FDP

Põhimõtteliselt võiks öelda, et minu jama Hansapangaga on lahenenud ja summad, mida mina oma krediitkaardiga ei kulutanud, on kenasti kantud minu pangakontole. Aga viis, kuidas ma lõpuks mure lahendama pidin, mulle ei meeldi. Nimelt kontakteerusin ma viimases hädas panga suhtekorraldusosakonnaga, kes kiirelt reageeris, saates minu abipalve, kuhu vaja ja plõksti said asjad kohe lahendatud. Päevaga oli raha minu arvel tagasi ja suhtekorraldaja saatsis panga nimel vabanduse.

Muidugi on mul hea meel, et ma oma raha tagasi sain, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ma pidin selleks kasutama isiklikke kontakte. Mida teevad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud? Kes nende muredega tegeleb? Miks minagi n-ö tavainimesena sain esmalt ebaadekvaatset infot, seejärel pidin ise panka helistama (sest no pank ei suutnud minuga kuu jooksul ühendust saada) ja siis ootama, et nad täidaksid telefonis antud lubadused. Mida nad ei teinud enne, kui võtsin ühendust pressiesindajatega.

Rääkimata sellest, et Eesti üks olulisemaid panku ei aktsepteeri ei digiallkirja ega notariaalset volitust. Milleks mul üldse on see volitus, kui sellega isegi pangaasju aetud ei saa? Hea küll, ma natuke utreerin, mu notariaalselt volitatud isik (kes on muidugi äärmiselt pettunud, et ta mind selle volitusega tanu alla panna ei saa) sai krediitkaardi ikka pangast kätte. Seega mingi kasu sellest volitusest ikka on.

Lisaks kõigele olen ma marus, kuna pank saatis mulle mõned päevad tagasi teate, et tõstab minu krediitkaardi intressimäära 18%ni aastas. Kuigi see mind (ilmselt VEEL!) väga ei puuduta, kuna vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise eest olen viimaste aastate jooksul maksnud intressi alla 10 krooni. Aga mind ärritab, et pank muudab selliste lepingute tingimusi ühepoolselt.

Ma olen Hansapanga klient olnud vist küll juba oma 10 aastat vähemalt. Just eile mõtlesin, et ei mäletagi, millal ma esimese pangakaardi sain ja ju vist oli keskkoolis olles. Igatahes 1999. aasta sügisel ülikooli astudes oli mul pangakaart juba kindlasti olemas ja millalgi sel ajal hakkasin kasutama ka internetipanka. Aga nüüd ma tunnen küll, et ma ei taha enam olla selle panga klient. Kahjuks on Brasiilias olles keeruline panka vahetada. Või siis veelgi keerulisem, kui Eestis olles.

Ah et miks mul pole kohalikku pangakontot? Sest selleks peaksin ma siin läbima meeletu bürokraatia kadalipu ja arvestades, et ma ei kavatse Brasiiliasse jääda kauemaks kui selle aasta lõpuni, pole mäng küünlaid väärt.

Minu Delfis ilmunud arvamuslugu saab lugeda siit.

Seagripp on kohal!

Niih, selgub, et vahepeal on meile siia Riosse (mis asub Brasiilias, kes veel ei teadnud), tõesti saabunud seagripp ja eilsed ajalehed kirjutasid sellest, kuidas Ilha do Governadoril (mis on Rio satelliitasula ja kus asub rahvusvaheline lennujaam) on nüüd dokumenteeritud esimene juhus, kus põrsatõbi on liikunud inimeselt inimesele.

Selle peale arvas ühe mu kohaliku sõbra ema kohe, et sõber võiks ette vaadata igasuguse kahtlase kontingendiga suhtlemisel, sest need väljamaalased, no nendel võib ju kõigil see va seagripp olla.

Nakatunud noormees on 29-aastane ja sai haiguse sõbralt, kes oli viibinud Mehhikos.

Aita sõpra hädas!

Mis ma ikka enam varjan, võib juhtuda, et varsti pakin taas koti ja kihutan nelja tuule poole. Ehk oskab keegi sellega seoses soovitada mulle reisikindlustust? Ja et mul pole ka seljakotti, on soovitused selleski valdkonnas oodatud.

Una porqueria total

Ausalt öeldes ma poleks oodanud, et sel hetkel, kui mul tekib jälle aega rohkem tähele panna, mis minu ümber olevas maailmas toimub, on kõigil huulil ainult üks teema — Gruusia. Ma isegi jälgin murelikult toimuvat ja ausalt öeldes on natuke ikka hirm nahas ka. Venemaa on kohutav naaber, millest kahjuks siiani Eestist väljaspool asuvad inimesed eriti aru ei saa. Ma olen suhelnud väga paljude eri rahvusest ja riikidest inimestega, kellest peamiselt ainult need, kes ise Venemaaga rohkem kokku on puutunud, mõistavad, kui ohtlik ja ebastabiilne see riik on.

Igatahes soovitaksin silma peal hoida Gruusia välisministeeriumi ja Marko Mihkelsoni blogil. Ja muidugi hoida pöialt, et kõik laheneks võimalikult ruttu ning et Eesti poleks järjekorras järgmine… Ma olen alati kõigile välismaalastele tunnistanud, et ma olen suhteliselt kindel — Eesti on millalgi tulevikus taas osa Venemaast ja mul jääb ainult uskuda ning loota, et see ei juhtu veel ei minu ega minu otseste järeltulijate eluajal. Just sellistel hetkedel olen rõõmus, et kuulume Euroopa Liitu.

Finito!

Mu elu on läbi! Vähemalt järgmiseks paariks nädalaks küll — Hullud Ülbikud Sitis sõitsid mõlemad (ma rõhutan mõlemad) välismaale. Sepp USA-sse ja Rivo Itaaliasse. Mis ma nüüd peale hakkan? Annaks jumal kannatust…

Õnneks sõidan ju isegi järgmisel reedel Saksamaale, niiet pole hullu. Muahahahahaaaa!

Ayuda!

“Vandenõu!” karjus mu hing täna poest väljudes. Jalutasin nimelt rõõmsameelselt kodu poole (muide, olete tähele pannud, kuidas eestlased teid tänaval kahtlustavalt põrnitsevad, kui omaette kõva häälega naerda, sest midagi naljakat tuli meelde?) ja Rimi ees otsustasin, et astun kiirelt poest läbi ja võtan ühe väikese mahlajoogi, mis mulle kangesti meeldib. No AINULT mahla, sest mu vaene rahakott on peale kogu seda latinokaruselli täiesti koomas.

Estoy nerviosa

Koos viimase päevaga Buenos Aireses on päevakorras nervous breakdown. Lisaks kõigele näib, et tuleb osta uus kohver, kuna Migueli kassiraisk kuses mu kohvrile. OK, “õnneks” on kohver enivei oma seitse aastat vana ja lukud enam korralikult ei tööta, aga kuna ma eile raiskasin kogu oma raha ära, on uue kohvri ost pehmelt öeldes eelarveväline kulu. Jeesus-jeesus küll.

Over and out, suure tõenäosusega järgmine postitus juba Eestist. Kohtume teiselpool maakera!

Viimase asjana veel positiivne noot, ehk kümme asja, mis on Eestis paremad kui Argentinas. Ei ole tähtsuse järjekorras üldse.
*piimatooted (eriti kohupiim, kodujuust ja keefir).
*avalikud tualettruumid. Mul ikka iga kord, kui pean puhvetis vetsus käima, tekib küsimus, et kas selle asutuse disainerid ise on üritanud nendesse putkadesse siseneda või — mis veel hullem — neist väljuda. Ja et kas paksud inimesed Argentinas pissil ei käigi (vähemalt mitte restoranides või kohvikutes)? Lasnamäe klaustrofoobiakapid, kuhu tuleb selg ees siseneda on Argentina peldikute kõrval lapsemäng.
*šokolaad. Ausalt öeldes oleks mul šoksiärikana seda jahu küll piinlik šoksiks nimetada, mis siin poodides müügil on.
*taksojuhid ei taha peamiselt seksist rääkida ja sulle abieluettepanekuid teha või uurida kuidas sul väljamõeldud kohaliku mehega läheb. Enamasti nad ei taha üldse rääkida! Milline õndsus see küll olla võib, olen ilmselgelt unustanud. (See, palju takso Eestis maksab, on muidugi omaette küsimus)
*Pangad suletakse normaalsel ajal, mitte 15.00. Sularaha saab vahetada ilma passi näitamata. Sularahaautomaadist saab võtta piiramatus koguses raha, selle eest ei pea tasuma röögatuid teenustasusid ja igal pool saab kaardiga maksta.
*Tänavad on enamasti kahesuunalised, seega ei pea taksot võttes hullult komponeerima, piisab üle tee kõndimisest. Lisaks on taksojuhid vähem pettusaltid.
*Poes ei pea kõiki oma puuvilju toppima eraldi kottidesse ega kaklema kassatibidega, et neid miljoneid kilekotte mul TÕESTI ei ole tarvis.
*Tualettpaber. Uskumatu, kui oluline osa inimese elust on seotud WCdega. Õnneks varsti ma saabun tagasi kvaliteetse Soome wc-paberi manu, kust ei paista valgus läbi.
*Pidevalt ei pea muretsedes jalge ette vahtima, et ega äkki koerajalutaja oma 20 koeraga pole mööda käinud ja hullult junne tänavale poetanud, mille sisse oleks mõnus astuda.
*Ja viimase, kuid mitte vähimolulisena — olulised inimesed on alati käepärast võtta.

Inimrööv on trendikas

Ines Karu röövijate küüsist pääsemise loo valguses on ehk paslik rääkida lugu, mille eile rääkis mulle mu soome sõps Eeva. Nimelt tema argentiinlasest poisssõber Ariel elab ühes BA paljudest “provintsidest” ehk siis BA piirkonnas, kuid teises linnas. No umbes nagu näiteks Nõmme oli kunagi ka omaette linn, mitte Tallinna linnaosa.

Igatahes istus Ariel ühel päikesepaistelisel pärastlõunal oma rõdul, nautis head päevitamisilma ja luges raamatut. Silmanurgast nägi, et üle tänava elavate ettevõtjatest naabrite  tütar sõitis autoga maja ette, väljus autost ja avas garaažiukse. Hetkel, mil ta hakkas uuesti autosse sisenema, sõitis maja ette mustade klaasidega auto, millest väljusid neli relvastatud noormeest. Toppisid tütarlapse musta autosse, üks neist võttis tütarlapse käest autovõtmed ja kaks autot kihutasid kummide vilinal minema.

Ariel istus senikaua oma rõdul rusikat hammustades, et mitte mingil juhul kuidagi kappide tähelepanu pälvida. Kui autod olid nägemisulatusest kadunud, läks Ariel alla ja teatas naabritele, et nende tütar on röövitud. Kuna teol oli pealtnägija ja reageeriti kiiresti, sai politsei tüdruku ja auto 80 kvartali kauguselt kätte.

Aga mis selle juures kõige ebameeldivam — keegi NAABRITEST ilmselgelt müüs röövijatele infot, mis ajal tüdruk töölt koju tuleb jne. Ja selline ongi rikkamate inimeste elu Ladina-Ameerikas.

Sin casa, sin educacion…

Lugesin ühest blogist sissekannet, kuidas 17-aastane kodutu tütarlaps olla ise süüdi selles, et ta jäi rasedaks — sest mis ta siis lasi endale lapse teha, ise haridust, tööd ja kodu omamata — ja väljusin kergelt endast.

Ma ei hakka siinkohal sissekandele viitama, pole vast väga mõtet, aga ma ei saa olla nõus sellega, et HARIDUSETA 17-aastane nooruk on ise süüdi selles, et ta jäi rasedaks. Ma töötan piirkonnas, kus väga paljud lapsed ei käi näiteks koolis ja nende vanemaid ka ei huvita, mida nad teevad. 13-aastased müüvad en 2 peso eest tänavatel, et teenida järgmise doosi raha ning keegi pole neile kunagi seletanudki, kuidas mitte jääda rasedaks.

Andestust, aga arusaamine sellest, kuidas rasedust vältida, ei tule loomulikust intelligentsist, vaid seda tuleb noortele õpetada. Näiteks koolis. Samuti nagu tuleb neile selgitada, kuidas saada aru, et sa oled rase või (vähemalt Eestis) mida teha siis, kui sa oled rase, aga ei taha seda last sünnitada. Argentinas, loomulikult, on abort keelatud. Mis ei tähenda, et seda ei tehtaks, aga võite kindlad olla, et normaalne abort on rikaste inimeste privileeg.

Minu keskuse juht kakleb aeg-ajalt oma kirikuisadega, kes osade kommunaalmaksete eest maksavad, kuna nood ei pea heaks tooniks keskuses kondoomide jagamist. Mina muidugi ei mõista, kas kiriku meelest oleks siis parem, kui Argentinas oleks veelgi rohkem vaesusesse sündinud lapsi, kellel pole midagi süüa ega tulevikuväljavaateid. Või et kas nende meelest on siis parem, kui HIV levib mõnusa kulutulena? Sest kuigi me sellest kunagi ei räägi, olen ma kindel, et nii mõnelgi lapsel, kellega me koos töötame, on HIV.

Muide, alles hiljuti spekuleeriti, kuidas riigi “lahendus” selliste inimestega tegelemisel ongi lihtsalt lasta neil olla, kuni nad teevad üledoosi, koolevad lihtsalt narkotegemise tagajärjel (paco tapab suht kiiresti) või surevad AIDSi. Pole inimest, pole probleemi.

Niiet andestage, aga 17-aastased rasedad on kogu ühiskonna mure. Mitte ainult Eestis, vaid ka Argentinas. Ja kui Argentinas ma saan veel aru, et pole eriti võimalik võidelda, sest riigil on lihtsalt savi, mis vaesemates ühiskonnakihtides toimub, siis Eestis võiks olukord ju siiski parem olla. Või kuidas?

Fuerza esta terminando, no puedo mas

La Nacioni koduleht väidab hetkel, et õues on 30 kraadi sooja, sensacion termica on 38 ja õhuniiskus 69%, kell on umbes 23.30 öösel. Mai gaad… See kliima paneb minusuguse põhjamaa beibe ikka täiega proovile. Päike ei ole minu sõber. Ausõna ei ole.

Eriti peen on muidugi see, et mul on selles palavuses õnnestunud külmetuda ja kurk on valus. Halleluuja!