Hoolimata kõrvetavast päikesest — või äkki just seetõttu? — olen mina külmetanud ja vedelen voodis selle asemel, et rannas päevitada. Kirjutan sellest, sest kurguvalu ja nohu viisid mind apteeki, kus mulle esimese asjana taheti toppida antibiootikume.
“Ei, ma ei taha antibiotse,” olin konkreetne.
“Aga need toimivad kiiremini kui teised rohud!” oli tütarlaps leti taga segaduses.
Ka üks sõber ütles minu haigusest kuuldes, et kui ikka kurk valutab, oleks pidanud antibiotse võtma. Juba Argentinas oli minu meelest imelik, et antibiootikumid on vabalt käsimüügis saadaval. Mitte kõik muidugi, aga mingi osa. Eestis ma küll ei tea, et saaks vabalt antibiotse osta apteegist ilma retseptita. Üldse on igasugused terviseküsimused brasiillastele omamoodi kinnismõtteks. Näiteks sama sõber teatas väga konkreetselt, et ta lohistab mind karvupidi homme arsti juurde, kui ma ei parane. Mina jällegi ei saanud aru, miks peab mingi tühise külmetuse pärast, mis kestab ilmselt vaid paar päeva, arsti juurde minema. See oli ju juba eile täiesti etteaimatav, et mul täna häält ei ole. Alati juhtub nii, milleks tühjast tüli teha…
Aga siin, mulle tundub, et neile kohe meeldib arsti juures käia igasugu erinevate probleemidega ja lasta ennast uurida, et ega jumala pärast midagi valesti ei ole. Või kui ei räägita arstidest, siis ikka uuritakse, kas sa sööd korralikult ja magad jne. Korralik toit on muidugi riis ja oad, sellest ei saa üle ega ümber. Juurviljad nii väga korralik söök ei ole, hehe.
Nädalavahetusel olin Ilha do Governadoril, külas Lainel, Rital ja nende perekonnal. Väga tore oli :)
