Matsid jäävad matsideks

Teate, ma ei ole varem tähele pannud, kui mühaklikud on eestlased. Hakkasin seda tegelikult märkama juba mõned kuud tagasi, kui ühe inimesega meili teel asju ajasin. Me polnud kordagi elus kohtunud, aga sellest hoolimata ei vaevunud see inimene kirju alustama tervitusega ega lisama kirjadele oma nime. Ma olin natuke segaduses, et kas nii siis käibki või? Üks sõber ütles, et see inimene ongi selline. Heakene küll. Aga nüüd tundub, et selline asi ongi normaalne.

Võib-olla ma olengi imelik, aga selline asi tundub mulle ebaviisakas ja sellist ebaviisakust olen nädala jooksul veelgi kohanud. Inimesed ei ütle korralikult teregi üksteisele, olen ma tähele pannud. Nad ei vaevu su olulistele kirjadele vastama või kui vastavad, siis toonil, mis kõlab pisut… üllatavalt minu jaoks. Huvitav, kas vastastikused viisakusnormid Eestis siis tõesti ei kehtigi või kehtivad ainult lähimatele sõpradele? Huvitav, kuidas ma varem seda üldse ei märganud?

Kas tõesti on inimestel siin Tallinnas nii kiire, et pole aega ilusti tervitada või oma nime kirjale alla kirjutada või teiste vastu heasüdamlik ning viisakas olla? Aeg on raha, jah?

Eile õnnestus ka külmetada, kuigi vähemalt kaks sõpra on arvanud, et tegemist on kliimamuutustest tulenevate integreerumishäiretega. Igatahes hetkel saan juba läbi nina hingata, juhuu!