Olen raadiohääl, mind keegi ei näe

Sel pühapäeval kell 14.00 räägime Ingrid Peegiga Raadio2 saates “Reisipalavik” Argentinast. Ja tuletan meelde, et järgmisel neljapäeval on Viru Keskuse Rahva Raamatus esitlus ka.

Rääkisin mõned päevad tagasi Carmeni ja Valmiriga. Veider, kuidas ma seal olles olin Valmiri brasiilia aktsendiga nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi. Nüüd uuesti rääkides hakkas kohe kõrva, kuidas ta räägib ikka eriti spets aktsendiga, aga väga nunnult. Kusjuures uskumatu, aga ma saan temast ikka peaaegu 100% aru, hoolimata sellest aktsendist ja valguse kiirusele lähenevast kõnekiirusest.
Üldse on Valmir ja Carmen mõlemad lihtsalt fantastilised inimesed. Ma ei tea, kuidas Valmir suudab aastast aastasse selle kõige sees töötada, üritades neid inimesi aidata ja nende elu paremaks muuta, saamata selle eest sisuliselt mingisugust tasu. Tema palk on 400 peesot kuus. Minu Euroopa Liidust saadud palk oli natuke alla 2000 peeso. Lisaks Convivenile aitab ta vanglas istuvatele noortele tegevust leida, et nad püüaksid tulevikus parema elu peale saada ja aitab väga-väga paljusid teisi Ciudad Ocultas.
Näiteks hiljuti leidsin Flickrist ühe tegelase fotod, kes on pildistanud Valget Elevanti, võtsin tüübiga ühendust ja küsisin, mida ta Ciudad Ocultas teeb ja kas ta ei tahaks äkki Valmiriga koostööd teha. Vastuse saamine võttis aega, aga selgus, et kutt juba töötab Valmiriga koos. Maailm on ikka väike küll :)

Carmen jällegi on üles kasvatanud viis last, hiljuti sai ta seitsmendat korda vanaemaks. Ta on Ciudad Ocultas elanud juba aastakümneid ja näinud, kuidas sellest lihtsalt vaesemate elanike naabruskonnast sai hirmutav geto. Kui enam kui kümmekond aastat tagasi võis tema väitel pühapäeviti tõsta oma laua tänavale ja süüa hommikust õues, naabritega sõbralikult vesteldes, maja uksed-aknad avatud, siis täna on see võimatu. Inimesed on asunud barrikaadidele, pea iga teine maja on narkootikumide müümise urgas, vägivald on suurenenud… Minu meelest on see kohutavalt kurb.
Sellest hoolimata on Carmen uskumatult elurõõmus ja vabatahtlikele otsekui ema eest. Teeb süüa, muretseb, kui oled haige ja elab kaasa sinu muredele-rõõmudele, kui sa ainult ise oled valmis neid jagama. Meie esimesed vestlused muidugi toimusid ainult sõnaraamatu vahendusel, tagantjärgi mõeldes on see tõesti omamoodi naljakas, kuidas ma alati enne alla kööki minekut võtsin näppu sõnaraamatu ja vaatasin järgi, kuidas on hispaania keeles näiteks küpsised, tolmulapp, prussakas või tee. Ja muidugi kuidas öelda: “Mul on vaja küpsiseid”. Sest viisakamateks vormideks polnud mul ilmselgelt oskusi :)

Inimesed, kes ostavad raamatu otse minu käest, toetavad ka Convivenit, kuna sellele hinnale, millega kirjastusest raamatuid ostan, kirjutan natuke juurde ja saadan vahe Valmirile, et nad saaksid selle panna kas köögiremondi fondi või kuhugi mujale. Raha on seal majas alati vaja, seda ei ole mitte kunagi. Kahju, kuidas nii paljud head projektid jäävad neil tegemata ainult seetõttu, et raha pole…