Kõigepealt olulisemad kultuuriuudised. Prouad eestlased käisid täna teatris kaemas Cabaret’d, mis oli täiesti peen etendus ja eriti meeldis meile, kuidas oli lahendatud lõpp. Kui isegi mina ei saanud vahepeal mõmmigi aru (sest ma nägin filmi umbes täpselt sada aastat tagasi), siis pr R-ga läks ilmselgelt veel kehvemini, kuna tema ei valda ju üleüldse kohalikku keelt.
Mis mulle muidugi eriliselt kõrva jäi — teises vaatuses kasutati peamiselt ainult subjuntivot. Niiet tegemist oli sisuliselt… well, mitte just päris tasuta keeletunniga, aga 100 eeku kultuuri JA keeleõppe eest koos maksta pole nagu väga palju. Pärast arutasime, et ei tea, kas Eestis enam peksagi saab selle raha eest…
Tööl on käimas maailma nõmedaim nädal ja Valmir ajab mind peast hulluks. Täna sattusin täiesti masendusse kohe. Ühelt poolt on tegemist muidugi keelebarjääriga endiselt ja teisalt pole ta harjunud, et keegi teda aidata püüab. Seega ta hästi ei mõista, kuidas ma ei suuda tema mõtteid lugeda ja väidab, et ta on mulle öelnud asju, mida ta loomulikult öelnud ei ole. Võimalik muidugi, et me tegelikult oleme neist asjadest vestelnud, aga ma ei saanud lihtsalt aru. Elu on üks hädaorg, ma ütlen küll…
See tähendab, vabandust, elu on kabaree (kas tead).
