Viskasin töölt jõudes potti mõned juurikad, lugesin raamatut, panin mängijasse filmi, lugesin veel ühte teist raamatut, vahtisin lakke, tundsin, et mul on soe — õues on 26 kraadi (ja kell on kaksteist öösel), toas on ilmselt veel soojem — ja mõtlesin, et mulle teinekord tõesti meeldib üksinda olla. Selles on midagi ilusat ja rahustavat. Ainult sina ja su väike maailm, millesse küll teinekord tükivad Jorge kitarrihelid, aga neid on õnneks iTunesi abiga võimalik summutada.
Neljapäeva öösel löödi minu kodugetos maha 17-aastane noormees, kes aitas oma vennal tagasi teenida narkodiileritele võlgu olevat raha. Ta nagu polnudki selle kõigega seotud, tal oli korralik töökoht ja ta ei kasutanud narkootikume. Ometigi jättis oma kodutrepil eluga jumalaga tema, mitte tema vend, kes sai kuuli jalga, ja haiglas lebab ka nende isa. Reaalsus pressib mu ilusasse roosasse mulli teinekord liiga agressiivselt sisse.
“Üksi on lihtsalt lihtsam,” ütles filmis Anale tema sõbranna, kui peategelane esines arutlustega ideaalsest partnerlusest ja selle leidmise sisuliselt olematust võimalikkusest. Ma ei tea, võib-olla sellel sõbrannal oli õigus. Ma tean, et homme ma ostan endale ventilaatori, sest ilma selleta ei ole enam võimalik elada. Suvi on murdmas Buenos Airesesse…
