Niisiis, kultuurišoki ajajärk on kuulutatud avatuks.
Esimese šoki osaliseks sain ma neljapäeva keskpäeval (umbes siis, kui see eelmine post avaldus) British Airwaysi lennuki pardale ronides.
“Hello!” hõikas mulle rõõmus stjuuard.
“Mismõttes — miks teenindav personal räägib minuga inglise keeles,” ei saanud ma aru ja sattusin segadusse, kuid aju tegi ilma minuga konsluteerimata kiire ümberregistreerumise, “Hi, how are you.”
“I’m very well, thank you,” jätkas ilmselgelt ülevoolavalt heas tujus meeskodanik.
“Mismõttes — miks ta mulle vastas?! Kohalik etikett ei näe ette, et teenindav personal sellistele küsimustele vastaks,” ei saanud mu aju endiselt aru, mis toimub.
Teine kultuurišokk tabasi mind Heathrow lennujaamas, kui esimest korda elus otsiti läbi mu kohver, kuna teate meil seal Ladina-Ameerikas ei huvita küll kedagi, kui sul kotis paar kreemipurki vedeleb. Vea kasvõi kolm liitrit vett lennukisse, kui huvi on. Ilmselgelt Euroopas aga tabas minu kreemipurke enneolematult elav huvi, kuna nad ei olnud pakitud väikesesse palstikaatkotti. Aga polnud hullu, mul oligi kahe lennu vahe oma kolm tundi ja täiendav meelelahutus oli ainult abiks.
Täielik vedu oli aga, et vastupidiselt eelmisele korrale võis Heathrows turvakontrolli läbida kohvri JA läptopikotiga. Mitte nagu oma aastake tagasi, kui ma pidin, higipull otsa ees, suruma oma läpakakoti kohvrisse, haarama kaenlasse kõik raamatud ja arvuti, et need vahetult peale röntgenputka läbimist taas oma õigetele kohtadele pakkida.
Niisiis, saabusin soome. Inimesed ei naerata. Teenindav personal, kellelt suures segadusehoos julged küsida, kuidas läheb, vaatavad sind nagu leeprahaiget. Naised on… nii… ma ei tea… mehelikult riides ja nende kehakeel on samuti nii… mehelik. Inimesed tunduvad ebaviisakad (kuigi ma ju tean, et see on soome keele eripära ja siin lihtsalt räägitaksegi nii). Tänavad on nii… steriilsed. Majad on nii… steriilsed. Kusagil ei vedele koerasitta. Hindade numbrid on õiged, aga mälusopist kaevub teadmine, et 1eur=15.65 eek — ehk siis kõik on täpselt viis korda kallim kui Argentinas.
Sattusime Sofiaga ka kauplusesse nimega Eestin herkut. Ma ei hakka nüüd ütlema, mida seal müüdi, vaid eeldan, et te olete piisavalt taibukad ise mõistmaks. Poes oli mitu venelast oma peredega, kes rabasid borjommi ja saaremaa sardelle, aga mitte ühtegi eestlast (peale minu) ega soomlast (peale müüjatari ja Sofia).
Aga õhk lõhnab nagu päris kevad lõhnama peab. Ja aluspesu on tehtud päris naistele, mitte silikoontissidega mannekeenidele.
