ainult kooberdab kõigil jalus ja ajab inimesi endast välja. Ei või iial teada, hehe.

Eile hambaid pestes mõtlesin sellele, et ma vist olen ikka ka tüüpiline eestlane, kes töötab end surnuks, sest muudmoodi ei oska. Sai ju tuldud siia, et aasta otsa natuke rahulikult mõelda ja tiksuda, aga no ei õnnestu, raisk! Tööd aina tuleb juurde ja juurde ja juurde! Kuidas, mina täpselt aru ei saa. Aga magada saab jälle lahtise aknaga, muahahaha!

Kevadsuvi

Ootasin eile pool tundi keset ööd bussi, nuusutasin õhku ja tundsin, et nüüd ongi käes mu lemmikaeg aastast. Pole veel päris suvi, aga pole enam justkui kevad kah. Lehed on helerohelised ja isegi BAs õhk lõhnab nii, nagu peab. Taevas säras suur sillerdav täiskuu ja mul polnudki kahju, et buss pikka aega ei tulnud.

Kuigi ööd on siin muidugi praeguse aastaaja kohta liiga mustad, liiga mustad.

Smile and wave, boys!

Nädalavahetusel näidati mulle esimest korda elus ookeani ja ma käisin seda isegi näpuga katsumas, olemaks ikka kindel, et see on päris. Oli küll päris ja märkimisväärselt soolasem kui eestimaine merevesi. Lainedki olid kõrgemad ja puha. Jalgupidi siiski sisse ei roninud, kuna oli veel suhteliselt jahe. Pealegi passisid üsna kalda lähedal nii umbes 40-tonnised vaalad ja me ei tundnud erilist vajadust neid segama minna.

No more cute and cuddly!

Sõitsin lõunasse tutvuma pingviinidega. Kohtume järgmisel nädalal!

Ahjaa, kena kevade algust! Või siis teile sinna põhjapoole: kaunist sügist!

kino-kino

No ei saa ma üle ega ümber kinost. Ma ei ole eluski Eestis nii tihti kinos vist käinud kui siin. Igatahes on meil lisaks Kaurismäki filmidele ka hetkel ühes kobarkinos saksa filmide festival, järjekorranumbrilt juba seitsmes. Kuna meil on kambas üks saksa tips hetkel, siis meelitas ta osad meist kinno vaatama filmi Wer früher stirbt, ist länger tot, lubadusega, et filmil on nii inglise kui hispaania keelsed subtiitrid.

Mida filmil muidugi ei olnud, olid inglise keelsed subtiitrid, seega ega ma päris kõigest aru ei saanud. Aga sellest hoolimata oli väga muhe film ja naerda sai kõvasti. Niiet soovitan vaadata küll, kui kellelegi peaks ette jääma.

Omamoodi eriliseks tegi kinoskäigu see, et vool läks filmi ajal kolm korda ära. Eks meil saja juba teist nädalat järjest vihma, niiet ju need elektrijuhtmed on kõik kergelt mädad vmt.

P.S. tallinna peenleib on isegi siis hea, kui ta pole enam oma esimeses värskuses. Muahahahaa!

Kiri Kivirähule

Tere, Andrus!

Lõpetasin just raamatu “Mees, kes teadis ussisõnu” lugemise. Aitäh.

Tervitades,
Liis

kino

Teate mulle tõesti kohe meeldib, et Buenos Aireses näidatakse palju rahvusvahelisi filme. Mitte ainult ollivuudi asju, vaid pidevalt on kinos ka prantsuse, saksa, hollandi, hispaania, itaalia jne filme. See, et ma neid veel vaatama minna ei saa, kuna ei suuda subtiitritest piisavalt aru saada, on muidugi iseküsimus. Aga no on lihtsalt sümpaatne, et inimestel on võimalus valida, kas nad tahavad vaadata popkornimaigulist filmi või midagi teistsugust.

Käisin täna jälle Kaurisimäki filmi vaatamas, seekord “Tuletikutehase tüdruk” (originaalpealkiri on Tulitikkutehtaan tyttö, ei suutnud netist leida, kas minu tõlge eesti keelde on ametlik). Mnjah, see film mulle väga ei meeldinud. Järgmisel nädalal äkki vaatan veel mõne ära. Näis-näis.

Kängsepp lihavõtteks koju!

Lugupeetud lugejad,

mul on au teatada, et sel nädalavahetusel murtakse minu Argentiinareisi selgroog ehk saab täis kuus kuud hetkest, kui minu sihvakad koivad puudutasid esmakordselt jalgpalli- ja lihausku (rääkimata katoliiklusest) riigi pinda. Sellega seoses on mul au teatada, et olen teile kõigile nädalavahetuseks välja mõelnud peene aktiviteedi koondnimetusega “Kängsepp lihavõtteks koju!”

Ehk siis meil on siin parasjagu käimas Aita Argentiinat kuu. Seega, kallid sõbrad, kui teil vähegi aega ja viitsimist on, saage nädalavahetusel kokku, tehke mõned dringid, ajage niisama udujuttu, meenutage mindki hea sõnaga ning ühe dringi raha annetage minu pangakontole, et vaesed Buenos Airese getolapsed saaksid oma päevakeskusesse järgmiseks talveks korraliku keskküttesüsteemi ning vabatahtlikud ei peaks töötama, kindad käes, mantel seljas ja müts peas.

Kes on niisama head inimesed ja tahavad ka aidata, need võivad kirjutada (ikka kangsepp ja gmail ja com) ning ma saadan oma kontonumbri. Kuidas raha kulutatakse, saab lugeda siitsamast blogist ja vajadusel võime ka kirjalikult tunnistada, et me ei ostnud endale annetuste eest ilusaid asju.

Niiet jah, pool aastat veel saate rahulikult hingata enne, kui ma kodumaale naasen. Kasutage ometigi seda võimalust! Muahahaha!

Ning nagu Lauri täiesti õigesti eelmise postituse kommentaarides märkis, võib mind näha Dilemmas poseerimas. Ma ei hakka vast siia kogu lugu kopeerima-pasteerima, aga lugeda võib siit. Kellel pole ÄP paroole, aga tahavad lugu lugeda, võivad mulle kirjutada ja ma saadan meiliga. Endiselt aadress siis gmailis ja kasutajanimeks kangsepp.

P.S. Annetamine pole kohustuslik. Võite ka ilma selleta mõned dringid teha! Võite isegi midagi toekat süüa osta drinkide kõrvale!

P.P.S. Ilm Argentiinas on hetkel lihtsalt suurepärane — pole liiga palav ega liiga külm, saab vabalt lahtise aknaga magada ja puha. Elu on ilus.

Eestlane olla on uhke ja hää

Mõnikord jõuab mõne loo kirjutamine faasi, kus tuleb asi tunnikeseks-paariks panna aju tagumistesse soppidesse vaikselt tiksuma ja hauduma ning teha sel ajal midagi muud. Kuna mindki on siin meelitatud Facebooki liikmeks, surfasin ringi ja leidsin grupi, kus inimesed räägivad, milliseid lolle küsimusi väljamaalased (enamasti ameeriklased) nende riigi kohta on küsinud.

OK, osad on tõesti naljakad, aga mina ei saa aru, miks on tarvis ärrituda selle peale, kui keegi täpselt ei tea, kus su koduvabariik asub või mis ilm seal on. Andke andeks, kui mõni ameeriklane oskab mulle nii umbkaudugi pakkuda, kus Eesti asub, siis ma olen pigem üllatunud. Miks nad peaksidki teadma riiki, mille rahvaarv on alla 1,4 miljoni ning kus ei asu mingeid strateegiliselt olulisi maavarasid? Mina ka ei oska kaardilt näpuga näidata, kus asub mingi konkreetne osariik USAs. Ja selge on see, et ka inimesed Euroopas ei tea, kus Eesti asub või kas ta on EL liige.

Suure tõenäosusega olen ma nii mõnegi siin kohatava ameeriklase elus esimene ja viimane eestlane. Ka suurem osa Euroopast või Austraaliast pärit inimestest pole elus varem ühtegi eestlast näinud. Seega ma ei pane pahaks, kui küsitakse, kus see Eesti täpselt asub, mis keelt te seal räägite ja kas te olete kõik venelased. Ma siis rahulikult seletan ja usun, et selline lähenemine aitab rohkem teadlikkust tõsta, kui neile lolli näoga vastu vahtimine ja küsimine: “whatthefuck?!”.

Muidugi, sellel on ka omad plussid — jutud 30-kraadisest pakasest tekitavad alati furoori. Noh ja eks ole eriline seegi, kui sinu emakeelt räägib maailmas ainult umbes miljon inimest.