33-ruutmeetrine ühetoaline korter Tallinnas Kristiines ootab pikisilmi uut üürnikku. Ta on heas korras ja asukoht on ka kobe. Kõneisik Mele ootab huviliste e-kirju aadressil mele.pesti ät gmail com.
august 24, 2009
juuli 23, 2009
Suvi, hapukurk, top 100
Kuna suvel ilmselgelt ei blogi ega viitsi blogisid lugeda peaaegu et mitte keegi, on minu blogi üllatuslikult tõusnu Blogtree TOP 100 loetuma blogi hulka. Näed sa siis, milline kena üllatus kaunil talvepäeval, mil õues on umbes 25 kraadi sooja.
Peene kütusefirma kontori lifti televiisorist sain täna hommikul teada, et Rios on põrsatõve tõttu elu jätnud juba neli inimest ja meenus kohe Irve postitus Tamiflust. Peale ühe Margaret Atwoodi raamatu lugemist kadus minul isiklikult igasugune huvi üldse ravimeid süüa ja seega üritan neid ka igal võimalikul juhul vältida, kuna ma ei saa kunagi olla 100% kindel, mida nendesse pillidesse on sisse segatud.
Suur Projekt venib. Jõud lõppeb, ei jaksa enam… jõud lõppeb, ei jaksa enam…
juuli 7, 2009
FDP
Põhimõtteliselt võiks öelda, et minu jama Hansapangaga on lahenenud ja summad, mida mina oma krediitkaardiga ei kulutanud, on kenasti kantud minu pangakontole. Aga viis, kuidas ma lõpuks mure lahendama pidin, mulle ei meeldi. Nimelt kontakteerusin ma viimases hädas panga suhtekorraldusosakonnaga, kes kiirelt reageeris, saates minu abipalve, kuhu vaja ja plõksti said asjad kohe lahendatud. Päevaga oli raha minu arvel tagasi ja suhtekorraldaja saatsis panga nimel vabanduse.
Muidugi on mul hea meel, et ma oma raha tagasi sain, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ma pidin selleks kasutama isiklikke kontakte. Mida teevad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud? Kes nende muredega tegeleb? Miks minagi n-ö tavainimesena sain esmalt ebaadekvaatset infot, seejärel pidin ise panka helistama (sest no pank ei suutnud minuga kuu jooksul ühendust saada) ja siis ootama, et nad täidaksid telefonis antud lubadused. Mida nad ei teinud enne, kui võtsin ühendust pressiesindajatega.
Rääkimata sellest, et Eesti üks olulisemaid panku ei aktsepteeri ei digiallkirja ega notariaalset volitust. Milleks mul üldse on see volitus, kui sellega isegi pangaasju aetud ei saa? Hea küll, ma natuke utreerin, mu notariaalselt volitatud isik (kes on muidugi äärmiselt pettunud, et ta mind selle volitusega tanu alla panna ei saa) sai krediitkaardi ikka pangast kätte. Seega mingi kasu sellest volitusest ikka on.
Lisaks kõigele olen ma marus, kuna pank saatis mulle mõned päevad tagasi teate, et tõstab minu krediitkaardi intressimäära 18%ni aastas. Kuigi see mind (ilmselt VEEL!) väga ei puuduta, kuna vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise eest olen viimaste aastate jooksul maksnud intressi alla 10 krooni. Aga mind ärritab, et pank muudab selliste lepingute tingimusi ühepoolselt.
Ma olen Hansapanga klient olnud vist küll juba oma 10 aastat vähemalt. Just eile mõtlesin, et ei mäletagi, millal ma esimese pangakaardi sain ja ju vist oli keskkoolis olles. Igatahes 1999. aasta sügisel ülikooli astudes oli mul pangakaart juba kindlasti olemas ja millalgi sel ajal hakkasin kasutama ka internetipanka. Aga nüüd ma tunnen küll, et ma ei taha enam olla selle panga klient. Kahjuks on Brasiilias olles keeruline panka vahetada. Või siis veelgi keerulisem, kui Eestis olles.
Ah et miks mul pole kohalikku pangakontot? Sest selleks peaksin ma siin läbima meeletu bürokraatia kadalipu ja arvestades, et ma ei kavatse Brasiiliasse jääda kauemaks kui selle aasta lõpuni, pole mäng küünlaid väärt.
Minu Delfis ilmunud arvamuslugu saab lugeda siit.
juuni 5, 2009
Laiskus kontides
Niih, ma olen vahepeal teinud kirjat88d muudele allikatele, tulemusi v6ib lugeda Delfist ja EEst. Muidugi EE on kahjuks kasutanud kasutanud loo juures fotot, kus ma 6nnelikult naeratan… Ups, mis teha.
Ma ei tea, mul oleks tegelikult kirjutada kyll. Kasv6i sellest, et kui sa poest hakkliha ei leia, ei t2henda see, et hakkliha polegi, vaid et hoopis seda tuleb ekstra kysima minna ja siis tehakse kohe v2rsket. V6i et “putz” on t2iesti viisakas s6na. V6i kuidas ma uued k6larid kohe l2bi p6letasin, sest ma ei tulnud selle peale, et siin riigis on k6larite ja laualampide jaoks 110v pistikud 220v asemel. V6i kuidas meil on olnud nii kylm, et k2isin poes villaseid kampsuneid vaatamas. V6i… Aga ma eriti ei viitsi. V6ib-olla kunagi tulevikus :)
juuni 1, 2009
It’s raining m… ptui, planes
Viimased 24 tundi on toonud mu ellu õite huvitavaid uudiseid. Esmalt selgus eile öösel, et keegi geenius on kopeerinud minu krediitkaardi ja ostelnud sellega Hispaanias lennupileteid ning Buenos Aireses alfajoresid (sihukesed küpsise moodi maiustused). Vaene kaardipettur sai muidugi suhteliselt tünga, kuna minusuguse vaesuri kaardilt õnnestus tal oste soetada kõigest 1300 krooni eest. Keerulisem lugu on muidugi mul endal, sest seda raha tahaks ikkagi tagasi ja te ei taha teadagi, kui ilmvõimatu on saada pangakaart Eestist Brasiiliasse.
Teiseks selgus hommikul ärgates, et ei saja mitte ainult vihma, vaid kahjuks ka lennukeid — öösel jäi kadunuks Air France’i lennuk, kus mingite andmete kohaselt olla viibinud ka üks eestlane. No asja uuritakse.
Rõõmsamatest uudistest ka — selgus, et minu kodu lähedal asuva muuseumi välikohvik on väga nunnu.
Mai 29, 2009
Gracias, amigos
Aitäh kõigile! Andke andeks, ma ei jaksa teile kõigile personaalselt vastata ja loodan, et mõned loevad ikka blogi ka ja saavad tänusõnad kätte. Minul oli eile väga meeleolukas ja meeldiv päev, sain ka kingitusi ja õhtul tegin väikesed tropid naiselikus seltskonnas. Igal neljapäeval on meil nimelt tibiõdak, kus räägitakse tibijuttu. Ma eile mõtlesin, et need õhtud on ikka täiesti “Seks ja linn” ning kunagi ma kirjutan neist kindlasti pikemalt.
Aga mitte täna, sest tööd on ka tarvis pisut teha, päris näljasurma ei taha ka minna. Ikkagi parimad aastad elust, eksole!
Ainus pettumus eilsest oli, et paar Suhteliselt Olulist inimest olid mind ilmselgelt unustanud…
P.S. panin Argentina fotod üles ja varsti hakkan Riost uusi pilte juurde tegema.
Mai 22, 2009
Temos uma festa
Blogimine käib ikka ka hoogudena, praegu pole hoogu. Igatahes ma mõtlesin, et mul on ju sünnipäev tulemas, seega homme peame siin pidu, tulge ka!
Ja siis mõtlesin, et te, head sõbrad, tahate ju mulle kindlasti ka kingitusi teha! Seega, saatke mulle kirju, millega te viimasel ajal tegelenud olete. Kõik, kes viitsivad kirjutada, saavad ka vastuse :)
Panin Argentina pildid ka üles, võite neid vaadata lugemise asemel. Ja üldse, väljas on kevad, nii et lõpetage see ekraani ees passimine, võtke kaasa pastakas ja leht paberit ning minge õue mulle kirju kirjutama! Aadressi saab ka, kui ilusti küsida.
Mai 16, 2009
Estou ocupada vol x
Ega põhimõtteliselt pole endiselt midagi muud tarka öelda, kui et vahepeal on paar tööotsa tekkinud ja sellega seoses pole blogimiseks mahti. Majandusaasta aruannete tõlkimine hispaania keelest eesti keelde pole mitte naljaasi, seda ma teile ütlen.
Vahelduseks mõtlesin hoopis, et panen ühe foto, kuna täna on ikkagi suurpäev — saabus esimene postkaart Eestist :) Ainult 10 päeva on kulunud minuni jõudmiseks, suhteliselt parem tulemus, kui Argentina Post näidata suutis. Mul meel kohe rõõmus, aitäh, Niru!
Lisaks sain täna imelise kohvikruusi omanikuks ja sellega seoses võib siis vist lugeda minu elupaika ametlikuks koduks. Kohvikruusist ma ei viitsinud hakata pilti tegema, aga tegemist on paraja ämbriga, lisaks toetas selle mulle kinkinud sõber brasiilia disaini, kuna tass on pärit Moodsa Kunsti Muuseumist. Mina muidugi toetasin ka temaga solidaarselt brasiilia disaini ja ostsin endale uue sõrmuse.
Väga mõnus päev oli!
Mai 8, 2009
Estoy ocupada
Kuna ma peamiselt sisustan oma päevi hetkel töö otsimisega, pole ka eriti aega blogida. Aga ärge muretsege, teie uudistenälja kustutab Daniel, kes Rios EVSi teeb ja kellega oleme moodustanud kohaliku Eesti maffia. Daniel on õnneks aktiivsem blogija kui mina ja kirjutab ka mulle endale silma hakanud asjadest. Aga minge lugege ise.
“Aga et mis tööotsingud?” küsite te nüüd kindlasti. Asjalood on sedapsi, et olen otustanud novembrini siia jääda, vältides nõnda majanduskriisist masendunud eestlasi. Ja kuna kahjuks Eestis ajakirjandusega siiski ei ole võimalik ära elada (täitsa naljakas, ma pole vist ülikoolist saati nii vaene olnud, hehe), tuleb leida mingi lisatööots, et mitte nälga surra. Kuigi üks austraallannast tuttav arvas, et suure tõenäosusega päris näljasurm mind ikkagi ei ähvardaks.
“Sa oled ju noor ja blond, küll mõni tänavakaupmees sulle teinekord ikka paar tasuta banaani annab,” arvas Ruth. Üldiselt ka paljud kohalikud arvavad, et ma olen blond, aga see selleks.
Kuna ainult banaanidieet pole mulle siiski mokkamööda, üritan leiutada rahateenimiseks ka muid vahendeid. Alati on variant töötada näiteks hostelites ja seega käisin siin paarist ka küsimas, kas oleks mingit tegevust pakkuda. Tulemused olid pisut ootamatud. Tööd on, aga sisuliselt tuleks selle eest ise peale maksta. Sest kuidas muudmoodi kutsuda tehingut, kus nädalas 32 tunni töö eest saab ühiselamutoas koos viie teise tibiga magada. Või kus nädalas 48 tunni töö eest saab kolme teise inimesega ühes toas magada ja 1500 krooni. Seega otsustasin, et nii meeleheitel ma veel pole ja siirdusin inglise keele õpilaste otsingutele.
Ainult sellega pole ka olukord just üliväga roosiline. Esiteks muidugi pole neid õpilasi nii väga kerge leida — eriti, kui oled linnas suhteliselt kontvõõras — ja teiseks armastavad inimesed siin tunde ära jätta viimasel hetkel, kui oled sisuliselt juba kontoriuksest sisse astumas. Aga eks see kõik on kultuuriline kogemus, hehe.
Ühesõnaga, lõpetuseks. Kui keegi teab kedagi, kellel oleks vaja kedagi, kes suudab tõlkida suundadel inglise-eesti-inglise, hispaania-eesti, soome-eesti, portugali-eesti, hispaania-inglise, soome-inglise ja portugali-inglise, andke aga julgesti teada! Tasuks kirglikud suudlused (kas virtuaalselt või novembris IRL) ja potililled (vt eelmised sulud).
Muide, mõnikord ma ikka käin kodust väljas ka, kuigi muidugi parema meelega imetleks ainult oma uut kodu. Nõnda kaunis on teine :)
Mai 4, 2009
Que coisa linda…
Mõnikord on sõprade üle kohe nii hea meel, et ei saa öösiti isegi korralikult magada. Palju õnne, Kraax!
Ja mõnikord on kohe enda üle nii hea meel, et ei saa öösiti isegi korralikult magada. Uskumatu, kuidas võib inimest erutada see, et tema aluspesu pole enam nutsusurutult kotipõhjas, vaid lebab kenasti voldituna riiulis. Ehk siis leidsin endale kodu ja kolisin sisse. Mulle kuulub nüüd mõneks ajaks tuba 1920ndatel ehitatud suurejoonelises majas, kus laekõrgus on umbes neli meetrit. Kunagi, kui viitsin, teen fotosid ka. Ja mul on nüüd köök! Seal sees on gaasipliit! Uskumatu, kui vähe on õnneks tarvis :)
