“UPA!” ehk “Una Pelicula Argentina” räägib sellest, kuidas tehakse ühte Argentina filmi, milleks norrakad on andnud 5000 eurot. Režissöör on gay (kuid on peale ohtrat kokaiini ninnatõmbamist muidugi nõus kauni norralannaga voodisse minema), produtsent hüsteerik, näitleja hull. Ilmselgelt paroodiana mõeldud film suure tõenäosusega eestlastele kohale ei jõua (vähemalt neile eestlastele, kes ise filmitegemisega eriti seotud pole). Nii hakkas ka mul filmi jooksul korduvalt igav. Samas kompenseeris seda mõningate unustatud vandesõnade meeldetuletamine. Ja meenus ka, et matet on veel köögikapis alles. Seega teengi endale kohe topsi matet ja vaatan, kas leidub DVD-valikus ka mõni parem Argentina või Brasiilia päritolu linateos.
Muide, täna algas meil siin ka filmifestival. Vaatab, kas on võimalik paar asja ära näha. Kohalike sõnul on tegemist nii populaarse festivaliga, et piletite saamiseks tuleb sõna otseses mõttes järjekorras kakelda.
Eile sai kinos pilk peale visatud kohalikule filmile “À Deriva” (tõlkes võiks ta siis olla ehk “Triivimine”), mis linastus tänavu ka Cannes’i filmifestivalil. Visuaal on filmil väga kaunis ja lummav, värvid on samuti väga ilusad. Sisu iseenesest pole midagi väga peadpööritavat. Kuidas käitub üks 14-aastane tüdruk, kui saab teada, et tema isal on armuke? Kuidas käitub keskealine kirjanik, kes kirjutab autobiograafilist romaani sellest, kuidas keskealise mehe naisel on noor armuke, kelle tõttu naine tahab lahutust, aga mees pole huvitatud?
Positiivne on veel seegi, et ma tõesti saangi peaaegu kõigest aru. Mitte muidugi päris kõigest. Olen ka avastanud, et nii hispaania kui portugali keeles on filmi lihtsam jälgida kinos kui kodus teleri ees. Ilmselt seetõttu, et kinosaal on pime ja puuduvad muud häirivad tegurid, mis takistaksid süvenemist.
Negatiivse poole pealt. See kuradi klaverietüüd, mis peateemana pidevalt kõlab, on vist sellist tüüpi filmirežissööride kõige armastatum muusikapala.
Treiler ka.
Muide, omamoodi meenutas see film mulle hiljuti vaadatud argentina filmi “El nido vacio“.
Muide vol 2. Avastasin just, et eile nähtud filmi režissööri eelmine film “O Cheiro do ralo” meeldis mulle väga.
Üldiselt ma eriti telerit ei vaata, aga kuna ta meil siin elutoa nurgas seisab ja kaabel on sees, juhtun aeg-ajalt kanaleid klõpsima. Täna näiteks näitas üks kultusfilmide kanal argentina filmi “Buena vida delivery”. Üldiselt ma olen juba ammu aru saanud, et suurem osa argentina filme on suhteliselt mõttetud ning ma vaatan neid suuresti hispaania keele tõttu. Seda rõõmsam olen alati, kui sekka juhtub midagi tõeliselt huvitavat.
Täna nähtud film viib meid aega vahetult peale 2001. aasta majanduskriisi, kus ontlik noormees kohtub bensiinijaamas ilusa tüdrukuga. Tütarlaps otsib üürimiseks tuba ja noormees ongi just jäänud suurde majja üksinda. Kahjuks ei oska noormees arvatagi, et koos tüdrukuga kolivad sisse ka ämm ja äi, kes käivitavad elutoas churrode tootmise. Kuidas kutsumata külalistest lahti saada?
Viimase mõne kuu jooksul vaadatud argentina filmidest jättis eriti sügava mulje “Regresados”. Blogis olen korra filmi maininud siin.
Käisin vahelduseks ka argentina IMDBs ja sain teada, et Ricardo Darinilt on tulemas uus film. Dariniga on mul umbes samasugune suhe nagu Buenos Airesega — vihkan ja armastan. Vihkan, kuna ilma subtiitriteta pole temast võimalik aru saada. Armastan, kuna ta on tõesti kõige porteñom näitleja maailmas.
Kui ma jõudsin Riosse, jooksis siin kinodes eelmisel aastal Argentinas valminud film “El nido vacio” (“Tühi pesa”), mida tahtsin kangesti kinos näha, sest suurem osa argentina sõpru, kes üldse midagigi argentina kinost teavad (suurem osa argentiinlasi ei vaata argentina filme praktiliselt mitte kunagi) soovitasid seda filmi kangesti. Kinos jäigi lõpuks film nägemata, aga pole hullu — õnneks olin endale BAs soetanud ka DVD.
Peategelane kirjanik Leonardo satub ööl, mil tema tütar esimest korda alles hommikul koju jõuab, mõtisklema, mis juhtuks tema ja ta naise Martha (argentina superstaar Cecilia Roth, mängis ntx Almodovari filmides “Todo sobe mi madre” ja “Hable con ella“) suhtega, kui lapsed pesast välja lendaksid.
Esmalt soovin kõigile head emadepäeva! Meil on minu lemmikilm, natuke pilves ja sombune, päike ikka nats paistab, õhk on niiskusest udune. Mõnus!
Siis teiseks on taas õnnestunud paar argentina filmi ära vaadata, üks uskumatult halb ja teine uskumatult hea.
“Luna de avellaneda” on igav, venib nagu tatt ja täiesti mõttetu sisuga. Ricardo Darin oma tavapärasel tasemel, rääkides kiiresti ja segadelt ja mängides täpselt sama rolli, nagu paljudes teistes filmides. Ühesõnaga, soovitan vältida kui katku.
Teisalt jällegi, sõber Guillele see film meeldis. Nimelt deitis ta mõnda aega tagasi ühte itaalia tipsi, kes soovis filmi koos Guillega kord vaadata. Film osutus (Guille õnneks!) nii igavaks, et üle viie minuti nad seda ei vaadanudki, vaid alustasid mõningate põnevamate tegevustega.
“Regresados” samas hoopis teisest ooperist. 20 aastat pärast keskkooli lõpetamist kohtuvad inimesed kooli kokkutulekul ning hargnevad erinevad lood, vana armastuslugu, lugu rikkaks saanud koolivennast ja vihkamislugu. Ilus kaameratöö ka. Soovitan.
Eile ilmus Ekspressis väike kirjatükk, lugeda saab siit. Panin mõned uued fotod üles, vaadata saab siit.
Ja siis esinesin täna ka raadios, kuulata saab siit, 12.45 olin mina eetris.
Märkamatult olen juba jupp aega BAs passinud, aeg kuidagi lendab siin eriti kiiresti ja lisaks kõigele on BA linn, kuhu on imeliselt kerge toppama jääda. Järgmisel nädalal on vast aeg edasi liikuda.
Aa, käisin kinos ka. Argentina film “Rodney” on lihtsalt täiesti uskumatult halb. Kinost väljudes mõtlesin, et ma vist olen ikka imelik inimene — suurem osa argentina filme on tegelikult suhteliselt kehvad, aga ikkagi ma vaatan neid. Õnneks mõned väga mõnusad juhtuvad ikka ka sekka :) A “Rodney” oli nii õudne, et ma ei hakka isegi linki panema.
Jätkan lainel üks argentina film päevas hoiab doktori eemal. Vmt. Igatahes käisin eile taas kinos vaatamas uusimat argentina filmi “Musica en espera”, kus peaosa mängib üks minu — ja ka argentina rahva — lemmikutest Diego Peretti, kes on eelkõige muidugi tuntud oma nina poolest.
Film oli natuke hollivuudikas, selline totaalne chick-flick, aga mulle täitsa meeldis. Lugu räägib pangalaenuga kimpus olevast muusikust, kellele pakutakse kirjutada muusika ühele uuele filmile. Tasu päästaks otseloomulikult majast väljatõstmisest. Mees on inspiratsiooniga hädas seni, kuni helistab oma panka, tühistamaks kokkulepitud kohtumist ja kuuleb ootemuusikat, mis teda inspireerib. Kahjuks kuuleb ta muusikat ainult paari sekundi jooksul, kuid tormab peale seda panka, kus kohtab kauni viimase piiri peal raseda naisega ja tema emaga, kes ootamatult Hispaaniast külla on sõitnud. Ema ei tea, et tütar on raseduse algusest peale olnud üksinda ja seega satub muusik ootamatult mängima peagi sündiva lapse isa, nõustudes rolliga vaid juhul, kui saab uuesti kuulata ootemuusikat. Kahjuks on pangas 200 telefoni ja neil kõigil on erinev ootemuusika.
Ühesõnaga, natuke liiga läila, oleks film olnud inglise keeles, poleks ta ilmselt üldse mainimst väärt. Aga mis kõige olulisem! Sain endale taas õlale patsutada tubli töö eest, kuna ma sain kõigest aru! Imeline, tundub, et hispaania keel on tõesti tublisti arenenud, mis teeb mulle suurt rõõmu. Kahjuks muidugi ma ei usu, et minu hispaania keel saavutab kunagi sama taseme kui minu inglise keel, aga hetkel on ta kindlasti parem kui minu soome keel.
Eelmisel nädalal käisin korra ka hispaania keele tunnis, kuna mu õpetaja Sonia on lihtsalt väga lahe mimm ja teiseks tahtsin lõpuks ometi saada selgeks laused “ma oleksin tulnud, kui oleksin teadnud” ja “sa poleks pidanud seda tegema”, “kui ma oleksin rikas nagu troll päästaksin eesti majanduse” jne. Ühesõnaga, subjuntivo del imperfecto+muud rõlgused.
Tunnis sain muidugi teada, et olen endiselt hispaania keeles totaalne hälvik, kuna selgus, et olen pidevalt valesti kasutanud ühte täiesti igapäevast asja sel lihtsal põhjusel, et keegi pole mulle kunagi öelnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Egas’ midagi, tuleb ümber õppida…
Ükspäev arutasime Guillega, et ei tea küll, mis on juhtunud Buenos Airese taksojuhtidega — viimasel ajal pole nad enam üldse nii jutukad kui vanasti.
Mina näiteks olen eriliselt pettunud, kuna mulle pole üldsegi tehtud abieluettepanekuid! Kinno ja restorani on ka ainult korra kutsutud. Kas tõesti on minu ilu vähem kui aastaga nii palju tuhmunud? Guille arvas selle peale, et ilmselt on asi hoopis lihtsam — mu hispaania keele aktsent on liiga hea ja nad ei saa esimese hooga aru, et ma olen mingi mõttetu gringa. Ja kohalikega pole üldse mõtetki rääkida nende silmade ilust ja novio olemasolust.
“Aga üldiselt ma olen ka märganud, et taksojuhid pole nii jutukad kui vanasti,” tunnistas Guille siiski, “ju vist on majanduskriis nende meeli niivõrd morjendanud, et pole tuju lobiseda.”
Muidugi ega ma pole viimasel ajal nii palju taksoga sõitnud kui eelmisel korral BAs viibides. Olen ju siiski töötu näljarott.
Eile käisin ajaloos teistkordselt Argentinas kinos vaatamas argentina filmi. Esimene film, mida ma siin kinos nägin oli “XXY”, mida vist näidati hiljem ka PÖFFil. Igatahes julgeksin seda kindlasti soovitada. Filmi, mida nägin eile aga eriti ei soovitaks :) Käisime vaatamas linateost “Historias extraordinarias”, mis kestis koos vaheaegadega umbes viis tundi.
Mulle tundub, et lugupeetud rezhissööril tuli lihtsalt peale suurusehullustus ja mõtles, et davai, teeme ühe jube aeglase filmi kolme erineva looga, mis omavahel üldse seotud pole. Ja sündiski “Historias extraordinarias”. Seega soovitaksin hoiduda.
Positiivse poole pealt: toolid olid mugavad ja sai mõnusalt silma looja lasta (polegi ammu kinos maganud) ning hispaania keelest oli isegi täitsa võimalik aru saada.
Buenas boludos, que hacen?
Põhimõtteliselt on mul hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on, et suure tõenäosusega muutub see blogi siin varsti taas pisut elavamaks, sest halb uudis on, et ÄP paneb mu blogi järgmisel nädalal kinni. Kahju, aga mis seal ikka.
Hea uudis on veel, et olen taas ära vaadanud mõned argentina filmid (“Lluvia” ja “Una novia errante”). Neist “Lluvia” (vihm) oli visuaalselt ilus vaadata ja sisu oli tegelikult ka täitsa huvitav, kuigi film on üsna aeglane, mis tähendab, et me ei suutnud seda korralikult nautida, kuna olime kõik pisut väsinud. Kusjuures ma tahtsin juba eelmisel aastal tegelikult seda filmi näha, see jooksis parasjagu kinodes, kui ma Argentinast lahkusin.
“Una novia errante” aga oli selline tüüpiline argentina film, mis algas kusagilt, kulges mõnda aega ja siis lambist lõppes ära. Vahele palju kandvaid (khm-khm) pause ning looduspilte. Pärast arutasime, et võib-olla pole me lihtsalt piisavalt intelligentsed sellise kinokunsti austamiseks. Noh, mina vähemalt ei jäänud filmi ajal magama, nagu mõned teised kodanikud. Ju ma olen harjunud eesti filmidega, mis on tihti umbes samasugused.
Hea poole pealt võiks mainida, et näitlejad rääkisid mõistliku kiirusega ja oli isegi võimalik aru saada, millest jutt käis. Tuletan meelde, et enamasti räägivad argentiinlased umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega (ausalt, Vilma Kukruse mõju minu noorele elule on vist olnud suurem kui mulle meeldiks) ning kohati ei saa isegi argentiinlased aru, mida kuradit öelda üritatakse. Väidetavalt :)
Negatiivsete uudiste poolelt võiks veel tunda kaasa minu rahakotile, mis on viimastel nädalatel Musimundos (kohalik muusika-, tehnika- ja filmipood) kõvasti vatti saanud. Aga ma ei suuda teha teistkordselt seda viga, et hakkan Eestis kahetsema, et ei ostnud rohkem filme kaasa.
Eile käisime vaatamas filmi “Che. El Argentino” (ingl k peaks olema “Che: Part One”) ja no mis ma oskan öelda. Positiivse poole pealt võiks välja tuua, et ma sain peaaegu kõigest aru. Ehk siis hispaania keelega peaks enam-vähem oki-doki olema. Kahjuks rohkem positiivsust filmis polnudki, sest… Teate, isegi minul on parem argentiina aktsent kui Benicio del Torol, kes Ernesto osa mängis. Ma ei mõista, kuidas ta Cannes’s sai selle osa eest parima meesnäitleja preemia võita! Ühesõnaga, ma olin enam kui ärritunud ja võin kihla vedada, et üheltki argentiinlaselt te selle filmi kohta küll häid sõnu ei kuule. Sest nagu ütles hiljem G: “Kõik ülejäänud kasutasid sõna “che” rohkem kui Che ise.”
Kui te veel ei teadnud, siis Ernesto Guevara sai hüüdnime “Che” oma tugeva argentiina aktsendi ja parasiitsõna “che” ohtra kasutamise tõttu. Seega no andke andeks, kuidas ma saan tõsiselt võtta filmi, kus Ernesto ei räägi üldse argentiina aktsendiga ja kasutab sõna “che” väga puiselt. Kahtlustan, et Cannes’i žüriis polnud hispaania keelt hästi valdavaid inimesi. Gael Garcia Bernalile oli “Mootorratta päevikutes” ikka vähemalt aktsent selgeks õpetatud…
Lisaks sellele oli film kohutavalt igav. Võib muidugi olla, et see polnud tütarlastele mõeldud, aga E arvas ka, et film oli saast ja tema on ometigi mees.
Muidu sajab vihma ja üritan pilte üles panna. Uyuni oli võimas, sellest aga ehk kunagi hiljem.
