Peaminister või robot?

Sellest ajast saati, kui ma eile hommikul kuulasin konverentsil Äriplaan 2009 peaminister Andrus Ansipi kõnet ja intervjueerisin teda aripaev.ee video jaoks, on mul kuidagi halb ja ebamugav olla. Ansipit intervjueerides jäi mulle nimelt mulje, et minu vastas on… robot, mitte päris inimene.

Minu vastas seisis mees, kelle klaasistunud silmad ei liikunud intervjuu jooksul vist kordagi paigast. Suu küll liikus, aga mulle tundus, et mõte nende tühjade silmade taga mitte. Ja suu edastas sõna-sõnalt neid samu teese, mis juba enne lavalt olin kuulnud.

Maksulaekumised kasvavad. Riigieelarve tulud laekuvad plaanipäraselt. Töötlevasse tööstusesse on viimase kvartali jooksul 10 000 inimest juurde tööle läinud. Eesti eksport on asunud kasvuteele. Eksport Venemaale on kasvanud. Eesti riigi võlakoormus on väike. Eesti riik on efektiivne. Väljapääs on tootlikkuse suurendamises. Tööd ja palka jätkub. Riigieelarve peab olema konservatiivne. Eestis on kogu aeg tehtud tasakaalustatud eelarveid, kuid aastad on lõpetatud defitsiidiga. Need, kes räägivad, et avaliku sektori kulusid tuleb kärpida, ei tea, mida nad räägivad.

Kui meie uuriva toimetuse juht Aivar juhtis peale Ansipi ettekannet peaministri tähelepanu sellele, et Reformierakond on kõige pikema valitsusstaažiga erakond ning kas see ei viita mitte sellele, et eelarvetegemise paindumatus näitab vähemalt osaliselt nende endi saamatust, vastas Ansip, et tõesti, oma vigu tuleb tunnistada.

Sellele aga järgnes pikk demagoogiline vastus, millest mulle kui kuulajale jäi mulje, et Ansip jätkab oma ettekandega alustatud eneseõigustamist – meie Reformierakonnas kangesti tahaksime asju paremaks muuta, aga vat need meie koalitsioonipartnerid on igavesed tagurlikud suslikud, kes torpedeerivad meie häid mõtteid. See on siinkohal minu interpretatsioon Ansipi sõnadest, mitte tema enda tsitaat.

Jüri Käo arvas pärast Ansipi esinemist, et talle tundus, nagu oleks esinema tulnud mõne teise riigi peaminister, kes juhib ühte neist riikidest, kes kuuluvad Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ka mina ei saa aru, kuidas on nii, et ettevõtjad räägivad mulle ühte juttu, aga peaminister midagi sellist, mis käib risti vastu? Kellel siis õigus on?

Kui ma pärast inimestega arutasin, kuidas mind Ansipit intervjueerides šokeeris see klaasistunud pilk, mille taga ei tundunud liikuvat ükski mõte, rehmasid kõik vaid käega ja ütlesid: „Ah, mis sa temast ikka ootad – ta on ju Ansip.“

Ma olen üle aasta Eestist eemal olnud ja ei mõista, kuidas on inimesed selle aja jooksul nii harjunud sellega, et meie riigi juht on kalanäoga robot, et see ei ärrita enam isegi mitte ajakirjanikke? Miks me oleme sellega vaikivalt nõus ja vaid kehitame õlgu? Millal see küll juhtus, olen ma segaduses.

Muidugi, üks sõber ütles seepeale, et mis see ikka muudaks, kui me piketeeriks plakatiga Stenbocki maja ees või saadaks ajalehtedele lugejakirju — Ansip on ikka nagu kilpkonn posti otsas, kes ei tea, kuidas ta sinna sai ja mis nüüd edasi teha.

Kolmapäevast konverentsipäeva kokku võttes tõi Priit Põldoja väga ilusasti välja, kuidas talle meeldis, et Erki Raasuke julges astuda lavale, võtta vastutuse ning tunnistada – Hansapangas tehti vigu, ennustused olid optimistlikumad kui tegelikkus. Võib-olla oleks Andrus Ansipil samuti aeg julgus kokku võtta, robotimaskist loobuda ja tunnistada, mis tegelikult toimub?