Vaatasin üht kräppi tibifilmi, kus kõlas tuttav hääl ning kiire käik Juutuubi meenutas üht laulu, mis omakorda meenutas mulle veebruari 2005. Lõhnad, tunded, muutused, lumi, üks pidu, haigla*… Saudade… Uskumatu, sellest saab juba õige varsti viis aastat. Vahepeal on nii palju juhtunud.
*nimekiri pole esitatud kronoloogilises järjekorras.
Twitter on ikka imeline leiutis, tänu sellele olen rohkem kursis ka Eesti meedias toimuvaga. Näiteks täna lugesin endise kolleegi ja ülemuse Aivar Hundimägi lugu “Miks osa ajakirjandusest vaikis?“, mis siis servast kritiseerib teisi meediaväljaandeid, et need ÄPs ilmunud artiklit Reformierakonna varjatud rahastamisest ignoreerisid.
Mulle endale tuli seepeale meelde üks teine juhtum, kus terve meedia ignoreeris ühe väljaande lugu. Mäletate, kui EE varastas sureva lapse ema blogist terveid lehekülgi? Ka siis ei kobisenud teised väljaanded mitte sõnagi. Keegi spekuleeris toona, et ilmselt olid kõik vait, kuna neil endil võib tulevikus ette tulla olukordi, kus tekib tahtmine otse blogist ilma luba küsimata tekste võtta. Ma ise kirjutasin asjast siin.
Ehk siis ma saan aru Aivari murest, kuidas meedia ühiskonnas sellist olulist teemat nagu erakondade varjatud rahastamine eirab, aga siin on natuke ikka tegemist ka olukorraga pada sõimab katelt. Või kuidas teile tundub?
Sul pole veel minu eelmisel nädalal ilmunud raamatut “Mina, vandersell” ja sul on rahast kahju? Pole probleemi, Delfi tuleb appi! Mine ja kommenteeri minu viimast kolumnit Delfi Naistekas ja kui veab, saadki tasuta raamatu :)
Andsin Tiiale blogiintervjuu, kus räägin raamatust “Mina, vandersell” ja muust. Lugeda saab siit. Endale loomupäraselt vastasin kohe pikalt ja lootsin, et Tiia neid natuke lühendab, aga tühjagi :)
Raamatust ja vägivallast Rios rääkisin täna ka Arbiga saates Uudis+, aga kahjuks ma ei suutnud netist kohe kiiresti leida, kust seda kuulata saab.
Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.
Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”
Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.
Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.
Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.
Mõnikord mul tuleb meelde blogisid lugeda (enamasti siis, kui peaksin selle asemel hoopis midagi muud ja asjalikumat tegema, aga see on juba teine teema) ning sattusin Eriku Protsessis ühe lingi peale, kus räägitakse, kuidas ajakirjanikud põevad postraumatic stressi.
Tjah, meil Eestis muidugi nii koledaid lugusid nagu 11. september ei juhtu. Õnneks. Aga see ei tähenda, et ajakirjanikke nende töö ei mõjutaks. Mina näiteks olen alati teadnud, et ma ei suudaks ilmselt (vähemalt pikaajaliselt) töötada päevalehes sotsiaalporno teemade peal, kuna see ängistaks mind ennast kohutavalt. Valetavate ärimeestega on minu jaoks palju lihtsam hakkama saada kui nälgivate kodututega. Tuletaksin siinkohal meelde loo Argentinast, kus ma ei suutnud kahte prügi korjamisest elatuvat inimest nende ulualuses intervjueerida, kuna mul hakkas lihtsalt halb. Ma tunnen, et ma ei taha selliseid asju lihtsalt eriti oma ellu lasta. Muidugi te võite nüüd öelda, et ajakirjaniku poolt on selline mõtlemine vale, kuna kirjatsurad peaksid ikka olema kursis kõigi ühiskonna erinevate muredega ja võimelised katma kõiki teemasid, olenemata nende loomusest. Võimalik, aga kirjatsurad peavad end ka hoidma, kuna 40ndaks eluaastaks läbi põleda on ju ka natuke totter, või kuidas?
Kui mullu puhkes Gruusias sõda, võttis ÄP toimetuses ikka jupp aega enne, kui leiti ajakirjanik, kes tahtis sinna sõita. Üks toonane kolleeg mühatas seepeale põlglikult, kuidas meil pole toimetuses ühtegi ajakirjanikku. Ma ei ole sellega siiani nõus — ka ajakirjanikul on õigus valida, kui räigeid asju ta on nõus nägema ja kust jookseb piir. Mina ei taha sõda näha, mulle meeldivad rohkem lilled ja liblikad, aga kellelgi pole seetõttu õigus öelda, nagu poleks ma ajakirjanikuna midagi väärt. Me ei saa ühtegi ajakirjanikku sundida sõda kajastama, kui ta tunneb, et tema närvikava ei peaks sellele vastu. Ehk siis ma saan väga hästi aru, miks Handschuh otsustas edaspidi surnud kehade asemel panniroogi fotografeerida. Olgugi, et see ilmselt tõi kaasa nii mõnegi kolleegi arvamusavalduse, nagu raiskaks ta oma talenti.
Muide, ka mulle on öeldud, et ainult pehmete teemadega töötamine oleks minu ajakirjandusliku talendi raiskamine (kui palju mul seda talenti on, ei oska ma muidugi ise kommenteerida). Sest vinged ajakirjanikud on need, kes — nui neljaks — kogu aeg midagi paljastavad ja ennastunustavalt ringi tormavad. See tähendab ka, et nad tegelikult põlevad kiiremini kui need, kellest ehk laiem meediaringkond niivõrd lugu ei pea. Aga samas jällegi — kas näiteks Margit Kilumets raiskas naisteajakirjas töötades oma talenti?
Üks põhjuseid, miks ma ei tööta hetkel ühegi ajalehe online-toimetuses on ilmselt seegi, kuidas kajastati uudiseid finantskriisi alguspäevil. Iga päev oli justkui uus ja suurem paanikahäire. Peavad ikka olema tugevad närvid, et sellele kõigele aastast aastasse vastu pidada. Eriti, kuna paljud ajakirjanikud satuvad uudisvoost tegelikult sõltuvusse ega suuda telefonist-internetist päevagi eemal hoida ilma tundmata, nagu jääksid nad millestki suurest ja olulisest kohe ilma. Kätt südamele pannes võin öelda, et sellesse rattasse sattumine on päevalehes töötava ajakirjanikuna väga lihtne.
Ajakirjanikud ei oska end tihtipeale välja lülitada (eriti päevalehtedes töötavad, tean omast käest), vaid nad ongi nagu 24/7 tööl. ÄP toimetuses juhtus ikka aeg-ajalt, et keegi nägi unes mingit ennet, mis lähemal uurimisel osutuski looks. Ma isegi olen unes tööalaseid signaale saanud ja neid ka maha maganud ning hiljem kahetsenud. Lisaks eeldab ka suur osa muust maailmast, et ajakirjanikud on kogu aeg ametipostil ning vastutavad kõigi ülejäänud ajakirjanike tegemiste eest. Kui mitu korda oled sina mingil peol mõnd ajakirjanikku rünnanud, kuna tema kolleeg (kes äkki töötab hoopis mõnes teises väljaandes ja isegi ei tunne sinu vestluspartnerit) on mingi käkiga kusagil maha saanud?
Muide, kusagilt olen kord ka lugenud, et üsna suur osa terve elu ajakirjanikena töötanud inimestest saavad pensionile minnes nii umbes esimese viie aasta jooksul südamerabanduse ja surevad ära. Põhjus lihtne — terve elu stressi talunud keha ei oska enam hakkama saada olukorras, kus stressifaktorid ja tähtajad kaovad.
Aga muidu on ajakirjanik igati huvitav amet. Pääseb igasugu põnevatesse kohtadesse, kuhu tavainimesel ligipääs puudub (igasugu tehased ja vabrikud näiteks) ning iga päev õpib midagi uut. Ja mõnikord õnnestub ka suunata ühiskonnas toimuvaid protsesse. Loodetavasti paremuse poole.
Nädalavahetuse peauudis Rios oli eile narkoärikate poolt allatulistatud politseihelikopter Põhjatsoonis, mis viis sisuliselt tervete linnaosade sulgemiseni. Näiteks üks minu sõber ei pääsenudki eile koju, kuna politsei oli sulgenud kõik suuremad magistraalid, mis tema tänavale viisid ja lahti oli vaid üks, mis viib läbi ohtliku favela. Bussifirmad tõmbasid liinidelt ühissõidukid ära, kuna muidu oleks suur osa neist lihtsalt maha põletatud. Sõber oli Lõunatsooni tulnud autota, seega polnudki tal mingit võimalust ööseks koju jõuda.
Politsei on asunud kõvemini pitsitama favelades tegutsevaid narkolorde, kellele politsei liigne sekkumine otse loomulikult ei meeldi. Surma sai politseihelikopteri allatulistamisega seotud intsidendis kokku päris mitu inimest, neist kaks olid minu mäletamist mööda politseinikud (ei jõua praegu otsima hakata).
Erik vahendas ka laupäeval PMs olukorda.
Teiseks keerati meil öösel kella ja mindi üle suveajale. See tähendab, et hetkel on Rio ja Tallinna ajavahe 5 tundi.
Vanderselli-raamatu väljatulemise valguses olen siin omaette taas rohkem mõtisklenud selle üle, miks ma olen viimasest kolmest aastast kõvasti üle kolmandiku veetnud välismaal ning miks see on minu jaoks sageli selline kergema vastupanu tee, kui Eestis olemine. Ma ei tea, kuidas teistel maapaos olijatel tunded on, aga mulle tundub päris sageli, et siin on lihtsalt kergem olla.
Minust lähevad mööda valimispropaganda, Ansipi rumalused, suuresti ka majanduskriisi äng ja sellest tulenev viha. Ma saan olla rahulikult ilma kõigi maailma inimestega suhtlemata, mul on rohkem aega iseenda jaoks ning ma olen äralõigatud sotsiaalsest survest erinevates küsimustes (kõige tugevamad ilmselt lapsed, perekond ja kodu, aga ka prestiižikas töö ja vinge sissetulek).
Brasiilia ei ole minu riik, seega lähevad minust mööda ka paljud selle ühiskonna mured ja valupunktid. Jah, siinne haridussüsteem on kehv ja ligipääs heale haridusele sõltub sinu vanemate rahakotist ning see teeb mind kurvaks. Aga ma samas kehitan ma ka natuke ükskõikselt õlgu, kuna oma võimalikke tulevasi lapsi ei kavatse ma siin koolitada. See ühiskond on palju ebaõiglasem kui Eesti ning rahal on siin veel hoopis karmim tähendus kui Maarjamaal ning ka see teeb mind kurvaks. Aga ma ei pea selles osalema. See pole minu riik, järelikult on mul võimalus sellest distantseeruda, öelda, et see pole minu asi.
Eestis ma nii ei saaks. Eestis vihastaksin ma sageli asjade peale, mida ma tegelikult ei saa eriti muuta. Ma ei saa kuidagi muuta seda, kuidas Keskerakond endale linnaametnike seast jüngreid värbab või kuidas võetakse vastu otsuseid, mis on kasulikud vaid poliitikutele endile, mitte pikemas perspektiivis minu riigi arengule ja tulevikule.
Samas teeb mind muidugi ka kurvaks, et selliseid minusuguseid mööda maailma ringiseiklejaid, kellest paljud ilmselt mitte kunagi Eestisse ei naase, näikse iga aastaga juurde tulevat. Kurb, et Eestist tahavad lahkuda noored ja andekad inimesed, kes võiksid olla kasulikud sellele riigile, mis on andnud neile hariduse ja nad üles kasvatanud. Aga tõesti ma saan neist kahjuks ka aru. Ja ega ma ilmselt isegi parem pole, nagu juba öeldud nüüd juba kokku üle kahe aasta (erinevates osades) olen ma olnud Eestist eemal.
Krister Kivi kirjutas sellest kunagi EPLs ka arvamuse “Jalgadega hääletajad“. Mind puudutas see lugu väga sügavalt.
On saabunud ka esimene tagasiside yhelt s6psilt, kes sai m6ned p2evad tagasi raamatu pdf-i.
Tema arvab raamatust “Mina, vandersell” j2rgmist:
Väga mõnus ja muhe lugemine oli, nagu oleks ise ladina-ameerikas olnud. Lehekülje 176 lõppu jõudes sain tigedaks, et nii vähe oli teist :). Igatahes elavama pildi saamiseks lappasin su flickri fotodes, uurisin selle death roadi kohta jne. Väga lahe raamat. Sain sellise poweri, et hakkaks või ise kotti pakkima ja sinna sõitma.
Kirjastus Pegasus saatis t2na v2lja j2rgneva pressiteate.
Kirjastuselt Pegasus ilmus Liis Kängsepa uus raamat „Mina, Vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“, mis räägib noore naise elust seljakotirändurina.
Pärast aastast vabatahtlikku tööd Argentina pealinna vaestegetos pöördus Liis tagasi Eestisse, kuid rõõmu asemel puges ligi hoopis masendus. Lisaks kõigele saabus majanduskriis, mis muutis tööpäevad majaduslehes ajakirjanik Kängsepa jaoks masendavate uudiste jadaks. Paljudele üllatuseks andis ta ühel päeval lahkumisavalduse, pakkis seljakoti ja asus rändama mööda Lõuna-Ameerikat.
„Millegipärast arvatakse, et vanderselli-elu nõuab tohutut julgust ja pealehakkamist. Eriti veel naistelt. Aga ma pole sellega päriselt nõus,“ kommenteerib Liis, kes on viimased seitse kuud elanud Rio de Janeiros ja enne seda rännanud nii Brasiilias, Boliivias, Tshiilis kui ka Argentinas.
Viimase aasta jooksul on ta oma teekonnal palju põnevat kogenud: tantsinud sambarütmide järgi Rio de Janeiros, käinud Boliivia pulmas ja sealsetel soolaväljadel, rääkimata külaskäigust San Pedro vanglasse ja matkast mööda Surmateed. Kas teadsite, et tänapäeval valivad rändurielu üha rohkem just naised? Kuidas rändurina majanduslikult hakkama saada? Millega seisab silmitsi üksinda kaugele maale seiklema läinud inimene? Liis püüab neile küsimustele raamatu veergudel vastuseid leida. Lisaks kirevaid peatükke Lõuna-Ameerika elust.
„Eks kõik, kes vandersellidena mööda maailma ringi seiklevad, tegelikult omamoodi põgenevad millegi eest,“ arvab raamatu autor. „Raamatust saab ilmselt vähemalt osalise vastuse ka küsimusele, miks mina põgenen.“
Raamat „Mina, vandersell“ kuulub Pegasuse uude reisijuttude sarja, mille esimene raamat „Aasia päevikud“ on raamatupoodides juba saadaval. Liis Kängsepa esimene raamat „Minu, Argentina“ ilmus aasta tagasi ja osutus lugejate seas väga menukaks.
|
