Sao Paulo tervitas meid vihmasajuga, mis ei katkenud just pikkadeks hetkedeks nende kolme päeva jooksul, mis seal veetsime. Samuti lööb Sao Paulo külastajaid oma mastaapsusega. Tegemist on siiski Brasiilia ja maailma suurima linnaga, mis koduks oma 20 miljonile inimesele.
Ma ei saaks öelda, et Sao Paulo mulle väga sümpaatse mulje oleks jätnud. Võib-olla oli süüdi halb ilm või minu enda laiskus, kuid pidev vihmasadu ei meelitanud küll eriliselt linna avastama. (Kuigi jah, ma ei saa eitada, et mul on sellest linnast siiski head mälestused.)
Meie reisi kolm põhieesmärki said täidetud. Külastasime portugali keele ja moodsa kunsti muuseumi ning kohtusime Eriku ja Julianaga.
Kuigi Erik teadis rääkida, et inimesed üldiselt kiruvad portugali keele muuseumi ning peavad seda üsna igavaks meelelahutuseks, jättis koht mulle hoopis vastupidise mulje – isegi isegi minusugusel portugali keelt sisuliselt mittevaldaval inimesel oli huvitav kaeda (märkus – hispaania keele oskajad saavad kõik vähemalt midagi portugali keelest aru. Seega ma ei garanteeri, et kõigile keelevõhikutele see koht peale läheb, kuna inglise ega üheski muus keeles polnud loomulikult midagi seletatud).
Moodsa kunsti Masp muuseum on üks huvitav maja, mis seisab püsti ainult kahe posti najal sisuliselt (vaata ka wikipediat). Kuidas, ma täpselt ei tea, aga näeb päris efektne välja. Muidugi kui nad natuke remondiks seda asjandust, oleks pilt veelgi ilusam. Lisaks maalidele oli muuseumis väljas ka jaapani kunstniku Tatsumi Orimoto fotonäitus. Tüübi ema avastati mingil hetkel alzeimer ning sellega seoses pidi ta sisuliselt 24 tundi oma ema valvama. Ma ei tea, kas suurest igavusest või millest iganes, otsustas tegelane ema hakata kasutama vahendina kunsti tegemiseks. Tulemus oligi väljas – pildid ema igapäevaelust ja mitte ainult.
Kas ja kui eetiline selline käitumine on, jäägu igaühe enda otsustada. Viimasel ajal mulle endale tundub, et mu piirid ei ole ehk piisavalt laiad, kui rääkida eetikast ja moraalist, aga see on juba hoopis üks teine teema, millel pole Sao Pauloga midagi pistmist.
Üle sai vaadatud ka Jaapani kvartal. Sao Paulo on nimelt koduks suurimale jaapanlaste kogukonnale väljaspool Jaapanit ning hinnanguliselt elab linnas üle 300 000 jaapanlase. See tähendab, et sushit leida ei ole just eriti keeruline ning jaapanlasi liigub linnapildis palju.
No ja loomulikult ei saa Sao Paulost rääkides üle ega ümber betoonist. See linn on nagu üks suur betoonist monstrum, mis öösel salaja inimesi sööb. Nii mulle vähemalt tundus ning mõistmine, kui palju aega seal kulub ühest kohast teise jõudmiseks, ainult süvendas seda arvamust.
Väikeseid maju ma seal praktiliselt ei näinudki, ainult suured-suured-suured betoonkolakad sirutumas kõrgustesse. Ega ma ei kurda, paljud neist olid täitsa huvitavad ja kohati mulle tundus, et ma viibingi päriselt ulmefilmis, aga elada ma seal küll ei tahaks ning kuiig tripp Sao Paulosse oli kahtlemata tore, kuulub minu süda hetkeseisuga Brasiilias Riole.
