Kuigi argentiinlastel näib olevat totaalne allergia ulmekirjaduse vastu (näiteks pole ma siiani suutnud tuvastada mitte ühtegi kohalikku ulmekirjanikku!), armastavad nad kohutavalt koomikseid. Kohalik koomiksikultuur on midagi, mille üle sobib uhke olla ning isegi täiskasvanud võivad koomikseid lugeda. Ulme seevastu on muidugi AINULT noortele poisikestele ja nemad võivad oma doosi saada kätte filmidest nagu “Fantastiline nelik” või “Ämblikmees”. Kuigi kui nüüd lähemalt järele mõelda, siis ka need on tegelikult ju algupäraselt koomiksid.
Igatahes ei hakka ma laskuma erinevate Argentina koomiksite hingeellu, vaid tahaksin juhtida tähelepanu ühele konkreetsele tegelasele, keda argentiinlased armastavad kahtlemata umbes sama palju kui Evitat (okok, väikesed poeetilised liialdused).
Niisiis, saage tuttavaks Mafaldaga. Mafalda on Buenos Airese keskklassi perekonnast pärit väike tüdrukutirts, kellel on sügavad poliitilised huvid ning suur maailmavalu. Argentiinlased tutvusid Mafaldaga esmakordselt 60ndate keskpaigas ning sellest ajast peale on väikesel preilil mängida oluline roll kohalikus popkultuuris.
Pole olemas argentiinlast, kes Mafaldat ei teaks ning ma ei ole tuvastanud ka ühtegi eksemplari, kellele Mafalda ei meeldi. Tirts on kogunisti niivõrd pop, et Palermos on tal oma isiklik park, kus lapsed mängimas käivad.
Kuigi Mafalda on muidugi ka niisama nunnu, peitub tema tekstides pea alati mingi poliitiline sõnum. Küll on selleks hirm Hiina ees või naiste õiguste eest võitlemine. Tal on palju sõpru, kes kõik kujutavad stereotüüpseid argentiinlasi eri ühiskonnagruppidest. Minu lemmikuks on näiteks blond Susanita, kelle elueesmärgiks on leida endale ilus ja rikas mees ning kelle ainus suurim soov on saada emaks.
Mafaldat on tõlgitud ka inglise keelde ning Wikipedia annab temast sellise ülevaate. Mind aga on Eestis ootamas hiiglaslik raamat “Toda Mafalda”, mille hoidmine öökapilaual peaks olema piisav vahend igasuguste sissetungijate vastu võitlemiseks. Mafalda, muide, pidavat olema pop ka Hispaanias.
Teistest Argentina koomiksitest kirjutan ma äkki kah mõni teine kord, huvitaval kombel on ulme koomiksites näiteks lubatud. Proosas aga mitte! Kujutate ette, nad isegi ei tõlgi ulmet. Lähim originaalis hispaania keelne ulme, mida siin on võimalik hankida, on Borges. Aga me ei ole veel suutnud sõpradeks saada.
Kusjuures, ma pidin ükspäev imestusest (ja jällenägemisrõõmust) istuli kukkuma, kui nägin, et ka Luxis hiljuti ilmuma hakanud tasuta päevaleht L’Essentiel sisaldab Mafaldat!
Comment kirjutas Irma — Detsember 14, 2007 @ 8:08 e.l.