Eile ilmus Ekspressis väike kirjatükk, lugeda saab siit. Panin mõned uued fotod üles, vaadata saab siit.
Ja siis esinesin täna ka raadios, kuulata saab siit, 12.45 olin mina eetris.
Märkamatult olen juba jupp aega BAs passinud, aeg kuidagi lendab siin eriti kiiresti ja lisaks kõigele on BA linn, kuhu on imeliselt kerge toppama jääda. Järgmisel nädalal on vast aeg edasi liikuda.
Aa, käisin kinos ka. Argentina film “Rodney” on lihtsalt täiesti uskumatult halb. Kinost väljudes mõtlesin, et ma vist olen ikka imelik inimene — suurem osa argentina filme on tegelikult suhteliselt kehvad, aga ikkagi ma vaatan neid. Õnneks mõned väga mõnusad juhtuvad ikka ka sekka :) A “Rodney” oli nii õudne, et ma ei hakka isegi linki panema.
Jätkan lainel üks argentina film päevas hoiab doktori eemal. Vmt. Igatahes käisin eile taas kinos vaatamas uusimat argentina filmi “Musica en espera”, kus peaosa mängib üks minu — ja ka argentina rahva — lemmikutest Diego Peretti, kes on eelkõige muidugi tuntud oma nina poolest.
Film oli natuke hollivuudikas, selline totaalne chick-flick, aga mulle täitsa meeldis. Lugu räägib pangalaenuga kimpus olevast muusikust, kellele pakutakse kirjutada muusika ühele uuele filmile. Tasu päästaks otseloomulikult majast väljatõstmisest. Mees on inspiratsiooniga hädas seni, kuni helistab oma panka, tühistamaks kokkulepitud kohtumist ja kuuleb ootemuusikat, mis teda inspireerib. Kahjuks kuuleb ta muusikat ainult paari sekundi jooksul, kuid tormab peale seda panka, kus kohtab kauni viimase piiri peal raseda naisega ja tema emaga, kes ootamatult Hispaaniast külla on sõitnud. Ema ei tea, et tütar on raseduse algusest peale olnud üksinda ja seega satub muusik ootamatult mängima peagi sündiva lapse isa, nõustudes rolliga vaid juhul, kui saab uuesti kuulata ootemuusikat. Kahjuks on pangas 200 telefoni ja neil kõigil on erinev ootemuusika.
Ühesõnaga, natuke liiga läila, oleks film olnud inglise keeles, poleks ta ilmselt üldse mainimst väärt. Aga mis kõige olulisem! Sain endale taas õlale patsutada tubli töö eest, kuna ma sain kõigest aru! Imeline, tundub, et hispaania keel on tõesti tublisti arenenud, mis teeb mulle suurt rõõmu. Kahjuks muidugi ma ei usu, et minu hispaania keel saavutab kunagi sama taseme kui minu inglise keel, aga hetkel on ta kindlasti parem kui minu soome keel.
Eelmisel nädalal käisin korra ka hispaania keele tunnis, kuna mu õpetaja Sonia on lihtsalt väga lahe mimm ja teiseks tahtsin lõpuks ometi saada selgeks laused “ma oleksin tulnud, kui oleksin teadnud” ja “sa poleks pidanud seda tegema”, “kui ma oleksin rikas nagu troll päästaksin eesti majanduse” jne. Ühesõnaga, subjuntivo del imperfecto+muud rõlgused.
Tunnis sain muidugi teada, et olen endiselt hispaania keeles totaalne hälvik, kuna selgus, et olen pidevalt valesti kasutanud ühte täiesti igapäevast asja sel lihtsal põhjusel, et keegi pole mulle kunagi öelnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Egas’ midagi, tuleb ümber õppida…
Ükspäev arutasime Guillega, et ei tea küll, mis on juhtunud Buenos Airese taksojuhtidega — viimasel ajal pole nad enam üldse nii jutukad kui vanasti.
Mina näiteks olen eriliselt pettunud, kuna mulle pole üldsegi tehtud abieluettepanekuid! Kinno ja restorani on ka ainult korra kutsutud. Kas tõesti on minu ilu vähem kui aastaga nii palju tuhmunud? Guille arvas selle peale, et ilmselt on asi hoopis lihtsam — mu hispaania keele aktsent on liiga hea ja nad ei saa esimese hooga aru, et ma olen mingi mõttetu gringa. Ja kohalikega pole üldse mõtetki rääkida nende silmade ilust ja novio olemasolust.
“Aga üldiselt ma olen ka märganud, et taksojuhid pole nii jutukad kui vanasti,” tunnistas Guille siiski, “ju vist on majanduskriis nende meeli niivõrd morjendanud, et pole tuju lobiseda.”
Muidugi ega ma pole viimasel ajal nii palju taksoga sõitnud kui eelmisel korral BAs viibides. Olen ju siiski töötu näljarott.
Eile käisin ajaloos teistkordselt Argentinas kinos vaatamas argentina filmi. Esimene film, mida ma siin kinos nägin oli “XXY”, mida vist näidati hiljem ka PÖFFil. Igatahes julgeksin seda kindlasti soovitada. Filmi, mida nägin eile aga eriti ei soovitaks :) Käisime vaatamas linateost “Historias extraordinarias”, mis kestis koos vaheaegadega umbes viis tundi.
Mulle tundub, et lugupeetud rezhissööril tuli lihtsalt peale suurusehullustus ja mõtles, et davai, teeme ühe jube aeglase filmi kolme erineva looga, mis omavahel üldse seotud pole. Ja sündiski “Historias extraordinarias”. Seega soovitaksin hoiduda.
Positiivse poole pealt: toolid olid mugavad ja sai mõnusalt silma looja lasta (polegi ammu kinos maganud) ning hispaania keelest oli isegi täitsa võimalik aru saada.
Äripäeva blogis ilmus täna viimane postitus ning nüüd on siis selleks korraks enam-vähem kõik sidemed selle ettevõttega katkenud. Sõbrad muidugi jäävad, ärge lootkegi must lahti saada ;) Aga stabiilset sissetulekut mul enam pole, nii et majanduskriis on jõudnud ka minu õuele, hehe.
Seega istungi Buenos Aireses, Clarisa korteris ja mõtlen, mis edasi. Kuhu nüüd ja millal? Plaan on iseenesest endine — järgmisel nädalal peaks Tamaara taas selga võtma ja hakkama põhjapoole liikuma, kus ootavad taas Brasiilia avarused ja üks keel, mida ma veel eriti ei räägi.
Muidu on Argentinas lõbu laialt. Alles mõned päevad tagasi demos üks tuttav sisemaal tehtud fotosid, kus peal lehmaskelett ja ülal loosung “Cristina, kas me selleks sind valisime?”. Parlamendivalimised ilmselt toimuvad juunis, mitte oktoobris, nagu esialgu plaanis. Kauplusi pannakse kinni ja restoranid on tühjad.
Mulle meeldib, kuidas aastaajad vahelduvad. Argentinas hakkab praegu sügis tulema, kuigi ilma järgi sellest veel muidugi aru ei saa, sügise ligihiilimist võib tunnetada ainult selle järgi, et täna öösel mindi üle talveajale ehk keerati kellasid tunni võrra tagasi.
Keegi kommenteeris eile või täna, et mu viimane aasta on olnud suhteliselt tormiline. Mul ei jäänud üle muud, kui teda parandada — viimased kaks aastat on olnud suhteliselt tormilised, täielikud ameerika mäed, tõesõna. Üks sõber kirjutas mõned päevad tagasi, et tema käest aeg-ajalt küsitakse, kuidas mul läheb ja ta peab tunnistama, et tema arvates ma olen hetkel üsna rõõmus ja roosa.
Nii ongi. On olnud hullumeelsed kaks aastat (saabusin esimest korda Argentinasse umbes täpselt kaks aastat tagasi), aga hetkel olen ma tõesti eluga suhteliselt rahul. Olge teie ka — Eestisse jõuab varsti kevad :)
Võib-olla on mul elus ka viimased kaks aastat toimunud aastaaegade vaheldumine. Ma ei tea, ei oska öelda. Aga viimase kahe aastaga toimunud muutus ausalt öeldes täitsa meeldib mulle.
P.S. Kuna kolmapäeval ilmub ÄPs viimane blogisissekanne selleks korraks, otsustasin ka natuke seksikamal teemal kirjutada. Minge siis ja lugege kunstrindade panusest Argentina SKPsse.
Buenas boludos, que hacen?
Põhimõtteliselt on mul hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on, et suure tõenäosusega muutub see blogi siin varsti taas pisut elavamaks, sest halb uudis on, et ÄP paneb mu blogi järgmisel nädalal kinni. Kahju, aga mis seal ikka.
Hea uudis on veel, et olen taas ära vaadanud mõned argentina filmid (“Lluvia” ja “Una novia errante”). Neist “Lluvia” (vihm) oli visuaalselt ilus vaadata ja sisu oli tegelikult ka täitsa huvitav, kuigi film on üsna aeglane, mis tähendab, et me ei suutnud seda korralikult nautida, kuna olime kõik pisut väsinud. Kusjuures ma tahtsin juba eelmisel aastal tegelikult seda filmi näha, see jooksis parasjagu kinodes, kui ma Argentinast lahkusin.
“Una novia errante” aga oli selline tüüpiline argentina film, mis algas kusagilt, kulges mõnda aega ja siis lambist lõppes ära. Vahele palju kandvaid (khm-khm) pause ning looduspilte. Pärast arutasime, et võib-olla pole me lihtsalt piisavalt intelligentsed sellise kinokunsti austamiseks. Noh, mina vähemalt ei jäänud filmi ajal magama, nagu mõned teised kodanikud. Ju ma olen harjunud eesti filmidega, mis on tihti umbes samasugused.
Hea poole pealt võiks mainida, et näitlejad rääkisid mõistliku kiirusega ja oli isegi võimalik aru saada, millest jutt käis. Tuletan meelde, et enamasti räägivad argentiinlased umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega (ausalt, Vilma Kukruse mõju minu noorele elule on vist olnud suurem kui mulle meeldiks) ning kohati ei saa isegi argentiinlased aru, mida kuradit öelda üritatakse. Väidetavalt :)
Negatiivsete uudiste poolelt võiks veel tunda kaasa minu rahakotile, mis on viimastel nädalatel Musimundos (kohalik muusika-, tehnika- ja filmipood) kõvasti vatti saanud. Aga ma ei suuda teha teistkordselt seda viga, et hakkan Eestis kahetsema, et ei ostnud rohkem filme kaasa.
