Verevi tissimiss ja meediaõpe

No jälle käisin ajalehti lugemas (aga see on kõik Triinu süü, sest ta ütles, et ma olla olnud staar mingis ristsõnas ja ma tahtsin näha, kas see ristsõna on ka netis olemas ja enda üle natuke naerda). Igatahes on EEs Kaido Ulejev kirjutanud arvamusloo, kus muuhulgas ütleb järgmist:

Andku kristlased mulle siinkohal andeks, aga meediaõpetust on selle sajandi noorel vaat et rohkem vaja kui jumalasõna. Kui ikka tütarlastel on selge ettekujutus, mis elu võivad hakata elama neist tehtud tissimissi pildid meediasse sattununa, siis hoiab see ehk paljudel pea selge. Või vähemasti nende sõpradel.

Mina, kes ma sellest Verevi tissimissist kuulsin esmakordselt sellest loost (no tõesti ei loe ajalehti, andke andeks…), olen Kaidoga nõus ja olen juba aastaid arvanud, et koolid võiksid õpilastele pakkuda ka meediaõpetust, mistõttu sai kunagi koos sõpradega püsti pandud ka organisatsioon Noorte Meediakubi.

Meediaõpet on koolidesse vaja. Ma ei pea siinkohal silmas, et meediaõpe peaks keskenduma õpetamisele, kuidas kirjutada uudiseid, vaid tahan öelda, et meediaõpe peaks eelkõige andma noortele arusaamise, mis imeloom see meedia õieti on, kuidas teda tarbida ja ehk ka kuidas meedias osaleda.

Kuigi keegi kommentaatoritest kipub arvama, et kondoomide ja meedia kasutamist võiksid õpetada kodus vanemad, jään ma pisut eriarvamusele. OK, kondoomidest võiksid tõesti (lisaks koolile ka) vanemad rääkida, aga meediaga on tihtilugu seis selline, et vanemad ise ei oska lastele piisavalt infot anda. Kuidas õpetab meediakasutust oma lapsele inimene, kes ise tarbib ainult näiteks portaali Elu24? Kas nad oskavad oma lapsele seletada, et vaata, kui sa paned enda kohta ükskõik missugust infot internetti, võidakse seda sinu vastu ära kasutada? Või et Postimehes ilmunud uudis on tõsiseltvõetavam kui Kroonika oma ja miks see nõnda on? Või miks Vikipeedia ei pruugi olla usaldusväärne allikas, aga Riigi Teataja on?

Nagu üks kommenaatoritest vihjab, on Birgit pärit perekonnast, kus tema kasvatamisega eriti tegeletud pole. Kas Birgit ise on selles süüdi? Kas see siis automaatselt tähendab, et lastel, kellel pole hoolivaid vanemaid, polegi õigust saada korralikult haritud? Ma rõhutan siinkohal veelkord, et ma ei tea sellest Birgitist mitte midagi ja piiratud on minu teadmised ka Verevi tissimissi juhtumi kohta. Minu meelest on meil isegi põhiseaduses kehtestatud, et igaühel on õigus haridusele ja põhiharidust peavad pakkuma kohalikud omavalitsused ilma õppemaksuta (§ 37).

Ma ei tea, suurem osa meist pole ikkagi loomulikust intelligentsist nii arukad, et oskaksid kohe sünnist saati automaatselt vahet teha, kumb kanal on usaldusväärsem, kas Sirp või Õhtuleht. Meile ju koolis õpetati, mis vahe on Tammsaarel ja Kenderil, miks siis teadmised meediast peaks teisiti tulema?

Muide, tulles korraks tagasi kondoomide juurde. Ma usun, et ka seksuaalkasvatus peaks ka olema ikkagi osa kooliprogrammist, sest me ei oska arvatagi, kui paljud vanemad ei hari kodus oma lapsi selles küsimuses korralikult. Ma ei tea, kuidas uue põlvkonna vanematega lood on, aga minu põlvkonna vanematel oli koduse seksuaalkasvatuse andmisega ikka veel suhteliselt kehvasti, kuna seks kui selline oli ju teema, mida nõukogudemaal olemaski polnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis HIV on meil Eestis ikkagi suhteliselt tõsine probleem ja osa sellest on kahtlemata mängida haridusel — kui inimest ei harita, et kondoomi nõudmine seksuaalvahekorras on enam kui mõistlik tegevus, siis ei tasuks ka imestada, kui suguhaigused kulutulena levivad.

Hoiatus!

Hoiatus kõigile naistele — on räige moeviga kanda nii lühikest seelikut, mille alt võiksid välja paista teie rinnahoidja paelad. 5 põhilist viga riietumisel portaali Mood24 andmetel:

5. Liiga lühikesed seelikud. Väldi sellist viga iga hinna eest! Kanna oma rinnahoidja paelu korralikult peidus, et nad ei ripuks kuskilt vahelt välja.

Aitäh, Kraaks ja hr Tarkus, ammu pole nii kõvasti naerda saanud. Kuigi tegelikult peaks muidugi nutma — kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi??

Kultuurne elu

Üritan minagi jõudumööda kultuurne olla. Näiteks ükspäev avastasin, et minu kohalikus videolaenutuses on olemas ikka päris mitu Tarkovski filmi ja laenutasin endale seepeale kohe “Solarise” (kulu 30 krooni). Jah, eks muidugi ma tegelikult peaksin aega sisustama brasiilia filmide vaatamisega, aga ma olen alati tahtnud seda Tarkovski filmi näha. Pealegi oli väga kodune näha teleekraanil Jüri Järvetit, kes rääkis vene keeles ja inglise keelsete subtiitritega (vahemärkus: mai gaad, mu vene keel on ikka juba nii läbiroostetanud, et kui ta oleks auto, potsataksid jalad kohe varsti läbi põhja, sest rooste on kogu metalli ära söönud). Järgmisena võib-olla laenutan “Stalkeri”, kui see neil ka olemas on. Ma ei mäleta praegu, kas on, aga eks vast ikka. Kodune kinolaenutus on mul üldse väga tore, spetsialseeruvad rohkem mitte Hollywoody rämpsule, vaid pigem rohkem PÖFFi ampluaasse kuuluvatele asjadele. Seal on isegi Kaurismäki “Mees ilma minevikuta” saadaval.

Tegelikult paar päeva tagasi vaatasin ära ka ühe kohaliku filmi, mille üks sõber mulle kinkis. “Abril Despedaçado” räägib kahest rivaalitsevast perekonnast kusagil vaesel Brasiilia kõnnumaal, kus peategelaste peamiseks elatusallikaks on suhkru tootmine. Film on suhteliselt masendav ja väga aeglane, selline omamoodi melanhoolne ja visuaalselt väga ilus.
“Brasiilia filmid ongi enamasti väga kurvad,” ütles mulle sõber, kellega koos filmi vaatasime ja hiljem nähtut arutasime, “see on umbes nagu meie kaubamärk.”

IMDB andmetel film Eestis linastunud pole, aga minu meelest täitsa PÖFFi masti linateos. No ja peaosaline on niivõrd ilus mees, et kasvõi seetõttu võib filmi vaadata. Peaosa mängib filmis nimelt üks kuulsamaid kohalikke näitlejaid, Rodrigo Santoro, kes eestlastele on vast tuttav filmist “Love Actually”, kus ta mängis nunnupoiss Karli. Mu sõbra väitel pidavat Rodrigo olema küll täielik ülbe “dickhead” (sorry), kuna kord olevat ta väga ebaviisakalt kohelnud selle sõbra sõpra, kes on ka näitleja ja kes Rodrigole kord teatris lähenes ja tahtis talle midagi öelda.

Riiulil on aga järge ootamas järgmine brasiilia film “Árido Movie“. Kuna kirjutamine täna ei suju, vist võtangi selle kohe ette.

Epa, meninas…

Sõber Claudia laadis Facebooki üles ühe vana foto, mida tahaksin siinkohal teiega jagada. Aasta oli siis 2000. Olid ajad…

Uskumatu otsus

Üldiselt ma üritan eesti ajalehtede lugemist hetkel iga hinna eest vältida, sest iga kord, kui loen, kohe ka vihastan. Ega tänanegi päev polnud mingi erand — EPLi esilehelt sain kohe teada, et keenjused tõstavad käibemaksu, alandavad haigushüvitisi ja ei välista kolmandat lisaeelarvet. Aga mina õnneks tahtsin hoopis rääkida ühest arvamusloost, mis puudutab ajakirjandust, aga on muidugi ka oma olemuselt natuke vihastav. Nimelt lugesin Mart Raudsaare arvamuslugu “Ajalehelood pole kliendiandmebaas”. Aga ma ei vihastanud mitte Raudsaare, vaid Sirje Kingsepa ja andmekaitseinspektsiooni peale.

Ma olen Raudsaarega täiesti nõus — andmekaitseinspektsioon läks sedakorda natuke liiga kaugele. Kui inimene on olnud avaliku elu tegelane, siis ei peaks ta saama tagantjärgi enam nõuda, et tema kohta käivad artiklid tuleb ajalehtedest eemaldada. Kuhu me niimoodi jõuame? Pealegi, minu teada on Sirje aktiivne blogija (kuna ma ise tema blogi ei loe, siis ma ei oska öelda, kas ta enam on), seega ta riputab vabatahtlikult ise oma eraelu internetti üles. Miks peaks siis EPL temast aastaid tagasi kirjutatud artikli kustutama? Kui inimene on kord olnud erakonna juht, siis peaks see info olema kättesaadav ka tulevastele põlvedele. Erakonna juhiks ehk avaliku elu tegelaseks hakkas Sirje ju vabatahtlikult, ma ei usu küll, et keegi teda selleks sundis.

Kuhu on kadunud paljas Ines?

Vahelduseks ka teistel teemadel. Kallid inimesed, kes te saabute siia blogisse otsima vastust küsimusele, mida teha jaanipäeval 2009! Ma ei oska teile küll midagi muud soovitada, kui et tehke lõket ja lobisege sõpradega, ärge alkoholiga üle pingutage ning joobnud peaga autorooli istuge.

Täna on blogisse saabutud veel põnevate otsisõnadega nagu “raseda reisikindlustus”, “mina paljas” ja come backi on teinud “ines karu paljas”.

Blogimisest vabal ajal tegelen ma ühe teise suuremat sorti projekti kirjutamisega ja nüüd lähen inglise keele tundi andma.

A Mulher Invisível

Brasiilias on täna valentinipäev, mis tähendab otse loomulikult, et juba viimased kaks nädalat on kõik vaateaknad olnud kaunistatud punaste südametega, mis igal endast lugupidaval inimesel muidugi südame pahaks ajavad. Valentinipäev on siinses kultuuriruumis deitimise juures äärmiselt olulise tähtsusega, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Kindlasti tuleb oma teisele poolele osta kingitus ja õhtul on kõik restoranid pilgeni inimesi täis, sest tähtsat päeva tuleb ometigi tähistada romantilise õhtusöögiga. Päev on otsustava tähtsusega ka nendes suhetes, kus pole veel tehtud ettepanekut ametliku kurameerimise alustamiseks — täna saavad paljud suhted uue staatuse. Kas siis minnakse ametlikult paari või minnakse hoopis lahku.

Ma peaksin siinkohal vist seletama, et Brasiilias ei ole suhe ametlik, kuniks üks osapooltest pole teinud ettepanekut boyfriendiks-girlfriendiks hakata. Kuni selle hetkeni on mõlemad osapooled sisuliselt vabad ja võivad teha, mis pähe tuleb. Minu jaoks on see alati olnud natuke arusaamatu, sest Eestis sellist ametlikku “käepalumist” ju pole. Kuidas te reageeriksite, kui teiega juba nädalaid voodit jaganud mees ütleks ühel hetkel pidulikult: “Kallis, kas sa oleksid nõus minu girlfriendiks hakkama?”
Kui vastus on “jah”, tähendab see automaatselt, et inimesed on tõsises suhtes ja igasugune kõrvalsuhete pidamine tuleks viivitamatult lõpetada.

Eilne päev läheb aga minu isiklikku ajalooraamatusse — käisin esmakordselt kinos Brasiilia filmi vaatamas ja sain isegi peaaegu kõigest aru. Hea küll, tegemist oli tõesti ka niisama kerglase romantilise komöödiaga, kuid sellest hoolimata olen enda üle äärmiselt uhke. Kaasa aitasid ka eelmisel nädalal loetud naisteajakirjad, kust õppisin huvitavaid suhetega seotud slängisõnu.

Film, mida vaatasime, rääkis mehest, kes hakkas deitima nähtamatu naisega. Vaadake treilerit ka!

Laiskus kontides

Niih, ma olen vahepeal teinud kirjat88d muudele allikatele, tulemusi v6ib lugeda Delfist ja EEst. Muidugi EE on kahjuks kasutanud kasutanud loo juures fotot, kus ma 6nnelikult naeratan… Ups, mis teha.

Ma ei tea, mul oleks tegelikult kirjutada kyll. Kasv6i sellest, et kui sa poest hakkliha ei leia, ei t2henda see, et hakkliha polegi, vaid et hoopis seda tuleb ekstra kysima minna ja siis tehakse kohe v2rsket. V6i et “putz” on t2iesti viisakas s6na. V6i kuidas ma uued k6larid kohe l2bi p6letasin, sest ma ei tulnud selle peale, et siin riigis on k6larite ja laualampide jaoks 110v pistikud 220v asemel. V6i kuidas meil on olnud nii kylm, et k2isin poes villaseid kampsuneid vaatamas. V6i… Aga ma eriti ei viitsi. V6ib-olla kunagi tulevikus :)

It’s raining m… ptui, planes

Viimased 24 tundi on toonud mu ellu õite huvitavaid uudiseid. Esmalt selgus eile öösel, et keegi geenius on kopeerinud minu krediitkaardi ja ostelnud sellega Hispaanias lennupileteid ning Buenos Aireses alfajoresid (sihukesed küpsise moodi maiustused). Vaene kaardipettur sai muidugi suhteliselt tünga, kuna minusuguse vaesuri kaardilt õnnestus tal oste soetada kõigest 1300 krooni eest. Keerulisem lugu on muidugi mul endal, sest seda raha tahaks ikkagi tagasi ja te ei taha teadagi, kui ilmvõimatu on saada pangakaart Eestist Brasiiliasse.

Teiseks selgus hommikul ärgates, et ei saja mitte ainult vihma, vaid kahjuks ka lennukeid — öösel jäi kadunuks Air France’i lennuk, kus mingite andmete kohaselt olla viibinud ka üks eestlane. No asja uuritakse.

Rõõmsamatest uudistest ka — selgus, et minu kodu lähedal asuva muuseumi välikohvik on väga nunnu.