Mõnikord mul tuleb meelde blogisid lugeda (enamasti siis, kui peaksin selle asemel hoopis midagi muud ja asjalikumat tegema, aga see on juba teine teema) ning sattusin Eriku Protsessis ühe lingi peale, kus räägitakse, kuidas ajakirjanikud põevad postraumatic stressi.
Tjah, meil Eestis muidugi nii koledaid lugusid nagu 11. september ei juhtu. Õnneks. Aga see ei tähenda, et ajakirjanikke nende töö ei mõjutaks. Mina näiteks olen alati teadnud, et ma ei suudaks ilmselt (vähemalt pikaajaliselt) töötada päevalehes sotsiaalporno teemade peal, kuna see ängistaks mind ennast kohutavalt. Valetavate ärimeestega on minu jaoks palju lihtsam hakkama saada kui nälgivate kodututega. Tuletaksin siinkohal meelde loo Argentinast, kus ma ei suutnud kahte prügi korjamisest elatuvat inimest nende ulualuses intervjueerida, kuna mul hakkas lihtsalt halb. Ma tunnen, et ma ei taha selliseid asju lihtsalt eriti oma ellu lasta. Muidugi te võite nüüd öelda, et ajakirjaniku poolt on selline mõtlemine vale, kuna kirjatsurad peaksid ikka olema kursis kõigi ühiskonna erinevate muredega ja võimelised katma kõiki teemasid, olenemata nende loomusest. Võimalik, aga kirjatsurad peavad end ka hoidma, kuna 40ndaks eluaastaks läbi põleda on ju ka natuke totter, või kuidas?
Kui mullu puhkes Gruusias sõda, võttis ÄP toimetuses ikka jupp aega enne, kui leiti ajakirjanik, kes tahtis sinna sõita. Üks toonane kolleeg mühatas seepeale põlglikult, kuidas meil pole toimetuses ühtegi ajakirjanikku. Ma ei ole sellega siiani nõus — ka ajakirjanikul on õigus valida, kui räigeid asju ta on nõus nägema ja kust jookseb piir. Mina ei taha sõda näha, mulle meeldivad rohkem lilled ja liblikad, aga kellelgi pole seetõttu õigus öelda, nagu poleks ma ajakirjanikuna midagi väärt. Me ei saa ühtegi ajakirjanikku sundida sõda kajastama, kui ta tunneb, et tema närvikava ei peaks sellele vastu. Ehk siis ma saan väga hästi aru, miks Handschuh otsustas edaspidi surnud kehade asemel panniroogi fotografeerida. Olgugi, et see ilmselt tõi kaasa nii mõnegi kolleegi arvamusavalduse, nagu raiskaks ta oma talenti.
Muide, ka mulle on öeldud, et ainult pehmete teemadega töötamine oleks minu ajakirjandusliku talendi raiskamine (kui palju mul seda talenti on, ei oska ma muidugi ise kommenteerida). Sest vinged ajakirjanikud on need, kes — nui neljaks — kogu aeg midagi paljastavad ja ennastunustavalt ringi tormavad. See tähendab ka, et nad tegelikult põlevad kiiremini kui need, kellest ehk laiem meediaringkond niivõrd lugu ei pea. Aga samas jällegi — kas näiteks Margit Kilumets raiskas naisteajakirjas töötades oma talenti?
Üks põhjuseid, miks ma ei tööta hetkel ühegi ajalehe online-toimetuses on ilmselt seegi, kuidas kajastati uudiseid finantskriisi alguspäevil. Iga päev oli justkui uus ja suurem paanikahäire. Peavad ikka olema tugevad närvid, et sellele kõigele aastast aastasse vastu pidada. Eriti, kuna paljud ajakirjanikud satuvad uudisvoost tegelikult sõltuvusse ega suuda telefonist-internetist päevagi eemal hoida ilma tundmata, nagu jääksid nad millestki suurest ja olulisest kohe ilma. Kätt südamele pannes võin öelda, et sellesse rattasse sattumine on päevalehes töötava ajakirjanikuna väga lihtne.
Ajakirjanikud ei oska end tihtipeale välja lülitada (eriti päevalehtedes töötavad, tean omast käest), vaid nad ongi nagu 24/7 tööl. ÄP toimetuses juhtus ikka aeg-ajalt, et keegi nägi unes mingit ennet, mis lähemal uurimisel osutuski looks. Ma isegi olen unes tööalaseid signaale saanud ja neid ka maha maganud ning hiljem kahetsenud. Lisaks eeldab ka suur osa muust maailmast, et ajakirjanikud on kogu aeg ametipostil ning vastutavad kõigi ülejäänud ajakirjanike tegemiste eest. Kui mitu korda oled sina mingil peol mõnd ajakirjanikku rünnanud, kuna tema kolleeg (kes äkki töötab hoopis mõnes teises väljaandes ja isegi ei tunne sinu vestluspartnerit) on mingi käkiga kusagil maha saanud?
Muide, kusagilt olen kord ka lugenud, et üsna suur osa terve elu ajakirjanikena töötanud inimestest saavad pensionile minnes nii umbes esimese viie aasta jooksul südamerabanduse ja surevad ära. Põhjus lihtne — terve elu stressi talunud keha ei oska enam hakkama saada olukorras, kus stressifaktorid ja tähtajad kaovad.
Aga muidu on ajakirjanik igati huvitav amet. Pääseb igasugu põnevatesse kohtadesse, kuhu tavainimesel ligipääs puudub (igasugu tehased ja vabrikud näiteks) ning iga päev õpib midagi uut. Ja mõnikord õnnestub ka suunata ühiskonnas toimuvaid protsesse. Loodetavasti paremuse poole.
Mina mõtlesin üldiselt samamoodi kui Sina. Välja arvatud see, et sõjakoldesse olnuks ma valmis sõitma,a ga minu ajakirjanikuaja sõdade ajal olid mul beebid ja siis jäi see paraku ära. Aga kuna minul oli jälle ebameeldiv küsida ka küsimusi stiilis “mida te tegite 10 miljoni dollariga” või “kuhu kadusid rublad” ja ma pehmete teemadega tegeldes end ikka tõsiseltvõetava ajakirjanikuna ei tundnud, siis tundus õigem olevat elukutset vahetada. Ja ma pole seda kordagi kahetsenud, eriti kui õnnestus ka tööle saada valdkonda, mis mulle tõsiselt meeldib ja mis on nüüd juba väga pikaks ajaks saanud minu elu osaks.
Võibolla tasub ka Sinul kaaluda ajakirjaniku elukutse vahetamist millegi muu vastu? :)
Comment kirjutas Kaja — oktoober 20, 2009 @ 9:07 e.l.
[...] kommenteeri » “Kui mullu puhkes Gruusias sõda, võttis ÄP toimetuses ikka jupp aega enne, kui leiti ajakirjanik, kes tahtis sinna sõita. Üks toonane kolleeg mühatas seepeale põlglikult, kuidas meil pole toimetuses ühtegi ajakirjanikku. Ma ei ole sellega siiani nõus,” kirjutab Liis oma blogis. [...]
Pingback-viide kirjutas Tugitooliajakirjandus vs rindeajakirjandus « Protsess — oktoober 20, 2009 @ 11:12 e.l.
Ajakirjanikud on eelkõige inimesed ja neid motiveerivad täitsa inimlikud asjad. Liisi kirjelduses tunnen ära nii mõndagi oma eelmisest tööelust. Ent samas vajaks ehk enam välja toomist ka selle ameti võimalikud plussid (lisaks Liisi kirjutatutele). Minu jaoks olid kõige motiveerivamad kaks asja:
Esiteks tunne, et sa teed midagi, millel on tähendus – ei kirjutanud ja toimetanud lihtsalt artikleid (ja aidanud ajakirjanikel neid krijutada jne), vaid et sellega aitasin kaasa mingitele olulisematele protsessidele ühiskonnas.
Ja teiseks, ma olin oma tegemistes ja otsustes suhteliselt vaba. Vaba avalikult arvama asjadest, mida tegelikult arvan. Ehkki see kõlab ehk veidi uduselt ja abstraktselt, siis tegelikkuses polegi see väike asi – kui palju inimestest võib öelda, et ta on oma arvamustes sõltumatu, eelkõige tööandjast?
Muidugi tähendab vabadus samal ajal ka kohustust ja vastutust, ent see on teine teema.
Ja Liisiga päri: kõik ajakirjanikud ei pea ega saagi ollagi sõtta tikkujad ja pidevad skandaalide paljastajad. See on väga inimesest endast kinni. Õnneks on veel inimesi, kes aga ka sellistest väljakutsetest kinni võtavad.
Comment kirjutas raimo ülavere — oktoober 20, 2009 @ 11:33 e.l.
No mina ei tea muidugi ajakirjanike elust ja tööst suurt midagi, aga kindlasti pole nõus väitega, et “kirjatsurad peaksid ikka olema kursis kõigi ühiskonna erinevate muredega ja võimelised katma kõiki teemasid, olenemata nende loomusest”. Ajakirjanik peaks olema spetsialist kahel alal. Kirjutamises ja teemas. Ei saa olla ju kõikidel aladel pädev. Ajakirjanik ei peaks olema pelk info vahendaja, vaid ta peaks ikka teadma ka mis on suurem pilt kui see mis ta parasjagu lugu tehes välja uurib.
Eino, ma saan aru, et lugusid on palju ja tegijaid vähe ja kiire on kogu aeg. Ses mõttes ehk ongi aeg asjade muutumiseks. Et ajakirjandus on järjest vähematel inimestel ainuke töö. Sügavamaid lugusid hakkavad kirjutama spetsialistid muu tegevuse kõrvalt ja ajalehtedes töövad administraatorid.
Comment kirjutas kristjan — oktoober 20, 2009 @ 12:31 p.l.
Ütlen siin täitsa isikliku arvamuse ja ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele. Et ei solvutaks:)
Ilma fanatismi ja kireta ajakirjaniku tööd teha ei saa. See on töö, kus pead olema õnnelik, et õhtused kinopiletid raisku lähevad, sest filmivaatamise asemel lood samal ajal hoopis ise midagi olulist. Hullumeelne amet, kuhu on eraelu planeerimatus ja konfliktolukorrad sisse kodeeritud.
Comment kirjutas Erik — oktoober 20, 2009 @ 12:43 p.l.
Vat ma ka ei tea, kas on võimalik teha ajakirjanikutööd terve elu ja seejuures ellu jääda. no näiteks Helgi Erilaiud ja sarnased tegijad on seda suutnud. Enda puhul ma küll kahtlen. juba praegu, olles rattalt 9 kuud maas, on nii pagana hea inimese tunne juba et…oioioi. Et midagi ei juhtugi, kui pole kursis selle ja tolle ärimehe skeemide ja pättustega ning unes pole ka enam ammu mingeid korruptante näinud. 12 aastat toimetuse rattas põletas ikka mõnusalt läbi. Pole kindel, kas ma tihkan enam selle ratta peale astudagi.
Comment kirjutas kirjatsuravol2 — oktoober 20, 2009 @ 1:32 p.l.
OK, te olete väike siseriiklik majandusleht, teil polegi otseselt konfliktipiirkonda asja. A kui Gruusia sõja episood oleks toimunud mõnes päevalehes, ühmaks ma samamoodi. Et puudub Ajakirjanik, kasvõi üks. Sest osade ametitega kaasneb ka vastutus või vajadus teha midagi, mida tavainimene ei saa teha.
Oletame, et tuletõrjekomando otsustab, et nende närvikava kannatab kasside puudeotsast allaaitamist. Äärmisel juhul prügikastide kustutamist :)
Comment kirjutas sepp — oktoober 20, 2009 @ 2:37 p.l.
Ärkad hommikul üles ja kohe aktiivne arutelu käib, tore :)
Ma olen põhim kõigi kirjutajatega tegelikult omamoodi nõus, aga alustagem algusest.
Kaja, olen mõelnud ka töö vahetamise peale ning mõtlen siiani. Nagu Kristina siin ka kirjutab — jube mõnus on rattalt maas olla. Selle ratta sees ei saa tihtipeale arugi, kui palju see sind ennast sööb.
Raimoga 100% nõus. Et selles töös on tegelikult ka väga palju positiivset ja adrenaliin on ikka sageli laes.
Erikuga ka nõus — uudisteajakirjanik peab olema väikestviisi fanaatik. Aga samas me ei saa ikkagi aastast aastasse ainult tööle elada, maailmas on ka palju muid asju, mida uudistada :)
Kristjan, ma pidasin pigem silmas seda, et ajakirjanikud peavad üldiselt olema ilmaeluga rohkem kursis kui tavakodanikud. Muidugi oleks hea, kui lugusid kirjutaksid oma ala spetsialistid, aga sellega on kahjuks tihtipeale nõnda, et spetsialistid laskuvad detailidesse ega oska üldistades tavainimesele selgeks teha, milles kühvel. Siin tulevad appi ajakirjanikud (ok, möönan, et teinekord läheb nihu, aga me kõik teeme oma töös vigu. Ajakirjanike vead lihtsalt paistavad kaugemale välja). Sellega ma ei taha nüüd öelda, et ajakirjanikud ei pea olema mingil alal spetsialistid. Parem oleks, kui nad jagaksid mingit teemat paremini kui teised, see on siililegi selge.
Ja Sepaga ka nõus, et ajakirjanike tööga kaasneb vastutus. Muidugi tihtipeale ununeb nii mõnelgi see vastutus oma tööd tehes natuke ära.
Comment kirjutas Liisu — oktoober 20, 2009 @ 4:45 p.l.
Kristjanile täienduseks, kogu ilmaeluga kursis olla puhtfüüsiliselt (aja ja huvi piiratus) lihtsalt ei jaksa. Paindlikkus ehk võõrasse teemasse sissesöömise kiirus tuleb kasuks, eriti uudistega töötades.
Aga palun selgita oma mõtet ajakirjanduse tuleviku osas veidi lähemalt:)
Comment kirjutas rivo — oktoober 20, 2009 @ 5:57 p.l.
Kas mühatanud kolleeg ise oli vabatahtlik või põhjendas enda mitteminekut? :P
Comment kirjutas rivo — oktoober 20, 2009 @ 6:06 p.l.
Gruusia teemale üks märkus. Kahjuks ÄP ajakirjanike hulgas on mõned üksikud, kes valdavad vene keelt. Seetõttu tõmbus sobivate inimeste ring ainuüksi keeleoskuse tõttu väga pisikeseks.
Comment kirjutas Piret — oktoober 20, 2009 @ 6:38 p.l.
Kristinale. Kas see pole mitte puhas nauding, kui saad lugeda häid uurivaid lugusid või olulisi uudiseid, ilma et ise oleks pidanud nende valmimiseks higi valama? Ma nimelt seda kohe mitte ei usu, et ajakirjandusest eemal olles kaob ära kirg jälgida, kursis olla ja endistele kolleegidele kaasa elada. Aga elame, näeme :D
Comment kirjutas Piret — oktoober 20, 2009 @ 6:48 p.l.
Piret, mul küll ausalt öeldes pole mingit erilist kirge hetkel end kõigi päevauudistega kursis hoida :) Ja ma pole ajakirjandusest iseg 100% eemal.
Comment kirjutas Liisu — oktoober 20, 2009 @ 6:50 p.l.
Piret, mul pole küll mingit kirge ennast päevauudistega kursis hoida praegu. Väga harva, kui lehti loen, ainult AKd üritan ikka vaadata. Ärge ainult seda nüüd isikliku solvanguna võtke, eks:)
Aga Gruusiast. Küll mul oli kahju, et ei saanud ise minna. Mõned triibud “segasid”.
Comment kirjutas kirjatsuravol2 — oktoober 20, 2009 @ 8:44 p.l.
Hehee, vaadake kui ühtmoodi Liisu ja Kriss oma vastuste esimese lause ütlesid. Igatahes ootan huviga, kas mul ka see kirg kaob, kui kunagi ajakirjanikutööst eemal :) Gruusiasse oleksin ka mina läinud, aga vene keel on üks neist asjadest, mis jääb ilmselt minul selgeks saamata elu lõpuni :(
Comment kirjutas Piret — oktoober 20, 2009 @ 10:03 p.l.
Minu arust on sõjakoldes hea rahulik. Üldse’i pea mõtlema, kuidas järgmise kuu üüri makstud saad & et korteris peaks remonti tegema, aga’i oska & raha ka pole & muud siukest jura. Vaatad ainult, et õigeks ajaks loo ära saadet saad & et keegi otse kuuliga lagipähe’i lajata. Täielik “kas on linnukesel muret” fiiling:)
Ma muidugi pole päris sõjakoldes käinud ka. Iraak & Kosovo olid mõlemad rohkem sellised puhkekodud, eriti viimane.
Comment kirjutas Punane Hanrahan — oktoober 21, 2009 @ 3:09 p.l.
Erikule ütleks muidugi, et ega saa näha ainult üht ajakirjaniku liiki. Mind häirib see, et ajakirjanikuna nähaksegi ainult neid, kes “uurivat panevad” jt. justkui polekski. Selgitan oma näidet: kui ikka kultuuriajakirjanikul kinopiletid raisku lähevad, siis minu arust on tegu otsese tööalase lohakusega:)
Iga ajakirjanik ei ole uudisteajakirjanik ega ka mitte uuriv ajakirjanik. Selline “rindeelu” kas toimetuses või päris rindel aga peakski iseloomustama ikkagi ainult kaht mainit kategooriat, ei teisi. Aga Liisu vist seda üritaski öelda:)
Comment kirjutas Punane Hanrahan — oktoober 21, 2009 @ 3:13 p.l.
Just, ma olen Punase Hanrahaniga nõus — tihti peetakse Eestis täisväärtuslikuks ajakirjanikuks vaid seda, kes pidevalt uurivalt pommitab. Aga ka mina olen ajakirjanik, kuigi hetkel kirjutan pigem reisilugusid. Kas see, kui kirjutan, kuidas brasiillased dushi all pissivad, teeb mind vähem tõsiseltvõetavaks?
Eestis kahjuks justkui teeb, kuigi see ei peaks nii olema.
dushi all pissimise artiklit saab lugeda siit:
http://www.ekspress.ee/2009/10/04/varia/45393-brasiillased-pissivad-dushi-all
Comment kirjutas Liisu — oktoober 21, 2009 @ 3:29 p.l.
Nii nagu on teemasid, nii peab ka ajakirjanikke olema erinevaid. Selliseid mehi, kes aastaid ainult kuldmune või uudispomme välja käivad on väga vähe. Pealegi, palju meil neid pommuudiseid ikka leidub. See, et ajakirjanik teemat, aga miks ka mitte tööd , vahetab näitab minu arvates pigem tema tugevust kui nõrkust. Neid ühe teema mehi, kes muud midagi ei oska, on niigi palju. Ajakirjaniku töö on minu jaoks nagu iga teinegi amet. Tean omast kogemusest, et ka riigitööd võib teha silmade särades, tõsi küll 10 tööjuubeliks oli sära kadunud. Kas ka 10 a pärast meedias olles silm särab, veel ei tea. Esimese kolmandiku järel küll.
Comment kirjutas nuhk albert — oktoober 21, 2009 @ 10:29 p.l.