Paljas Ines Karu

Kõigepealt tahaksin tervitada järjekindlat kodanikku, kes saabus täna siia blogisse, otsides esmalt paljast Ines Karu ja seejärel Ines Karu pilte, aga ei leidnud, mida otsis. Anna andeks!

Teiseks olen teinud Eesti suhtes juba järgmiseid tähelepanekuid.
*Kohvik Moskva teenindus on endiselt täiesti uskumatult halb. Kohvi sain ma lõpuks ainult seetõttu, et kaks lauda eemal istunud mehe kannatus katkes ja ta karjatas blondiinist ettekandjabimbole: “Kuule, tule siia ka korra! Too mulle üks kohv.”
See oli signaal mulle, kuid pidin siiski kaks korda hõikama ja aktiivselt kätega vehkima enne, kui ilmselgelt teiselt planeedilt pärit ettekandja mind märkas. Kohvi oli õnneks täitsa hea. Hinna ja kvaliteedi suhet ei oska kahjuks kommenteerida, kuna I (mitte segi ajada Inno ja Irjaga, ega ka mitte Ingridiga) maksis.
*Mujal kohvikutes ka tundub, et inimesed ei oska öelda ei tere ega head aega ega olla muidu kombekalt viisakad. Ja mõelda, et mina pidasin porteñosid ebaviisakateks!
*Integreerumist saab edukalt vältida, kui kodust mitte lahkuda. Seejuures tuleb aga meeles pidada, et totakaid küsimusi esitavate naabrimeeste eest ei pruugi olla kaitset koduski (eriti, kui juhtud ajutiselt elama vanemate juures ja naabrimees on isa sõber).
*Kalamajas on palju maju korda tehtud ja Noole tänav on juba täitsa normaalse tänava nägu.
*Kultuuriprogramm on juba suht paigas, niiet mina küll ei tea, kas mul ikka tegelikult on aega, et tööle minna.
*Kapist tuli välja palju toredaid “uusi” riideid! Selgus, et kõik teksad lähevad isegi jalga!

Ja nagu võite näha juuresolevalt pildilt, võib mind täiesti leida liikumas Tallinna tänavatelt. Elu on täitsa elamisväärne vist.