Põhimõtteliselt võiks öelda, et minu jama Hansapangaga on lahenenud ja summad, mida mina oma krediitkaardiga ei kulutanud, on kenasti kantud minu pangakontole. Aga viis, kuidas ma lõpuks mure lahendama pidin, mulle ei meeldi. Nimelt kontakteerusin ma viimases hädas panga suhtekorraldusosakonnaga, kes kiirelt reageeris, saates minu abipalve, kuhu vaja ja plõksti said asjad kohe lahendatud. Päevaga oli raha minu arvel tagasi ja suhtekorraldaja saatsis panga nimel vabanduse.
Muidugi on mul hea meel, et ma oma raha tagasi sain, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ma pidin selleks kasutama isiklikke kontakte. Mida teevad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud? Kes nende muredega tegeleb? Miks minagi n-ö tavainimesena sain esmalt ebaadekvaatset infot, seejärel pidin ise panka helistama (sest no pank ei suutnud minuga kuu jooksul ühendust saada) ja siis ootama, et nad täidaksid telefonis antud lubadused. Mida nad ei teinud enne, kui võtsin ühendust pressiesindajatega.
Rääkimata sellest, et Eesti üks olulisemaid panku ei aktsepteeri ei digiallkirja ega notariaalset volitust. Milleks mul üldse on see volitus, kui sellega isegi pangaasju aetud ei saa? Hea küll, ma natuke utreerin, mu notariaalselt volitatud isik (kes on muidugi äärmiselt pettunud, et ta mind selle volitusega tanu alla panna ei saa) sai krediitkaardi ikka pangast kätte. Seega mingi kasu sellest volitusest ikka on.
Lisaks kõigele olen ma marus, kuna pank saatis mulle mõned päevad tagasi teate, et tõstab minu krediitkaardi intressimäära 18%ni aastas. Kuigi see mind (ilmselt VEEL!) väga ei puuduta, kuna vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise eest olen viimaste aastate jooksul maksnud intressi alla 10 krooni. Aga mind ärritab, et pank muudab selliste lepingute tingimusi ühepoolselt.
Ma olen Hansapanga klient olnud vist küll juba oma 10 aastat vähemalt. Just eile mõtlesin, et ei mäletagi, millal ma esimese pangakaardi sain ja ju vist oli keskkoolis olles. Igatahes 1999. aasta sügisel ülikooli astudes oli mul pangakaart juba kindlasti olemas ja millalgi sel ajal hakkasin kasutama ka internetipanka. Aga nüüd ma tunnen küll, et ma ei taha enam olla selle panga klient. Kahjuks on Brasiilias olles keeruline panka vahetada. Või siis veelgi keerulisem, kui Eestis olles.
Ah et miks mul pole kohalikku pangakontot? Sest selleks peaksin ma siin läbima meeletu bürokraatia kadalipu ja arvestades, et ma ei kavatse Brasiiliasse jääda kauemaks kui selle aasta lõpuni, pole mäng küünlaid väärt.
Minu Delfis ilmunud arvamuslugu saab lugeda siit.
