Eile sai kinos pilk peale visatud kohalikule filmile “À Deriva” (tõlkes võiks ta siis olla ehk “Triivimine”), mis linastus tänavu ka Cannes’i filmifestivalil. Visuaal on filmil väga kaunis ja lummav, värvid on samuti väga ilusad. Sisu iseenesest pole midagi väga peadpööritavat. Kuidas käitub üks 14-aastane tüdruk, kui saab teada, et tema isal on armuke? Kuidas käitub keskealine kirjanik, kes kirjutab autobiograafilist romaani sellest, kuidas keskealise mehe naisel on noor armuke, kelle tõttu naine tahab lahutust, aga mees pole huvitatud?
Positiivne on veel seegi, et ma tõesti saangi peaaegu kõigest aru. Mitte muidugi päris kõigest. Olen ka avastanud, et nii hispaania kui portugali keeles on filmi lihtsam jälgida kinos kui kodus teleri ees. Ilmselt seetõttu, et kinosaal on pime ja puuduvad muud häirivad tegurid, mis takistaksid süvenemist.
Negatiivse poole pealt. See kuradi klaverietüüd, mis peateemana pidevalt kõlab, on vist sellist tüüpi filmirežissööride kõige armastatum muusikapala.
Treiler ka.
Muide, omamoodi meenutas see film mulle hiljuti vaadatud argentina filmi “El nido vacio“.
Muide vol 2. Avastasin just, et eile nähtud filmi režissööri eelmine film “O Cheiro do ralo” meeldis mulle väga.
