Ushuaia reisikiri

Vahepeal ma kirjutasin Ushuaia memuaarid ka kokku, kui viitsimist on, v6ite lugeda. Et mu l2ptop ei yhendu siin netti, l2heb piltidega veel aega.

Tulemaa pealinna Ushuaiat promotakse kui maailma lõpus asuvat linna – sealt edasi tulevad ainult Antarktika jääväljad, pingviinid, vaalad ja muud elukad, kes külma vett koduks peavad. Omamoodi on see ilmselt õigegi, aga mulle isiklikult jättis Nordcap rohkem maailmalõpu mulje kui Ushuaia.

Väidetavalt on Ushuaias ja selle ümbruses kohutavalt palju teha, aga mina isiklikult pooldan enam reisistiili, kus põhirõhk asetub chillimisele, mitte närviliselt mööda maailma ringitõmblemisele. Nii jäid mul nägemata Maailmalõpu rong ja paljud matkarajad looduspargis (millest iseenesest on ju natuke kahju, sest see pagana pilet sinna loodusparki oli suhteliselt kallis), aga samas jäävad alatiseks meelde lebotamine Ruta 3 lõpus (see on maantee, mis algab (või siis lõppeb) Tulemaal ja viib Alaska lõppu välja, paadiretk Beagle’i kanalis ja mereäärsel promenaadil asuv kohvik, kus pakuti mõnusat tomatisuppi.

Ushuaia on äärmiselt tuuline, samas – kui tuul hetkeks vaibub, on suvi seal üsna soe. Aga ega see tuul eriti ikka ei vaibu küll ning suveniiriks Ushuaiast sain külmetuse. Kivist elusuuruses pingviin jäi seekord kahjuks ostmata, kuigi tagantjärgi on sellest muidugi äärmiselt kahju, sest mul on ju kohver täiesti tühi ja ei teagi kohe, mida kogu selle tühja ruumiga peale hakata, hehe.

Enamik inimestest, kellega Ushuaias jutuotsa peale satun, pole põliselanikud, vaid linna rännanud kusagilt mujalt. Neid kõiki aga ühendab üks omadus – nad tulid Ushuaiasse mõnd ajutist tööotsa tegema, kuid ei suutnud hiljem enam lahkuda.

Nii rääkis meie paadireisi kapten Tito, kuidas ta juba 30 aastat linnas elab, kuigi ise on pärit soojast Saltast. Ta tuli viieks kuuks Ushuaiasse kindlat projekti arendama, kuid oma kamraadidega Saltasse enam ei naasnud. „Kõik küsisid, et mees, kas sa oled hulluks läinud, mida sul siin teha on,“ naeris Tito, „ega mul jah tööd ei olnud, aga Ushuaia tundus nii õige koht, et ma ei suutnud enam lahkuda. Käin ikka aeg-ajalt Saltas sugulasi vaatamas ja veendun iga korraga aina enam, et minu õige koht on siin.“

Taksojuht Eduardo oli hoopiski Tšiilist pärit, saabus Ushuaiasse 10 aastat tagasi, kuna kuulis, et Ushuaias on paremad võimalused töö leidmiseks. „Tulin siia ja siia ma jäin. Kutsusin venna kah järgi, nüüd elamegi mõlemad perekondadega siin,“ on Eduardo rahul. „No sa vaata neid mägesid! Ja seda merd! Miks ma peaksin tahtma kusagil mujal elada? Aga jah, praegu on Ushuaia muutumas – linn areneb kiiresti, aga pole, kuhu areneda.“

Küsimus on selles, et Ushuaia asub mägede vahel ning kõik vähegi mõeldavad kohad on juba praegu maju täis ehitatud. Kuid pärast 2001. aasta majanduskriisi suundusid paljud argentiinlased lõunasse õnne otsima. Eriti kuna peale majanduskriisi läks tõusuteele turismitööstus ning rohkem kui kunagi varem saabub Ushuaiasse praegu gringosid, kes tahavad tõmmata ristikese oma reisilogisse – olen käinud maailma kõige lõunapoolseimas linnas (mis iseenesest on tegelikult natuke vale, aga sellest hiljem). Rääkimata Antarktikasse suunduvatest või sealt naasvatest kruiisilaevadest, mille reisijad on rikkad lääne inimesed. Muide, meie sealviibimise ajal oli sadamas ka laev Kaliningradist, mil nimeks Akadeemik Joffe :)

„Varem oli ikka loodus tähtsam, praegu lõhutakse seda kaunist ja ainulaadset keskkonda turismirahade nimel,“ on Eduardo natuke pettunud. „Aga siiski Ushuaia on maailma ilusaim koht elamiseks,“ ei kaota ta lootust, et Ushuaia ainulaadsus siiski säilib.

Kuigi Ushuaiat reklaamitakse kui maailma lõunapoolseimat linna, pole see päris õige termin. Ushuaiast natuke veel lõunapoole jääb ühel saarel asuv äbarik külake, millel samuti linnaõigused. Elab seal vist oma paartuhat inimest ja ning külake teenib eesmärki turistidelt veelgi rohkem raha välja pumbata, kuna saarele saamine on kallis. Aga no ma ei tea, minujaoks pole paari tuhande inimesega küla ikkagi õige linn ning rasket raha saarele saamise eest nagu ka ei tahtnud maksta.

Pärast paaripäevast peatust lendasime edasi El Calafatesse tutvuma jääväljadega. Lennukis istusin ameerika abielupaari kõrval, kes oli just naasnud Antarktikakruiisilt. Nende kirjeldused tegid hinge kadedaks ja loodetavasti saan isegi kunagi Antarktikas ära käidud. Hind on muidugi soolane – umbes 5000 USD. Niiet ilmselgelt ainus võimalus kunagi seda mandrit näha on abielluda miljonäriga või järgmise 20 aasta jooksul säästa nii, et silm punnis. Mida ma ilmselgelt teha ei kavatse. Aga unistada on ikkagi hea :)

Muide, Ushuaia ja El Calafate on ühed kallimad piirkonnad Argentinas, kuna nad elatuvad ainult turismirahadest. Seega tuleb sinna reisides arvestada üsna euroopalike hindadega. Meie peatusime Ushuaias hotellis, mille hind kindlasti ei vastanud Argentina kontekstis sellele summale, mida hinnakirjas ära toodud oli. Õnneks on korrumpeerunud briti ajakirjanikega reisimisel mõned head küljed ning öömaja tuli mulle kätte sisuliselt tasuta. Samas avanes hotelli aknast suurepärane vaade Beagle’i kanalile, mägedel ja linnale. Niiet äkki on see hotell siiski oma raha väärt. Lisaks oli ka internetiühendus suhteliselt söödav võrreldes BAga ning ÄÄRMISELT söödav võrreldes El Calafatega.

Tulemaa oli kunagi koduks ka paarile indiaani hõimu, kellest tänaseks on alles jäänud vaid mõned üksikud fotojäädvustused ning natuke informatsiooni nende elu-olu kohta. Mulle pakkus rohkem huvi Yámana hõim, kes elas praeguse Ushuaia territooriumil. Tegemist oli rändhõimuga, kel puudus kindel elupaik ja elati ajutistes hüttides, mis klopsiti kokku materjalist, mida metsas leidus. Huvitav on nende inimeste juures aga see, et nad elasid täiesti alasti. Kas te kujutate ette elu kliimas, kus talvel on paks lumi maas, aga üldse riideid seljas ei ole?

Yámana muuseum põhjenduste järgi ei kandnud nad riideid, kuna kindla elupaiga puudumine raskendas rõivaste kandmist – Ushuaias on üsna külm ja kui sul pole kohta, kus riideid kuivatada, on kergem käia alasti, kuna nahk kuivab kiiremini ning märgades riietes on külmem kui alasti. Nõnda kasutasid Yámana inimesed vaalarasva enese soojana hoidmiseks. Nad surid välja kunagi eelmise sajandi algupoolel. Osaliselt Euroopast tulnud haiguste tõttu, mille suhtes neil puudus immuunsus, osaliselt vaalaküttide tõttu, kes nende toidulaua katmise raskemaks muutsid. Täna ongi neist alles jäänud habras mälestus muuseumis, mis tutvustab nende eluolu, kombeid ja isegi keelt – üks aktivistist kolonisaator pani kunagi kokku inglise-Yámana sõnaraamatu