Puhas reklaam

33-ruutmeetrine ühetoaline korter Tallinnas Kristiines ootab pikisilmi uut üürnikku. Ta on heas korras ja asukoht on ka kobe. Kõneisik Mele ootab huviliste e-kirju aadressil mele.pesti ät gmail com.

La cocaina

Täna kirjutasin kirja ühele tüdrukule, kellega oma rännaku ajal ühes Lõuna-Ameerika riigis kohtusin. See tüdruk viibib hetkel vanglas, kuna jäi lennujaamas vahele kokaiiniga, mida ta Euroopasse tahtis toimetada. Mõned kuud tagasi kohtusin ühe teise alaealise Eesti kodanikuga, kes oli samuti Lõuna-Ameerikas lennujaamas kokaiiniga vahele jäänud. Tema on tänaseks juba kodus tagasi.

Ausalt öeldes ma viimasel ajal olen nende kahe tüdruku peale tihti mõelnud. Nad mõlemad on väga noored ning vähemalt see alaealine on kindlasti pärit majanduslikult väga kehvasti kindlustatud perest. Emale helistades kurtis ta esimese asjana, et vanglas ei lubata suitsu teha siis, kui tema seda tahaks. Väidetavalt olla tal kaasas olnud 10 eurot, rõivad, mis oleksid juba ammu pidanud prügikastis olema ning tal ei olnud ühtegi pangakaarti.

Ilmselge, et teda sundis ettepanekut “tuua Lõuna-Ameerikast kosmeetikatooteid” vastu võtma meeleheide. Aga mis minu meelest on selle loo juures kõige kurvem — see tüdruk ei ela Eestis ega ole tegelikult eestlane. Ja see on kurb sellepärast, et inimene, kes räägib vabalt minu emakeelt (ja lisaks veel kahte keelt) on sunnitud elama vaesuses riigis, mis pole tema sünnimaa. Tema ema (kes samuti valdab vabalt MINU emakeelt) oli sunnitud Eestist lahkuma, kuna tal polnud võimalik Eestis hakkama saada. Ta oli Eestis vaesuses ning on nüüd vaesuses kusagil mujal. Ja tema tütar jäi lennujaamas kokaiiniga vahele, sest ta üritas oma perekonna elujärge parandada. Need inimesed oleksid head näited integratsioonist, aga tänaseks on nad Eesti jaoks kadunud.

Maailm on üks kole koht. See ei peaks nii olema.

Kõik lapsed kooli lähevad

Esmaspäevast ohkavad paljud teenijad ja lapsehoidjad Rios kohe südamest, kuna elu pöördub tagasi normaalsetesse rööbastesse. Seagripihirmus suletud koolid avavad taas uksed ja lapsed saavad uuesti hakata tarkust taga nõudma.

Koolid on meil siin suletud olnud juba hea mitu nädalat, kuna hüpohondrikena on brasiillased igasuguste haiguste suhtes eriti tundliku närvikavaga. Minu meelest jookseksid nad hea meelega iga kriimustusegagi arsti juurde. Nüüd aga tormavad nad iga väikesegi köhatuse peale haiglaukse taha abi otsima — äkki on seagripp! Ühe mu hea sõbra ema kahtlustab ka mind seagripi levitamises lihtsalt seetõttu, et olen välismaalane.

Seagripipaanikas suletud koolid on igasuguste teenijate ja muidu lapsehoidjate meele üsna mustaks muutnud. Vähemalt, kui me räägime kõrgema keskklassi inimestest, kelle lastel on lapsehoidjad, kes neil koolis vastas käivad, süüa teevad ja põnnidega mängivad, kuni vanemad kontoris palehigis rassides raha teenivad. Kuna ka minu korteris elab üks tubli 5-aastane, on meilgi kodus viimastel nädalatel tunda olnud kasvavaid pingeid.

Meie teenija-lapsehoidja Ju on kogu aeg väga väsinud, sest talle ei anta üldse asu. Laps on kogu aeg kodus, mis tähendab, et pesu on triikimata ja vannitoa põrand kasimata, kuna kõigeks lihtsalt ei jätku aega. Kuna oma last pole tal ka kuhugi panna, on Joaogi meie juures elanud, seega maja on pidevalt rahvast täis. Minu elu mõjutab see kah — nimelt olen pidanud viimastel nädalatel ise vahetama voodipesu, mis muidu on mul üürihinnas sees. Aga no vaene Ju on omadega täitsa läbi.

Seega uudis esmaspäeval avatavatest koolidest tegi cariocade meele rõõmsaks. Ma usun, et lastel ka, sest no kaua sa ikka kodus passid. Koollis on ikka huvitavam käia, ma usun.

Futebol vol x

Kuigi ma ei tea jalgpallist mitte kui midagi, sain ikkagi eile kokku Ritaga, kes on suur jalkafänn, et minna koos vaatama Eesti-Brasiilia mängu. Eelnevalt olin kõigile oma kohalikele sõpradele õpetanud selgeks väljendid “Eesti, suru Brasiilia vastu muru” ja “Võitle, Eesti, võitle”. See muidugi päädis sellega, et äärmiselt intelligentne Mariana saatis mulle mängu teisel minutil sõnumi: “Brasiilia, suru Eesti vastu muru” :)

Kohvikus sõbrunesime kiirelt kahe teise kohaliku jalkafänniga, kelle jaoks mina olin loomulikult täielik loomaaialoom. Mängu eriti ei jõudnudki vaadata, väravagi magasime suures jutuhoos maha. Mingi olulisema mängu ajal poleks sellist asja ilmselt naljalt juhtunud. Üldiselt mulle endale mäng väga ei meeldinud — nii palju, kui ma nägin, käis üks pidev üksteise jalust maha niitmine. Millegipärast mulle tundub, et see ei ole väga hea jalgpallitava. Aga tore ikkagi, et kohalikel sõpradel Eestiga suurem side tekkis. Kuigi ilma minu agiteerimiseta oleks neil kõigil vist ikka täiesti savi olnud sellest mängust.

Kui eile polnud kohalike paberlehtede esikülgedel Eestist sõnagi, siis täna on meid ikka paaril korral mainitud. Kui pärast meeles on, teen pilti kah. Aga ah et miks ma küll telefoniga ei pildistanud? Sest minu telefonil polegi kaamerat. On teine üks varsti viie aastaseks saav nunnu nässike, mis on korduvalt erinevates paikades kõrgelt kukkunud, kuid töötab ikka endiselt originaalakuga. Tõsi, hakkab mu musike ikkagi varsti ilmselt vanadussurma minema — vibroalarm juba andis alla.

Mängust kirjutasin natuke ka Delfile. Brasiillastele, muide, meeldib väga see nali, mille üks kommentaator on minu EEs ilmunud loo juurde postitanud. Lugeda saab siit.

Oh jah, hakkasin ka twitterdama.

A puta que…

Tänase päeva valguses on ilmselt kasulik jagada paari väljendit, mis võivad aidata end jalgpalli vaadates paremini välja elada. Ehk siis mõned nipid, kuidas solvata vastaseid.

Filho da puta [filjo da puta] — litapoeg
Puta que pariu — sõna-sõnalt: lits, kes sünnitas. kasutada tähenduses “sa vana raisk”
Porra! — sõna-sõnalt: sperma. kasutada tähenduses “kurat” või “oh taevake, kas tõesti?” või “raisk” või jne.
Caralho — t**a
Cu — pärak
Vai tomar no cu — mine persse

Need on sellised tavalisemad vandesõnad Brasiilias ning jalkamängu ajal kuuleb neid loomulikult pealtvaatajate seas terve mängu aja.

Ma ei taha selle postitusega nüüd kedagi ropendama meelitada või õhutada rahvustevahelist vaenu. Ikka sõbralikult soovitan mängu vaadata :) Aga väike emotsionaalne terror mängu ajal ei tee kahju. Tegemist on siiski Brasiilia meeskonnaga. Toredat jalgpallielamust kõigile!

Futebol

Vahelduseks kirjutasin ühe loo jalgpallist Ekspressile, mida saab uudistada siit. Järgmisel nädalal toimuvat Eesti-Brasiilia mängu on plaanis minna kuhugi baari koos sõpradega vaatama. Kuhu, pole veel otsustatud, aga Eesti koondist toetame meie Danieliga, ülejäänud ilmselgelt on meie vastu. Ainus jalgpalli võitlushüüd, mida ma tean, on “Võitle, Eesti, võitle!”. Seega saab Eesti toetamine ilmselgelt olema ka suhteliselt mage ettevõtmine.

Eile käisin koos Danieli ja tema gringosõpradega vallutamas ühte kohalikku umbes 1000-meetri kõrgust küngast nimega Pedra de Gavea. Päris lõpuni ma ei jõudnud, kuna viimane ots tuli ronida ilma julgestuseta püstloodis mööda kaljut ja mul tuli hirm peale. Ootasin siis teisi all, võtsin päikest, mõtlesin elu mõtte, universumi ja kõige üle. Täna üllatuslikult suudan isegi kõndida, kuigi retk oli minusuguse ebasportliku daami jaoks üsnagi kurnav. Olin veendunud, et täna valmistab igasugune liigutamine mulle kindlasti ületamatut piina. Aga tüng! Aga nagu ütleb Daniel: “Ootame põnevusega homset.”

Elu on ilus.

Os carros

Alles paar peva tgasi sain teada, et Brasiilias võib sisuliselt igal pool üle tee minna, kuna inimesed on seaduse silmis kõrgemad eluvormid kui autod. Seega idee poolest võiksid sa keset sõiduteed magada ja kui keegi julgeb sulle otsa sõita, jääb alati süüdi autojuht. Iseenesest huvitav infokild riigist, kus autojuhid vajutavad sõiduteel olevat jalakäijat nähes gaasi ja signaalitavad kõvasti. Mul on küll raske uskuda, et tegelikult ka jääb õnnetuses süüdi autojuht.

Buena vida delivery

Üldiselt ma eriti telerit ei vaata, aga kuna ta meil siin elutoa nurgas seisab ja kaabel on sees, juhtun aeg-ajalt kanaleid klõpsima. Täna näiteks näitas üks kultusfilmide kanal argentina filmi “Buena vida delivery”. Üldiselt ma olen juba ammu aru saanud, et suurem osa argentina filme on suhteliselt mõttetud ning ma vaatan neid suuresti hispaania keele tõttu. Seda rõõmsam olen alati, kui sekka juhtub midagi tõeliselt huvitavat.

Täna nähtud film viib meid aega vahetult peale 2001. aasta majanduskriisi, kus ontlik noormees kohtub bensiinijaamas ilusa tüdrukuga. Tütarlaps otsib üürimiseks tuba ja noormees ongi just jäänud suurde majja üksinda. Kahjuks ei oska noormees arvatagi, et koos tüdrukuga kolivad sisse ka ämm ja äi, kes käivitavad elutoas churrode tootmise. Kuidas kutsumata külalistest lahti saada?

Viimase mõne kuu jooksul vaadatud argentina filmidest jättis eriti sügava mulje “Regresados”. Blogis olen korra filmi maininud siin.

Käisin vahelduseks ka argentina IMDBs ja sain teada, et Ricardo Darinilt on tulemas uus film. Dariniga on mul umbes samasugune suhe nagu Buenos Airesega — vihkan ja armastan. Vihkan, kuna ilma subtiitriteta pole temast võimalik aru saada. Armastan, kuna ta on tõesti kõige porteñom näitleja maailmas.