Kängsepa uued seiklused teiselpool maakera

juuli 8, 2009

Haciendo mate vol x

Rubriigid: Argentina kultuur, maailm & mõnda — Liisu @ 8:25 p.l.

mateLugeja Liina jättis viimase matepostituse juurde hulga küsimusi ja ma mõtlesin, et teen neile vastates omaette postituse. Et taas tuletada matet meelde ja natuke propageerida ka. Väga tore, et matet meelde tuletati, polnudki teist ammu joonud ja kohe tegin endale Rosamonte-varudest korraliku matesessiooni. Mmmm….

Kas nn kohalik mate on ka selline üsna pisike puru, või on hoopis tegu korraliku tee ülejääkidega?
Ma ei oska öelda, kuidas su abikaasa ostetud mate välja näeb, aga Argentinas on mate selline natuke suuremate tükkidega kui see, mida ise Tallinnas ühes teepoes nägin. See teepoe oma nägi kaubanduslikult väga kaunis välja, argentiinlaste mate nii “ilus” ei ole. Siin ka fotonäide, kuidas minu mate välja näeb. Mark “Rosamonte”, argentiinlaste jaoks klassika. Ma ei usu, et nende näol, mida Eestis müüakse, on tegemist ülejääkidega. Pigem pakuks, et sellist “päris” matet ehk eurooplane, kes asjaga väga kokku pole puutunud, ei ostaks. Muide, see teepoe mate lõhnab ka natuke teistmoodi kui see, mida Argentinas juuakse.

Kas sain õigesti aru, et ühe inimese jagu on kogu see vedelik, mis puru kõrvale ära mahub ja siis valatakse teisele joojale uus vesi?
Just nii.

Mitu korda võib ühele purule vett kaela valada?
Kuni maitse ära kaob. Ei oskagi öelda, mitu korda selleks vaja vett peale kallata on.

Kas eilsest õhtust jäänud purule võib täna hommikul ka vett kallata ja siis teed juua (st kas nii tehakse?)
Üldiselt minuteada nii ei tehta. Ma Eestis paar korda toimisin ise nõnda, et matet kokku hoida, sest ega teda pole Eestis ju nii lahedalt kätte saada. Üldiselt peaks ikka uue mate tegema hommikul.

bombillad
Kas on võimalik teed nautida kuidagi ka nii, et puru kõrrega suhu ei voolaks, või see käib asja juurde?

Ikka on, selleks on metallkõrrel ehk bombillal alumises otsas sõel, mis ei lase purul suhu tulla. Sellepärast peabki spets-kõrrega jooma. Pildil on sõel näha.

Kui soovin suhkrut, millal seda sinna sisse poetatakse? Kallan puru nõusse 2/3, keeran peopesale ja eemaldan tolmu, kallutan veidi ja torkan sisse metallkõrre (mida mul täna veel pole:() ja kallan peale kuuma vee… kõik see päädib sellega, et on aeg tee ära juua… aga millal sisse poetada suhkur?
Suhkur poetatakse purule peale enne vee pealevalamist. Ehk siis järjekorras puru, kõrs, suhkur, vesi.
Ma ei saa hästi aru, mida sa pead silmas tolmu eemaldamise all.

Kas kalebasset ja bombillat pestakse ka vahel või toimub nö looduslik puhastumine?
Ikka pestakse. Kasvõi juba seetõttu, et kui siinses soojas kliimas jätad topsi pikaks ajaks puhastamata, läheb sisu sees hapuks ja/või hallitama. See jällegi võib kõrvitsale paha maitse juurde jätta. Kusagilt ma lugesin, et näppe pole viisakas matenõusse toppida, aga ma ei oska kommenteerida, kui õige see on.
Kui tops on läinud hallitama, tuleb talle teha tervenduskuur ehk teha uus laar matet ja jätta see nii 24-48 tunniks koos veega seisma. Ehk siis puru, kuum vesi ja siis oodata. Pärast tervisekuurimate minema visata ja joomiseks uus teha.
Suuremal osal bombilladest käivad sõelad ka lahti, et saaks kogu sodi välja. Muide, kui mate on liiga peen, siis teda bombillaga juua hästi ei saa. Siin Brasiilias ma proovisin erinevaid kohalikke matesid ja tolm ummistab kõrre lihtsalt ära ning joomine on võimatu.

Veel üks nipp: vesi on mate joomiseks liiga tuline, kui veeaur kõrvetab kätt.

Matest olen varemalt kirjutanud siin ja siin.

Ja siin minu hetke lemmikmatetops
mateprintsess

aprill 12, 2009

Haciendo mate

Rubriigid: Argentina kultuur, Orjatar Tamaara — Liisu @ 6:23 e.l.

mateKeegi on eile jõudnud siia blogisse otsisõnaga “mate valmistamine”, seega vaatasin isegi huvi pärast, et mis siis guuglist ka tuleb, kui otsida, kuidas matet valmistada.

Tulemus on ausalt öeldes niru (ehk kehv. Mitte segi ajada pr ET-ga [kellelt, muide, pole ammu ühtegi postkaarti saabunud]). Hea küll, võiks muidugi ka hullem olla, aga näiteks Vikipeedia artikli osa mate valmistamisest on küll kokku kirjutanud inimene, kes pole ilmselgelt kunagi selle osaga Ladina-Ameerikast, kus matet juuakse, kokku puutunud.

Niisiis ehk oleks aeg meelde tuletada ka siinsetele lugejatele, kuidas matet valmistatakse :)
Põhimõtteliselt tuleb võtta kõrvits või muu matejoomiseks sobilik anum, kuhu panna 2/3 osas matet, raputada seda natuke (nõnda, et puru oleks umbes 45-kraadise nurga all) ja susata sisse bombilla (kõrs). Heidi Vihma jutt sellest, et kõrrega matejoomine on moest läinud, on samuti täielik jama (ok, artikkel pärineb aastast 2003). Korralikud matejoodikud joovad matet loomulikult bombillaga, selles pole küsimustki.
Purule valatakse peale 80-kraadine vesi ja jooma hakatakse matet kohe, kui vesi on topsi valatud. Miks? Sest muidu läheb jook lihtsalt liiga kangeks ja seda pole võimalik enam juua. Miks 80-kraadine vesi? Sest metallkõrs läheb muidu liiga kuumaks ja põletab keele ära.

Igasugused jutud sellest, nagu oleks korralik matevalmistamine seotud lusikatäie teepuruga tassi kohta, pole samuti õiged. Nagu ka õpetus: “Lase umbes viis minutit tassis tõmmata. Joo spetsiaalse kõrre kaudu, mis filtreerib settinud teelehti.”

Tänapäeval ei jooda matet ainult kõrvitsast või puidust anumast, minul näiteks on Eestis üks keraamiline tops (vaata fotot) ja ühe ostsin just paar nädalat tagasi juurde. Ja mina ütleksin, et põhimõtteliselt võib ka tavalisse tassi teha, kui ainult bombilla käepärast on.

Matet saab juua ka külmalt, siis kutsutakse jooki Terereks. Võta termos, pane sisse jääkuubikud ja veega segatud apelsini- või sidrunimahl, matepuru topsi, kõrs sisse ja külm mahl peale. Päris mõnus, mulle maitseb. Võib teha ka tavalise külma veega, aga see mulle endale nii väga mokkamööda pole.

Matest olen ise korra pikemalt kirjutanud siin.
Muidu soovin kauneid lihavõtteid kõigile!

Veebruar 28, 2009

Mi Buenos Aires querido

Rubriigid: Argentina kultuur, BA elu, Orjatar Tamaara — Liisu @ 3:55 e.l.

Veider on taas BAs olla, kuigi mõte saabumisest erutas mind niivõrd, et nägin juba kaks ööd enne siia jõudmist unes, kuidas ostsin endale Guia T ja kaklesin taksojuhiga, kes üritas mind tõmmata.

Saabumine BAsse oli samuti omamoodi humoorikas. Ristisin reisi nimega Põrgubuss 2. Põrgubuss 1 auväärset nimetust kannab buss, mis viis mind Santa Cruzist 27 tundi Saltasse samal ajal, kui mul oli mõnusalt meeldiv toidumürgitus. Igatahes Põrgubussil number 2 võttis Mendozast BAsse jõudmine aega umbes 17 tundi ning pardal olid tal teenindajateks meeldivad argentiinlastest meesterahvad, kelle igapäevaseks meelishetkeks on jõudemonstratsioon gringadest turistide üle. Pidasime nendega maha mitu jõulist võitlust teemadel “meie firma bussides ei tohi tenniseid jalast võtta, vaid peab 20 tundi istuma tikksirge seljaga oma koha peal, ilma end kordagi liigutamata ja lisaks ei anna me teile ka lubatud õhtusööki.”

Kui oled juba ühe öö bussis mahakonutanud, ei tee sellised võitlused sind just palju rõõmsamaks. Seda eriti, kui taustal mängib film “James Mono”, mis räägib salaagendist, kes on juhtumisi gorilla mitte inimene. Ma arvan, et tsitaat “Aga Mickey (ehk siis peaosaline, kes on ahv) oli su paarimees salaluurepäevilt!” jääb mulle suhteliselt pikaks ajaks meelde.

Aga BA on ikka endine vist. Jalutasin täna Palermo Viejos ja päris mõnus oli :)

Veebruar 15, 2009

Bienvenidos a Chile

Rubriigid: Argentina kultuur, Orjatar Tamaara, ÄP blog — Liisu @ 4:34 e.l.

Üldiselt on suhtliselt raske blogida, kui internetti praktiliselt pole ja aega ka mitte. Uskumatu, kui palju aega reisimine võtab! Ja kui siis veel juurde arvestada, et enamasti olen ma internetti kasutades tööhoos, saabki tulemuseks ühe suhteliselt surnud bloginässaka. Igatahes käib suurem action ÄP blogis, mida kaks korda nädalas uuendan. Nii et bukkmarkige endale hoopis see ja käige seda lugemas.

Vahepeal käisin korra tiiru Argentinas, eile jõudsin Santiagosse, mis on teatavasti Tshiili pealinn. Kauaks siia jään, pole hetkel veel päris täpselt teada. Kuna üldiselt on ametlikult minu uueks hobiks Argentina piiriületustemplite kogumine, siis ilmselt millalgi varsti naasen taas sinna. Uskumatu, kuidas paljud asjad ikka ununevad. Näiteks, kuidas argentiinlased üritavad sind igal võimalikul juhul tõmmata, kui sa pole kohalik. Või kuidas mehed sind avalikult tänaval hindavad, isegi, kui nad on koos oma abikaasadega. Ja veel igasugu muud asjad muidugi ka.

Peale enam kui kuuajalist peatumist sõprade pool olen nüüd tagasi hostelielus. Näis, mis saab. Loodetavasti saab olema tore.

Muide, nagu üks sõber Facebookis sõnumi sai, on täna (15. veebruaril) ajakirjanike kallistamise päev. Nii et kallistage ajakirjanikke!

aprill 25, 2008

Las madres de la plaza de Mayo

Rubriigid: Argentina kultuur, BA elu — Liisu @ 12:55 e.l.

Ring t6mbub koomale, t2na sai j2lle tehtud yks olulisi asju BAs — n2htud 2ra Mai Platsi Emad, kes j2rgmisel n2dalal t2histavad oma liikumise 31st synnip2eva. Kuigi Eestis suurt keegi MPEdest midagi ei tea, on tegemist isegi rahvusvaheliselt tuntud organisatsiooniga, mis seisab inim6iguste eest. (veel…)

Veebruar 9, 2008

Un chico bien argentino

Eile oli mul au kohtuda keskmise argentiina soost härrasmehega, kelle arusaamine kombekast pikkaplainist oli umbes selline: “Mul on tüdruksõber, a lähme kepime, mulle kuluks üks eestlanna trofeena ära.”  Ja nii siin asjad käivadki.

Pakkimine sakib. Mille kuradi pärast on mul nii palju trääni??? St et tegelikult polegi asju vist niiväga palju, aga ma ei saa aru, miks selle jama kokkukorjamine nii palju aega võtab. Homme (ehk siis laupäeval) lahkun Kaklusklubist ja suundun Mendoza poole. Tagasi BAs olen mõneks päevaks nädala pärast, peale seda lõunasse ja siis plaanis Brasiilia trip. Ehk siis kahtlustan, et internetiavarustes tuhnimiseks ja kirjutamiseks lähitulevikus eriti aega ei jää. Aga loodame parimat :)

Ja nüüd ma jätkan pakkimismaratoni. Fui. Viimase öö kaklusklubis olen sunnitud ka veetma ilma linadeta, kuna plaani järgi pidin lahkuma täna ja viisin hommikul kogu trääni pesumajja. Plaan aga muutus ja pesumaja ukse taha jõudsin 20 minutit peale selle sulgemist. Ehk siis mu voodilinad on pesumajas, hehe. Õnneks on õues soe.

Detsember 13, 2007

Mafalda y la sopa

Rubriigid: Argentina kultuur, maailm & mõnda — Liisu @ 10:42 p.l.

Kuigi argentiinlastel näib olevat totaalne allergia ulmekirjaduse vastu (näiteks pole ma siiani suutnud tuvastada mitte ühtegi kohalikku ulmekirjanikku!), armastavad nad kohutavalt koomikseid. Kohalik koomiksikultuur on midagi, mille üle sobib uhke olla ning isegi täiskasvanud võivad koomikseid lugeda. Ulme seevastu on muidugi AINULT noortele poisikestele ja nemad võivad oma doosi saada kätte filmidest nagu “Fantastiline nelik” või “Ämblikmees”. Kuigi kui nüüd lähemalt järele mõelda, siis ka need on tegelikult ju algupäraselt koomiksid. (veel…)

Blog at WordPress.com.