Ayuda!

“Vandenõu!” karjus mu hing täna poest väljudes. Jalutasin nimelt rõõmsameelselt kodu poole (muide, olete tähele pannud, kuidas eestlased teid tänaval kahtlustavalt põrnitsevad, kui omaette kõva häälega naerda, sest midagi naljakat tuli meelde?) ja Rimi ees otsustasin, et astun kiirelt poest läbi ja võtan ühe väikese mahlajoogi, mis mulle kangesti meeldib. No AINULT mahla, sest mu vaene rahakott on peale kogu seda latinokaruselli täiesti koomas.

Veel poodi sisenedes oli rõõmsameelne, sest teada ju on, et mahlad asuvad Kalamaja Rimis kohe sisuliselt ukse kõrval. Aga tüng! Vahepeal oli kogu pood ümber ehitatud, niiet mahlade leidmiseks pidin jalutama läbi terve poe. No ja loomulikult sain ma kohe aru, et mul on tarvis ka juustusaia, tarretist ja šokolaadi. Niiet enne, kui mahlani jõudsin, ajas korv sisuliselt juba üle ääre.

Heakene küll, läks siiski pisut paremini kui eile, mil ma läksin poodi AINULT sülti ostma, aga kuna see oli samuti peidetud poe kõige kaugemasse nurka ja ma pidin jupp aega otsima, kus sült end peidab, sattus korvi üht-teist muudki. Ja otse süldi kõrvale olid nad nahhaalselt pannud Nõo pasteedid, mida nähes mul tuli kohe meelde, et need ju ka maitsevad mulle.

Košmaar! Ma ei julge enam toast väljudagi, kohe ründavad mind toidupoed, kus müüakse asju, mis mul aasta jooksul suisa ununenud on. Õnneks ma varsti hakkan tööl käima, siis pole aega nii palju chillida ja palka peaks ka saama (kuigi on allikaid, kelle hinnangul ma olen kohe-kohe reisilugude kirjutamisega rikkaks saamas). Kuigi samas, esialgu hakkan ilmselt tööle käima jala (trenn+kokkuhoid!) ja mu tee viib läbi Balti Jaama ning kes teab, äkki nad on aasta jooksul hakanud mingeid eriti peeni troinoisid müüma, mida õhtuseks lõõgastuseks oleks hea putkast ligi võtta.

Teisalt, ega pole ju päris kindel, et ma ikka tööle lähen. Mina muidugi praegu arvan, et teisipäev on see päev, kuid kuna tulevane ülemus pole kirjalikult kinnitust saatnud, võib ju vabalt juhtuda, et kolgin teisipäeva hommikul uksele ja sekretär küsib: “Ja teile palun mida?”

Päeva helgemalt poolelt tahaks rõõmustada, et Ekspressi andmetel pesitseb Tallinnas vähemalt üks argentiinlane; üks teatav blogi muutus ingliskeelseks ning annab positiivset tagasisidet enese inglise keele taseme kohta; kohutava külma tõttu on võimalus kanda oma imeilusat türkiissinist talvejopet ning poes müüakse sülti, pasteeti, kohukesi, juustusaia, tallinna peenleiba, aura mahla, tartu limpsi ja martsipani.