Viimastel kuudel olen aktiivselt tegelenud reisimisega ja sellest ka lugude kirjutamisega ja aina enam on selgemaks saanud, et vabakutselist (reisi)ajakirjanikku nähakse kui inimest, kellele ei peagi eriti honorari maksma.
Muidugi, eks ma teadsin seda varemgi, aga see ei vähenda minu kergekujulist pettumust, kuidas Eestis tihti arvatakse, et kui sa oled vabakutseline ajakirjanik, pole see justkui sinu päristöö, vaid hobi. Kui vaadata Eesti reisiajakirjanduse taset, siis ma ka ei imesta mõnes mõttes, sest suurem osa reisilugusid on lihtsalt suhteliselt kehvasti kirjutatud. Näiteks lugesin mõned nädalad tagasi ühest nädalalehest ühte täiesti masendavat lugu ühest riigist, kus ise olen elanud.
Aga no ma ei tea, kui paljud head kirjutajad viitsivad oma aega raisata 500 krooni pärast kätte? Eriti, kui arvestada, et vabakutselisena pean ma ise maksma oma lennupiletite, ööbimise, tuuride, söögi jne eest. Rääkimata sellest, et kui ma töötan kodukontoris tuleb tasuda kommunaal- ja kontorikulud, mis muidu oleks tööandja kanda ja ka arvuti pean endale ju ise ostma.
Ma ei tea, kuidas tunnevad end teised vabakutselised (reisi)ajakirjanikud, aga minu jaoks on pisut solvav, kui mulle pakutakse honorariks umbes 500 krooni kätte. Koos fotodega. Ütleme siis ausalt, et hetkel maksan ma suures osas töötamisele peale, aga ega muud varianti ka pole, sest päris nälga ei taha surra.
Lisaks on äärmiselt tavaline, et üritatakse muuta juba tehtud kokkuleppeid. Kõigepealt muidugi üritatakse piisavalt hämada ja mitte kohe alguses kokku leppida, palju sulle honorari makstakse, et siis hiljem venitada vastustega ja lõpuks rääkida näiteks sellest, kuidas eelarveid muudeti. Ma ei tea, kui ma tellin endale koju riiuli, siis ma lepin ikka ka enne kokku, palju ma töömehele maksan ja kui ta toob mulle lõpuks õigeks ajaks kauni riiuli koju, ei hakka ma ju talle jahuma, et mu eelarvet muudeti ja mul pole enam raha. Aga millegipärast ajakirjanduses on see justkui heaks tavaks.
Lisaks ei taheta tihti üldse enne kokku leppida, palju sulle makstakse, vaid samuti hämatakse või vihjatakse, et ei ole ju selge, kas tuleb hea lugu. OK, selge, et riiulit tellides saab töömees teha sulle korralikud joonised ette jne. Samas mulle kui inimesele, kes on ajakirjanikuna juba pea kümme aastat leiba teeninud, kõlavad avaldused, et pole ju kindel, kas tuleb hea lugu, pisut pentsikult. Kirjutamine ei ole minu hobi, see on minu äri. Mis tähendab, et kui ma kulutan aega millegi tegemiseks, tahan ma ka teada, milline on minu töötasu. Või ma olen imelik, et nii arvan?
Muidugi, ma saan aru, et praegu on meil esmakordselt vist oma kümne aasta jooksul turul olukord, kus ajakirjanikke on rohkem kui neile tööd. Aga ma leian, et see ei peaks automaatselt tähendama, et ajakirjanikele, kelle tööd sa oled otsustanud kasutada, ei peaks õiglast palka maksma.
Näide. Ajasin kaks nädalat taga ühte olulist inimest Brasiilias, kulutasin palju aega ja ka raha (telefonikõned pole Brasiilias just odav lõbu, lisaks veel mõned taksoarved jne) tema tabamiseks. Ja selle loo eest on mulle erinevad väljaanded pakkunud sisuliselt vähem raha, kui ma selle loo saamiseks olen kulutanud. Seega hetkel ma arvan, et eestlased ei saagi seda lugu lugeda, sest mõne loo eest ma lihtsalt ei ole nõus peale maksma.
Samuti arvan ma, et kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi ajakirjanikke, kelle jaoks kirjutamine on hobi, ei muutugi asjad kunagi. Sest ma tean päris mitmeid inimesi, kes kirjutavad 400 krooni eest lugusid ja on rõõmsad lihtsalt selle üle, et neid avaldati. Kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi, kes ei nõua oma töö eest väärikat palka, ei hakkagi me normaalset töötasu saama.
Mul jääb nüüd vaid loota, et ma päris läbi ei saaginud seda oksa, millel ise istun, sest (reisi)ajakirjandusest pole mul plaanis veel nii pea lahkuda. Ja on ka positiivseid näiteid — ÄPga või Estravelleriga pole mul vabakutselisena kunagi mingeid probleeme olnud.
Veel soovitaksin lugeda Daaniel Vaariku mõtteavaldust “Tühi mikrofon”.
tead, ma olen vahel mõelnud, et äkki peaks olema mingi ajakirjanike ametiühingu või liidu moodi asi (Eesti Ajakirjanike Liit on, aga ei täida ilmselgelt seda funktsiooni), mis paneks paika mingid soovituslikud numbrid ja kriteeriumid ja kvaliteedistandardid – kas või kuidagi tähemärkide ja allikate hulga ja kulutatud aja jms parameetritest tekkiva skaala, mis ütleb, kus on see piir, millest allapoole jääva honorariga ei peaks vabakutseline leppima. et äkki nii õnnestuks saada Eestis ka honorarid kuskile sellisesse suurusjärku, et vabakutselise ajakirjanikuna võiks ka reaalselt ära elada. nagu kuuldavasti lääne pool Euroopas on.
muidugi saab siin vastuväidetena rääkida turu väiksusest, SKP väiksusest ja millegi saavutamine eeldaks paljusid, kes sellega ühinevad, solidaarsust… aga ma vahel olen mõelnud, et ehk see toimiks ja oleks lahendus.
Comment kirjutas TT — Veebruar 25, 2009 @ 7:02 p.l.
Pead silmas Purde lugu Argentinast? Väga hea lugu oli mu meelest.
Comment kirjutas manic — Veebruar 25, 2009 @ 7:29 p.l.
pakkumine >> nõudlus. mis teha?
Comment kirjutas toivo — Veebruar 25, 2009 @ 8:21 p.l.
Liis, ma arvan, et kui lähed nende kallale, kes 400 krooni ja avaldamisrõõmu eest kirjutavad, siia haugud natuke vale heinakuhja juures. Olen ise samuti selline olnud, küll võib-olla nishis, kus kirjutajaid vähem. Igatahes ei teinud ma seda raha pärast, aga kvaliteedis püüdsin alati enda parima anda. Kas see tegelikult hea oli, ma ei tea, aga väljaanded võtsid vastu ja avaldasid.
Ikkagi ajalehtede-ajakirjade-väljaandate “süü”, kui nad on nõus latti alla laskma (jällegi, ma ei hinda, kas nad seda tegelikult teevad) ja odavama tüki sisse ostavad. Eks ta sinna kvaliteediauku käib, aga tead ju ise, kuidas meil sellega Eestis värk on.
Comment kirjutas Teller — Veebruar 25, 2009 @ 11:31 p.l.
Hei!
Aga kui nii on lood siis äkki tasub oma veebi “väljaanne” püsti panna. Oma blogi loetavus nii kõrgele viia, et reklaam juba ära tasub ning kirjutada lugusid oma “väljaandesse” ning lisaks ainult neile, kes mõistlike tingimusi pakuvad.
Väidetavalt praeguste veebivõimaluste juures ei peaks see ju väga raske olema. Vaja ainult küllalt tihti, küllalt huvitavalt ja küllalt sisukaid asju postida. Leida reklaamivahendaja ning enda “väljaannet” propageerida natukene-palju.
Või eksin?
Mikk
Comment kirjutas Mikk — Veebruar 26, 2009 @ 5:32 e.l.
Nõustun Mikuga – kui honorar ei ole piisav, on tänapäeval vähemalt online-väljaannet suhteliselt lihtne ja odav püsti panna. Võib proovida, kas ise sisu kirjutades, kokku ostes-tellides ja siis müües teenib rohkem. Ma ei mõtle seda üldse halvustavalt-parastavalt.
Sisu keeramine rahaks on olulisim pähkel kõigile, nii uutele kui suurtele väljaannetele, eriti praegusel ajal.
Kui rääkida, et ega ajakirjandus pole ainult raha, siis raha on ta igal juhul, see on väljaande valik, kas ta peale selle on veel midagi. Kui just Kulka kogu nalja kinni ei maksa.
Comment kirjutas Indrek Pärli — Veebruar 27, 2009 @ 5:23 p.l.
Ma mäletan ka oma vabakutselise ränduri aegadest sedasama, kuidas artiklite eest sai ebaproportsionaalselt vähe honorari, võrreldes aegadega, kui olin koosseisuline… Aga kas sa ei saaks võtta tööotsi mujalt, st seal, kus sa rändad. Minule olid need ettejuhtunud tööd väga huvitavateks kogemusteks. Olen koristanud ja nõusid pesnud, olen flaiereid jaganud, turul müünud, huvitavaid tüüpe kohanud. Ajakirjanikule kulub ära elu teise külje pealt nägemine ka.
Comment kirjutas eppppp — Veebruar 27, 2009 @ 8:14 p.l.
Eestikeelse sisuveebiga ära ei ela. Ei reklaamist ega millestki muust. Punkt.
Comment kirjutas Teller — Veebruar 27, 2009 @ 8:38 p.l.
Epp, küsimus pole praegu mitte selles, kas ma olen nõus võtma tööotsi mujalt v mitte, vaid selles, et vabakutselistele ajakirjanikele ei taheta honorare maksta. Ma ei väida, et muude tööde tegemine ei tasu ära.
Olen nõus ka Telleriga, et sisuveebiga ilmselt ära ei ela ja et pole midagi väga valesti, kui inimesed puhtast avaldamisrõõmust tahavad kirjutada. Aga mulle ei meeldi, kui mulle kui profile kehtivad samad reeglid mis hobi korras kirjutajale.
Ah üldse, ega Eestis ei muutu ilmselt nii pea midagi ja sellest on loomulikult kahju. Eriti, kui kuulen, kuidas töötavad minu lääne kolleegid, kellest paljud on vabakutselised ja elavad sellega täitsa kobedalt ära. Kuigi ka ntx USAs ja Inglismaal on viimasel ajal honorarid kukkunud umbes sama kiiresti kui õun õunapuust. Ehk siis praegu makstakse 300USD loo eest, mis veel aasta tagasi oli väärt 3000 USD. Seda jällegi lihtsalt põhjusel — paljud ajakirjanikud on viimasel ajal kinga saanud ja sisenenud vabakutseliste ridadesse.
Aga kui ma ütlesin oma sõpradele USA ajakirjanikele, et 300 USD loo eest oleks minu jaoks täielik superhonorar, vaatasid nad mind kaastundlike pilkudega ja tõdesid, et äkki oleks mul aeg hakata kirjutama inglise mitte eesti keeles. Ja ma mõtlen selle üle sügavalt, kuigi mulle ausalt öeldes meeldiks rohkem saada normaalset palka emakeeles kirjutamise eest.
Comment kirjutas Liisu — Veebruar 28, 2009 @ 3:31 e.l.
“Aga mulle ei meeldi, kui mulle kui profile kehtivad samad reeglid mis hobi korras kirjutajale.”
A teisest küljest – miks peaks sulle olema teised reeglid, kui mõnele teisele inimesele, kes on juhuslikult huvitavas kohas käinud ja oskab kirjutada (noh, võib-olla mitte nii hästi, ent keeletoimetaja on ju palgal)? Lihtsalt “tutvuse poolest”? :)
A kas sul sellise klausliga pole võimalik teha, et kirjutad loo nii eesti- kui inglise keeles ja püüad seda ka väljamaisesse meediasse müüa?
Comment kirjutas sepp — märts 2, 2009 @ 4:25 e.l.
Kes ütles, et eesti keelset sisuveebi peab tegema?
Epu viimase kommentaariga olen igati nõus. See ju lihtne majandus. Kui on nii vabakutselisi kui proffe, kes tahavad kirjutada. Kui nendelt lugude kätte saamine on ühte moodi lihtne või raske. Kui kvaliteet on enam-vähem sarnane või vähemalt ei erine nii palju, et lugejale oleks piinlik näidata. (ja piinlik näidata tase on Eesti ajakirjanduses ju väga nõrgaks läinud) siis miks peaks keegi hoolima vabakutselisest profist.
Inimlikkus tõesti. Pikaajaline suhe võib olla ka mõistlik aga ju siis ei tunnetata sellest saadavat kasu piisavalt.
Comment kirjutas Mikk — märts 2, 2009 @ 5:44 e.l.
Vabakutseliste elu pole jah meelakkumine, ka mul on ebameeldivaid kogemusi olnud. Üks neist on Eesti turul vähemalt kümme aastat juba üks juhtivatest naisteajakirjadest. Ei hakkaks nimesid nimetama, aga neilt tollal küll seda oodanud. Aga nüüd loen, et teistelgi samad probleemid…
Comment kirjutas Ka vabakutseline olnud — märts 2, 2009 @ 10:17 p.l.
Ma ei tahaks eriti küll sellise avaldusega lagedale tulla, aga samas on tegu ka natuke väheuudisväärtusliku riigiga, kus sa parasjagu viibid. Mis on eestlastel pistmist sellega, mis argentiinas toimub? Kui kindel huvi puudub, siis igapäevaseks tegevuseks seda infot Eestis vaja ei ole – meil on siin Läti probleemid palju südamelähedasemad. Ikkagi naaber.
Soovitaksin põhielatusallika ümber mängida, näiteks raamat, mis sa kirjutasid oli ju super – ootame järge:)
Comment kirjutas Reio — märts 19, 2009 @ 5:05 p.l.
Ma arvan, et Reio kommentaar selgitab täielikult, miks ajalehed ei taha honorari maksta – sest suhtumine on täpselt see, et “aga mis meile ikka korda läheb, mis nad seal kuskil eemal teevad”.
Teisest küljest, tean vähemalt ühte inimest, kes aasta aega umbes kolme Eesti lehte artikleid kirjutades (väljastpoolt Euroopat), sai kokku umbes 10 000 EEK/kuus. Hariduselt ajakirjanik ta pole, aga sulg jookseb.
Aga 500 kr/lugu – no juba Eesti sees makstakse ka rohkem?
Mis puutub “mujalt” töövõtmisse, siis selle pideval tegemisel ajakirjandustöö kipub kannatama. Kui korraks otsid mingit tausta, kogemust, ettekujutust, siis kulub ära, aga kogu aeg…. Ma ei tea, uudiste jälgimine – inimestega vestlemine – faktide kontrollime – intervjueeritavate püüdmine on minu arvates siiski täiskohaga tegevus.
Aga vabakutseliste ajakirjanike ühingu võiks kokku panna. Põhimõtteliselt saaks seda ajakirjanike liidu sees ka teha, olen sealsete liikmete hulgast ka kuulnud, et vabakutseliste huvid on esindamata, peaks liigutama :P
Comment kirjutas Oudekki — märts 19, 2009 @ 9:03 p.l.