El Calafate

Peale Ushuaiat viib teekond meid G-ga El Calafatesse, Argentina kõige kallimasse piirkonda, kus kohalikus rahvuspargis saab vaadata suuri jääliustikke.

Lennujaamas korjab meid peale taksojuht Mario, kes pärit Buenos Airesest, kuid elab juba viimased kümmekond aastat El Calafates. „Tead ma ei suuda enam üle kahe päeva Buenos Aireses ollagi,“ ütleb ta energiliselt, „kogu see lärm ja närvilised inimesed, hullumeelsest liiklusest rääkimata. Ei-ei, ei taha enam. Ma olin varem Calafates puhkusel käinud ja kuidagi istus see elu siin, nii pakkisingi naised-lapsed ja kolisin siia. Kuigi jah, üks tütar mul elab Buenos Aireses. Tal seal perekond ja lapsed ja kõik,“ tutvustab Mario oma elulugu.

„Näe vaata paremale, seal on Argentina järv, kas pole kaunis,“ õhkab Mario, kes ilmselgelt on armunud El Calafatesse ja selle ümbrusesse. „See on Argentina suurim järv ja nime sai vist sellepärast, et mägede tõttu näeb taevas selle kohal koos pilvedega välja nagu meie riigilipp,“ arutleb Mario.

Järv on tõesti kaunis – päikese käes on ta türkiissinine nagu Vahemeri ilusatel turistifotodel ning ta muudab igal hetkel värvi. Türkiissinise värvi annavad järvele liustikest pärit mineraalid, kunagi oma 20 0000 aastat tagasi oli selle järve koha peal nimelt hoopiski jääliustik, millest sulades sai järv.

Sama saatus ootab ka Perito Moreno liustikku, mis praegu vaikselt Argentina järve vajub – iga päev kukub järve 2 meetri jagu jääd ja kuigi ülevalt mägedest pressib uut jääd kogu aeg peale, on tegemist kahaneva liustikuga. Meie ega meie järeltulijad muidugi selle liustiku kahanemist ei näe, see juhtub kunagi kauges tulevikus.

Praegu näeb Perito Moreno liustik siiski võimas välja. Erinevatelt vaateplatvormidelt saab uudistada jääseina, mis lõppeb sinisinises vees ning iga natukese aja tagant kostab raginat, siis näed, kuidas tükk seina vajub vaikselt alla ning alles siis jõuab vaatlejateni plahvatusheli ning õige natuke hiljem jääkamaka plartsatus vastu vett.

Takkajärgi on natuke kahju, et minus ärkas koi ning liustikul kõndimine jäi tegemata soolase hinna tõttu. Aga no äkki ma kunagi veel lähen tagasi sinna. Kohalikud teadsid rääkida, et kui sööd Calafates või Ushuaias calafate nimelist marja, viib tee sind sinna tagasi. Niiet lootust on. Calafate mari näeb välja umbes nagu mustikas, aga tal on sees suurem kivi ning taim ise on pisut teistsugune.

Lisaks Perito Moreno liustikule sai üle vaadatud ka piirkonna teine liustik – Upsala, mis nime saanud kuulsa ülikooli järgi. Nimelt selle ülikooli teadlased olid esimesed, kes liustikku uurima hakkasid.

Upsalale saab ligi paadiga ning juba jupp aega enne liustikuni jõudmist ilmuvad paadist paremale ja vasakule suured kamakad jääd ning leidsin end endamisi mõtlemast, kas Antarktika näeb samasugune välja. Upsala on natuke teistsugune kui Perito Moreno ja ehk isegi võimsam. Igatahes soovitaksin kindlasti mõlemad üle vaadata.

Peale liustiku nautimist viis tee meid Estancia Christinasse, mis on kunagine suur farm ja ligi saab sellele ainult üle järve. Christina sai nime seal kunagi elanud peretütre järgi, kes 20-aastaselt mingisse haigusesse suri. Millesse, vot enam ei mäleta.

Tema isa inglise meremees, kes rännakutel jõudis El Calafatesse ja otsustas sinna pidama jääda. Korjas naise-lapsed kaasa ja asuski elama pea täielikku isoleeritusse. Christina surmapõhjuseks ollagi tegelikult olnud see, et korralik arstiabi asus kuuajalise reisiteekonna kaugusel Tšiilis.

Pärast me Gga arutasime, kas on ikka kena oma lapsi niimoodi kohelda – viia nad elama totaalsesse isoleeritusse, kus pole kellegagi mängida ja mis siis saab, kui nad teismeikka jõuavad, lähevad oma õe-vennaga kohtama või?

Hoolimata kurvast perekonnaloost on Estancia Christina äärmiselt ilus ja rahulik koht. Kui ma peaksin kunagi abielluma, siis pulmareisiks oleks selline isoleeritus just paras. Mäed, rahu, vaikus, loodus… Elektrit antakse loetud tunnid päevast ning telekat ei ole. G arvas, et ka raamatu kirjutamiseks sobiks selline keskkond hästi.

Tegelikkuses veedavad inimesed Estancias 1-2 ööd, kuna rohkem pole seal lihtsalt suurt midagi teha. Kaua sa ikka ümbruskonnas matkad või hobusega ratsutad. Isegi sauna neil ei ole, kuna „puudub selleks vastav tehnoloogia“. Ei mina tea, mis ime aatomitehnoloogia sauna nad sinna ehitada tahaksid. Igatahes saunalavalt sisse hüppamiseks peaks järve temperatuur suhteliselt söödav olema – 4-5 kraadi aastaringselt.

Talvel on Estancia aga täiesti mahajäetud. Lahkuvad nii turistid, kui ka 20-liikmeline staff. Paljud inimesed ongi Calafates pool aastat tööl ja teise pool aastat puhkusel. Kuigi vaikselt hakkab ka talvel sinnakanti turismi tekkima. Suusatamiseks on olud ju soodsad.

„Turiste käib meil viimasel ajal palju jah,“ nõustub ka Mario, kes ise inglise keelt ei räägi, kuigi saab midagi aru. „Inglastega on lihtsam, nad kuidagi räägivad selgemalt, aga no ameeriklased, sa püha issaristike, nende jutust ma ei mõista kohe mitte midagi,“ jagab ta meiega turistide eripärasid. „Üldiselt ma ütleksin, et kui tulevad Euroopa turistid, siis on kõik väga kena, aga ameeriklastega on rohkem probleeme ning argentiinlastega on alati üks suur rist ja viletsus,“ valgustab Mario meid kohaliku turismitööstuse igapäevaeluga. „Portenod, noh! Need on ju va ülbed kehkenpüksid, kes tahavad kõike kohe saada ja on kole närvilised. Eurooplastega on ikka palju lihtsam, võtavad asja vabamalt.“

Kuna turiste tuleb iga aastaga liustikke ja loodust imetlema aina rohkem, on linn väga kiiresti kasvanud ning tööjõust on puudus – pea iga kohviku uksel reklaamitakse vabu töökohti ning ka Mario väitel on tööd linnas vähemalt turismihooajaks leida kerge.

„Kui sa täna saabud ja otsid tööd, siis homme on sul töö olemas,“ on Mario kindel. „Võib-olla sa kohe ei leia, mida hing ihaldab, aga paari kuuga saad kõik korda,“ usub ta, „mina tulin siia teadmisega, et tahan taksot sõita, aga kohe ei leidnud taksojuhitööd. Nii ma töötasingi mõnda aega ehitusmehena, kuni leidsin unelmate töö. Nüüd ma olen väga rahul.“

Kui El Calafatesse minna, soovitaksin kindlasti üle vaadata ka linnast 8 km kaugusel asuvad koopamaalingud, mis piirkonna kunagised asukad endast maha jätsid. Meie giidi sõnul kahtlustatakse, et tegemist oli koopaga, kus naised sünnitamas käisid. Paljud joonised on kahjuks praktiliselt hävinud, kuna veel mõnikümmend aastat tagasi polnud ala kaitse all ning kohta külastanud turistid on joonistele oma allkirju jätnud. Kurb.

Ma arvan, et Calafate on siiani üks mõnusamaid kohti, mida ma Argentinas näinud olen. Jah, ta on suhteliselt kallis ja väga väike, aga võimas loodus, rahu ja vaikus kompenseerivad. Lisaks peatusime imelises hotellis, mis vanasti oli estancia (farm) ja asus kesklinnast mõnusas kauguses. Lisaväärtust lisasid kõigi külastajate käsutuses olevad tasuta jalgrattad, millega sai linnas ringi kihutada ning mis muutsid näiteks Laguna Nimezi külastamise lihtsamaks (Laguna Nimez on linnuvaatlusreservaat). Meie kahjuks lubatud flamingosid seal ei näinud, flamingod said nähtud päev hiljem Estancia Christinasse sõites.

 

P.S. El Calafatele üsna lähedal asub veel El Chalten, kus saab ronida Fiz Roy mäe otsa ning nautida muid matkamisega seotud aktiviteete. Mina olin siiski liiga laisk, et seda kõike ette võtta.