Vaatasin filmi “Singing Revolution” ja kohe mitmed asjad tulid meelde. Nagu näiteks see, kuidas ma vanaisaga Balti Ketis käisin ja mis mul sel päeval seljas oli. Kuidas ma nägin seal haakristidega plakateid, aga ei saanud hästi aru, mida need tähendavad. Pärast arutasime maal teiste lastega tähtsate nägudega, kuidas vene tankid võivad hommepäev olla meie külas.
Või kuidas ma olin 20. augusti õhtul voodis, vanaisa vaatas pingsa näoga televiisorit ja istus vanaema tugitoolis, kus ta muidu mitte kunagi ei istunud. Aga see tool oli lihtsalt telerile lähemal (mu vanaema oli surnud sel ajal juba). Äkki ütles Ülo Nugis midagi selle kohta, et ta kuulutab Eesti iseisvaks, vanaisa vaatas mõtliku näoga kella ja ütles: “Kakskümmend kolm null null.” Ma olen kindel, et ta läks peale seda kööki ja valas endale pitsi viina. Aga sellest ei tea mina enam midagi, sest siis ma juba magasin :)
Millal sina viimati märkasid, et Eesti on vaba riik?
Aga mina oskasin Balti keti peale ikka nii hullusti erutuda, et unustasin jalga vanaema laudakalossid. Alles siis, kui ketis kohal juba olime (kümneid kilomeetreid kodust eemal) läks pilk autost välja astudes jalgade peale ja …….aaaggghhhhhh
Ülejäänud aeg möödus piinlikkust tundes ning pimedust oodates. Sest KÕIK inimesed ju vahtisid mu sõnnikusi laudakalosse ja vaid päästev pimedus sai mind päästa häbist. Olin kõva 13 aastat vana.
Comment kirjutas Kriss — september 1, 2008 @ 1:37 p.l.