Tänagi on põhjust rõõmustada selle üle, et lörtsi veel ei saja! Reedel rõõmustasime terve perega selle üle veel eriti südamest, muidu oleks Rokkooper Ruja ikka puhta õuduste kadalipp olnud. Aga selle asemel oli hoopis väga tore ja humoorikas nädalavahetuse alguse üritus, mida kaunistasid ajutised vihmahood. Igatahes oli Ruja väga tore ja ma soovitan kõigil seda vaadata, teises vaatuses oli tervelt üks laul, mida ma ei teadnud. Esimeses vaatuses oli ikka rohkem, aga ma tõesti pole viimasel ajal kuulanud neid Ruja plaate, mis meil kodus olemas on.
Nädalavahetus oli üldse üsna kultuurne. Lebotasin maal ja suutsin läbi lugeda mõned raamatud. Näiteks Aino Perviku “Õhupalli”, Dagmar Normeti “Une-Mati Rannakülas” ja Margaret Atwoodi romaani “Orüks ja Ruik”. Lisaks üritasin lugeda Juha Itkoneni “Anna minua rakastaa enemmän”, aga kuna oli igav, siis viskasin käest. Tõesti, ma ei suuda enam lugeda neid Nick Hornby immitatsioone :)
Aga Õhupalli soovitaksin küll, suurepäraselt haige noorsooromaan, mis algab abiturientide jalgrattamatkast, kus osa seltskonnast tutvub Riias restoranis ungarlastega ja peale mida siis võetakse “meie kõigi ühiseks asjaks” tütarlaps Nele, kes juhtus ühe ungarlasega tema hotellitoas fotosid vaatama. Nõukaelu oma täies mahlakuses. Minu iidoliks sai loomulikult matkavanem Jüri, kelle unistus oli hakata ajakirjanikuks ning kes kandis koolis kombluspolitsei rolli. Väga hõrk noorsand. Ilmunud on teos aastal 1969, mis muidugi selgitab sisu.
Teiseks Une-Mati oli juba lapsena üks mu absoluutseid lemmikuid, lisaks märkasin alles eile, kuivõrd hariv raamat see on. Niiet lugege ka. Muide, illustratsioonid meeldisid mulle ka lapsena sellest raamatust väga.
Kolmandaks “Orüks ja Ruik” tekitas mulle hinge nukruse ja meenutas kangesti seda intervjuud, mille Tänavsuu mõnda aega tagasi Ekspressis Kalev Kasega tegi, kus too ütleb, et ükski ravimifirma ei taha, inimene terveks saaks. Teagi, mis sest maailmast niimoodi saab… Muide, mul on mitu tuttavat, kes naersid mu üle, kui ma siin mõnda aega tagasi allergiahoogude käes vaevlesin, aga tablette võtta ei tahtnud, kuna kartsin, et kui korra võtan, siis jäängi võtma ja seda ma ei tahtnud. Ja ma olen täiesti veendunud, et salaja on võimalik sinna tablettide sisse igasugu jama toppida, niiet inimesed üldse arugi ei saa enne, kui on hilja.
Nüüd hakkasin “Ekke Moori” lugema üle 10 aasta vist. Kahjuks 42. aastal välja antud versioon on kergelt kannatada saanud ning tagumine kaas on plehku pannud, aga lugeda kannatab ikka :)
