Mõned päevad tagasi jõudsin tagasi Sao Paulosse, kust jaanuari alguses lahkusin Boliivia suunas. Esialgne mõte oli sõita bussidega Buenos Airesest põhja, aga muutsin plaani, kuna olen reisimisest väsinud. Ei jaksa enam, tahaks asjad Tamaarast välja võtta ja riiulile asetada. Tahaks kööki, kus saaks süüa teha. Tahaks isegi vahelduseks nõusid pesta, hehe. Nüüd istun T korteris, tipsid on nädalavahetuseks ära sõitnud ja mina naudin seda, et ma olen täiesti üksinda ja mitte keegi ei torma uksest sisse-välja, otsimaks midagi oma seljakotist.
Viimastel päevadel Buenos Aireses taipasin, et taaskord pole ma eriti fotosid teinud sellest imelisest linnast. Miks? Sest BAst on tegelikult saanud mulle teine kodu. Ja kodust inimesed vist üleüldiselt ei tee väga pilte. Kui palju tallinlastel näiteks Tallinnast fotosid on? Mul pole peaaegu üldse, sest Tallinn on ju tavaline elukeskkond mu jaoks.
Igatahes kui aasta tagasi lennukirattad Ezeizas asfalsilt lahti tõukusid, mõtlesin, et ei tea, kas üldse kunagi veel näen seda linna. Nüüd ma tean, et kindlasti jõuan sinna taas tagasi. Millal, seda ma muidugi veel ei tea, aga võib-olla see ongi elu üks väikestest võludest, et kunagi ei tea täpselt, mis järgmisena juhtub.
Ja nüüd ma hakkan tööle, sest mitu lugu ootavad järjekorras ja vaja kiiremas korras valmis kribada. Kui aega saan, hakkan uusi pilte ka panema üles, vahepeal on ju käidud Tshiilis ja Argentinas.
