Juhtusin Kraaxu blogist lugema, et ühed ullikesed veeti jälle Egiptusesse reisile ja jõudsin sealt SL Õhtulehe looni, kus (lisaloona?) kirjas ka erinevates riikides kehtivate eetikaseaduste väljavõtted. Ma ei kasuta siin sõna “seadus” õigusakti tähenduses.
Ma võin kätt südamele pannes tunnistada, et ma olen kosmopoliitne ajakirjanik — mul on sõpru-tuttavaid ajakirjanike seas üle maailma ning nendega suheldes on mul pigem siiski mulje, et Eestis on asjalood kingituste vastuvõtmisega siiski üsna kontrolli all.
Ma tunnen Šveitsi ajakirjanikku, kes lehvitab alati lennupileteid ostes pressikaarti, saades nõnda automaatselt soodustust. Protsenti ei mäleta, aga suht korralik ale ikkagi, arvestades, et lennupiletid on ikkagi küllaltki kallis lõbu. Ma olen sõprade vahendusel kuulnud inglise ajakirjanikest, kes rõhutavad igal võimalikul juhul, milliste väljaannete ajakirjanikud nad on, oodates seepeale paremat teenindust, hotellikohti ja hindu.
Mu argentiinlasest sõbra, kes juhib tehnoloogiaajakirja, sisuliselt kogu koduelektroonika on saadud kingitustena erinevatelt firmadelt ning ta peab seda täiesti normaalseks. Samuti tean taani ajakirjanikku, kes samuti saab tehnoloogiafirmadelt kingitusi. OK, tehnoloogiaajakirjanikud on vist pisut teine teema, aga ikkagi mina isiklikult ei pea õigeks, et su helisüsteem ntx on kingitus mõnelt tehnoloogiafirmalt, kes ootab sinult seepeale moosiseid lugusid.
Ma tean, et Madagascaril hakkas vähemalt üks tütarlaps kunagi ajakirjanikuks raha ja tutvuste pärast. Ehk siis kui keegi tahtis, et ta millestki kirjutaks, tuli ainult hinnas kokkuleppele jõuda.
Niiet teate Eestis on asjalood täitsa oki-doki mu meelest. Või vähemalt ÄPs on asjalood võrreldes muu maailmaga ikka väga hästi (ikka nende kingituste vastuvõtmise koha pealt siis). Suurem osa rahvusvahelisi ajakirjanikke, kellele ma olen tutvustanud põhimõtteid, mille järgi ÄPs käitutakse, on pigem hämmastunud, et meie reeglid nõnda karmid on. Ma ei oska rääkida teiste Eesti lehtede eest, kuna pole üheski teises ajalehes kunagi töötanud, aga üldiselt ma siiski usun, et Eestis on olukord suhtelisekt ok.
Muidugi, aeg-ajalt ikka käivad mõned kusagil reisil ja ma usun, et suurem osa selliseid reisilkäimisi jääb avalikkuse eest varju. Autoajakirjanike reisimisi ei jõuaks ükski väljaanne kinni maksta (muide, ma tean, et ühes suures Saksa autofirmas siiski aeg-ajalt juhtub nii, et väljaanded maksavad ajakirjanike reiside eest. Aga sellises olukorras saadetakse väljaannetele enamasti vastastikusel kokkuleppel pigem sümboolse summaga arve.)
Muide, pisut teistsugusel ajakirjandusteemal — mu Zimbabwe sõps on praegu Euroopas maapaos, kuna ta kirjutas liialt kriitilisi lugusid oma presidendi tegevusest, sattudes nõnda riigipea hit-listi etteotsa. Jees, ma olen isegi seda dokumenti näinud, kus kirjas kõigi ajakirjanike nimed, kes tuleb esmajärgus “kahjutuks” teha.
Ja veel Hispaania ajakirjandusest. Ühe hispaanlasega me siin ka kunagi rääkisime nendel ajakirjanduseetika teemadel ja temagi oli Eesti mentaliteedist üsna üllatunud. Ma pigem usun, et Hispaania ajakirjanikud on üsna korrumpeerunud, kuigi SLÕhtulehe saidikas ehk vihjab teisiti.
Lugejana on mul tõsiselt kopp ees kõikvõimalikes naistekates, igast lisades ja muidu imelikes väljaannetes ilmuvates reisilugudest, kus lõpmatuseni jahutakse aina samadest ja samadest sihtkohtadest. Ma ei kujuta ette, misuke peaks olema egiptusest kirjutatud lugu, et ma viitsiks seda lugeda.
Mumeelest ainukesed kohad, kust eesti keeli üldse miskit huvitavatest reisidest on võimalik lugeda, on tripi foorumid, ekspressi Kohver (või mis ta nimi ongi) ja Äripäeva Puhkepäeva reisilood. Ülejäänd tundub küll olevat kinnimakstud vaht.
Comment kirjutas Kriss — November 22, 2007 @ 9:30 p.l.
Tead ma pean tunnistama, et mina isiklikult reisilugusid üleüldse ei loe, sest suurem osa neist on lihtsalt nii igavad, et kohutav. Aga sul võib täiesti õigus olla :)
Comment kirjutas liisu — November 22, 2007 @ 9:39 p.l.
Aga kui sa mainid neile sõna sõltumatus ja õiglane ajakirjandus, mida selle peale kostetakse?
Lisaks reisimisele ja kinkidele on kurb tava ka lugude enne ilmutamist “kooskõlastamine” ehk allikas võib vabalt teksti muuta, ajakirjanik ei pilguta silmagi, vaid peab seda ka normaalseks.
Nii eetikakoodeksist kinni pidamine kui allika ees lömitamine saab tihti alguse sellest, et ajakirjanikul puudub baasteadmised ajakirjandusest ja sellega kaasnevast. Ehk ta päris täpselt ikka ei teata oma rolli.
Muidu Ekspressi reisilisast leiab tõesti teinekord lahedaid asju, peamiselt küll nende endi ajakirjanike sulest. Krister Kivi on Eesti parim reisiajakirjanik vist.
Aga reisilugude häda on see, et kohapeal kogetud elamust mingi x tuhande tähemärgi sisse pressimine on tihti suht vägistamine, enamus elamusest on ka kirjeldamatu.
Comment kirjutas rivo — November 22, 2007 @ 11:53 p.l.
Jah, me oleme nende ajakirjanikega vestelnud “sõltumatusest” ja ka “õiglusest”, aga suurem osa neist ei taju üldse, et nad kinkijatest kuidagi sõltuksid või et see miskitmoodi ebaõiglane on, et nad nõnda käituvad.
Kultuuridevahelised erinevused ehk? Aga kurb on muidugi sellist suhtumist kohata.
Kusjuures ma olen nõus, et mõnikord on hea teksti ette näidata, kuid ei tohiks tolereerida seda, kui allikad hakkavad oma suva järgi muudatusi sisse viima. Olen nõus, et ilmselt paljud ei tea oma rolli ning teisalt ei pruugita päriselt aru saada ka teemast, millest parasjagu kirjutatakse.
Comment kirjutas liisu — November 22, 2007 @ 11:59 p.l.
Ma piiksatan siinkohal allikana, kellel ajakirjanikega pistmist, kui mingit minu tööga (vahel ka minu endaga) seotud lugu tehakse. Üldjuhul olen proffide otsa sattunud, kes näitavad loo ette selleks, et ma sealt faktivead välja nopiksin ja harva ka mõne väärarusaama või möödarääkimise selgeks teeksin. Selles mõttes kooskõlastamine meeldib mulle küll.
Comment kirjutas kukupai — November 23, 2007 @ 1:45 e.l.
http://suhtekorraldusest.blogspot.com/
natukene asjast ka suhtekorralduse vaatevinklist
Comment kirjutas kaja — November 23, 2007 @ 3:12 e.l.
Mul on ajakirjanikuna raudne reegel, et kui üldse midagi oma tekstist ette saab näha, siis AINULT oma tsitaadid. Need, mis on jutumärkides. Ning ALATI klausliga, et parandustest arvestan vaid faktivigade parandusi. Ümbersõnastusi ei tee. Siiani on see asi toiminud.
Aga kui üldse ettenäitamistest rääkida, siis asi on väljumas normaalsuse piiridest. Allikad nõuavad juba siis ka oma sõnu ette näha, kui nad on meilitsi vastanud. Whats the point? saadab mulle meiliga oma vastused ja ma saadan talle sama meili replaiga tagasi. Ajuvabadus.
Comment kirjutas Kriss — November 23, 2007 @ 2:23 p.l.
Meie Justiniga oleme ikka veel need, kes pole lasknud enda asju maksta mitte kellelgi muul kui tööandjal. Mina olen ühe tööreisi kunagi teinud, tehes 3 päevaga sealt ka 3 lugu. Ja mingit nänni või alet pole nagu ka kusagilt saanud…. Aa, tegelikult olen naistekate toimetustest paar totsikut kreemi saanud, sest iga endast lugupidav kosmeetikafirma toob ju naisteajakirja kosmeetikatoimetajale kilode kaupa kraami ja see siis vahel jagab ka teistele kolleegidele.
Justin käib küll sageli komandeeringutes, aga alati tööandja raha eest. Kusjuures tal just oli üks juhtum, mil allikas (üks biotech firma) tahtis talle kinni maksta reisi Norrasse ja seal olemise. Justin keeldus. No ta ei viitsi sellise ilmaga minna ka… ;). Aga loomulikult keeldus ka sellepärast, et endal suus head maitset hoida.
See firma oli imestanud, et miks siis mitte. Et nemad lennutavad iga-aastasel (ja enamasti aasta lõpus, kui eelarverahasid üle) ajakirjanikke kohale. Isegi Justini tööandja ütles, et võid ju minna küll. Aga tema ei läinud.
Oleme vist kaks lolli ;).
Comment kirjutas Eppppp — November 23, 2007 @ 3:06 p.l.
Aga ettenäitamisest ka. Justin loeb vahel tsitaadid telefonis-skaibis ette.
Mina saadan lugusid näha ka.
Aga me mõlemad jagame sama suhtumist: see on vajalik faktide kontrollimiseks, mitte millekski muuks.
Kui muidugi inimene midagi täiendab, või palub ja seletab, mina olen nõus küll talle vastu tulema ja ta sõnu muutma-parandama ka selles faasis.
Palju oleneb muidugi kontekstist. Aga – iga allikas on ka inimene, ja nagu papa Peegel meile, ajakirjanikele, ütles: “Eelkõige peame olema inimesed”.
PS. Lahe spämmifilter sul ;)
Comment kirjutas Eppppp — November 23, 2007 @ 3:10 p.l.
Ma olen nõus Krissiga — mäletan, et enne minu lahkumist oli Eestis asi ikka puhta hulluks läinud. Isegi ministrid olid hakanud oma sõnu ette nõudma. OK, palju tõesti oleneb kontekstist ja kui ma midagi näitan, siis jah tsitaate ja klausliga, et parandada saab vaid faktivigu, mingeid “ja-sid” mina “ning-ideks” ümber vahetama ei hakka.
Ja nõus olen ka sellega, et eelkõige peame olema inimesed.
Muide, spämmifilter on selline ainult esimesel kommenteerimisel, st et n-ö võõrad kommenteerijad pean kõigepealt aktseptima :)
Comment kirjutas liisu — November 23, 2007 @ 5:03 p.l.
muide, Epp, sinu blogi ei saa mina näiteks üldse kommenteerida, isegi mingit veateadet ei anna.
Comment kirjutas liisu — November 23, 2007 @ 5:48 p.l.
Huvitav jah, päris mitu inimest kurdab, et nad ei saa mu juures kommemteerida. Kahtlustan selle-kelle-nime-ei-tohi-nimetada vandenõu ;)
Comment kirjutas Eppppp — November 23, 2007 @ 11:12 p.l.
Naistekad, Kroonika jne pole ajakirjandus. Näiteks fotoajakirjanduslikust aspektist on enamus fotodest tehtud glamuurivõtmes “ilusamad, kui elu” alates ideest, pildistamise protsessist kuni intensiivse järeltöötluseni Photoshopis. Tõsi, ka see töö pakub kõvasti fotograafilisi väljakutseid. Sarnaselt piltidele treitakse ka naistekate lugusid. 3e nädala jooksul, mil naistekale pilti tegin, pakkus üks pildistatav meeleheaks ettevõtte kinkekaarti, teine allahindlust oma firma toodetelt. Naistekate teema ongi siuke vastastikune meelehea pakkumine/võtmine ja naistekate esindajad võivad mu poolest kingitusi vastu võtta, kuid esmalt tuleb kokku leppida, et nad pole ametinimetuselt ajakirjanikud. Jamaks läheb siis, kui ametilt nö pärisajakirjanikud suht taskukohase egiptusereisi nimel enda ametiuhkuse alla neelavad. Vot.
Comment kirjutas Erik — November 25, 2007 @ 11:42 e.l.