Mul pole aega blogida, sest ma olen juba neljapäevast saati meeletu kiirusega edasi-tagasi siblinud. Lisaks olen ma juba neljapäevast saati pidevalt kerges vines — mis teha, veini liiga kallis hind (seega selle mittetarbimine) Brasiilias on teinud oma töö ning praegu on neljapäevast alates olnud taksiks umbes pudel päevas. Jah, ma viibin Buenos Aireses, kus heteromehed üksteist musitavad ning naistele tänaval komplimente järele hõiguvad. Minu tuleku auks korraldasid metrootöötajad kohe kaks streiki, et ma ikka aru saaks, kui väga nad mind armstavad. Nii neljapäeval kui teisipäeval metroo ei töötanud.

Varsti hakkan tagasi põhja poole liikuma. Kombinatsioon odavatest headest veinidest ja imeilusatest nahast käekottidest on suhteliselt ebatervislik nii minu kehale ja vaimule kui minu rahakotile. Homme stardin Brasiilia suunas. Stay tuned.

Täna (eesti aja järgi siis muidugi eile) toimunud Tallinnas seminar nimega Blogfest, kus mina küll kahjuks ei osalenud. Küll aga lugesin nüüd Telleri märkmeid ja tundus huvitav üritus. (Muide, mulle üldse ei meeldi tegelikult, et nende kodulehelt ei suutnud ma leida eestikeelset päevakava. Häbi! Miks ma pean lugema oma kodumaal toimuva ürituse kohta infot keeles, mis ei ole minu emakeel?)

Ma ei teagi, miks ma ise blogin. Ju vist osalt edevusest, osalt soovist sõpradega sidet pidada ja osalt, kuna tahan eestlastele natuke rohkem avada Lõuna-Ameerika hingeelu, millest Eestis kahjuks suurt midagi ei teata. Iseloomustamaks viimast väidet: veel siis, kui olin juba üle poole aasta Buenos Aireses elanud, tuli ette, et mõni tuttav uuris, kuidas Brasiilias elu ka on.
“Ma ei tea, pole kunagi Brasiilias käinud,” vastasin neile enamasti.
“Oot, aga kus sa siis oled??”
“Buenos Aireses.”
“Kas see polegi siis Brasiilias või…?”
Teine iseloomustav näide: sellest, et Brasiilias ei räägita hispaania keelt, sain ma aimu, kui kursavend Erik Sao Paulosse kolis. Juhtus see vist umbes… hmm… äkki viie või isegi kuue aasta eest?

Ma ise olen bloginud juba üle viie aasta, viimased kaks ja pool aastat oma nime all. Eelkõige aitab see enda jaoks salvestada, mida ma mingil hetkel olen teinud ja kuidas end tundnud. Kui algusaastatel settis sekka ka isiklikumat infot (kuigi peaaegu alati kodeeritud võtmes), siis viimasel ajal olen igasuguse liiga personaalse info jagamisel äärmiselt skeptiline ning üritan meeles pidada, et kuna blogi on otseselt seotud minu nimega, on seegi omamoodi visiitkaart. Ärge mitte üritagegi mulle väita, et tööandjad ei guugelda inimesi, kes nende ettevõtetesse tööle kandideerivad. Mis mulje minust endast selle blogi põhjal jääb, ma muidugi ise arvata ei oska, kuna enese kõrvalt vaatamine on sageli keeruline. Ma tean, et tänase seisuga ma ei blogiks (avalikult) oma lastest, tööelu valgust kartvatest detailidest, klatšist, ülemustest, iseenda eraelu intiimsetest seikadest (kaasa arvatud isiklik info sõprade kohta) ega oma perekonnast.

Guugeldasin ise siis ka vahelduseks oma nime ja sain teada, et keegi on osta.ee-st ostnud mu raamatu “Minu Argentina” kasutatud kujul 106. krooni eest.

Vaatasin ka statistikat. Viimase aasta jooksul otsisõnaga “liis kängsepp” (kergelt varieeruvates variantides) jõutud minu blogisse üle 1300 korra, lisaks on korduvalt otsitud “liis kängsepa blogi”. Teise koha otsisõnade topis saab vaieldamatult Paljas Ines Karu. Kahju nõnda inimesi petta, aga alasti Karu-preilit siit blogist küll ei leia. Kolmas koht läheb “Minu Argenti(i)nale”, kuigi ausalt öeldes olen pisut üllatunud, et sellesisuline otsing nii väikeste numbritega edetabelis esineb (otsitud natuke üle 100 korra).

Mõned päevad tagasi jõudsin tagasi Sao Paulosse, kust jaanuari alguses lahkusin Boliivia suunas. Esialgne mõte oli sõita bussidega Buenos Airesest põhja, aga muutsin plaani, kuna olen reisimisest väsinud. Ei jaksa enam, tahaks asjad Tamaarast välja võtta ja riiulile asetada. Tahaks kööki, kus saaks süüa teha. Tahaks isegi vahelduseks nõusid pesta, hehe. Nüüd istun T korteris, tipsid on nädalavahetuseks ära sõitnud ja mina naudin seda, et ma olen täiesti üksinda ja mitte keegi ei torma uksest sisse-välja, otsimaks midagi oma seljakotist.

Viimastel päevadel Buenos Aireses taipasin, et taaskord pole ma eriti fotosid teinud sellest imelisest linnast. Miks? Sest BAst on tegelikult saanud mulle teine kodu. Ja kodust inimesed vist üleüldiselt ei tee väga pilte. Kui palju tallinlastel näiteks Tallinnast fotosid on? Mul pole peaaegu üldse, sest Tallinn on ju tavaline elukeskkond mu jaoks.

Igatahes kui aasta tagasi lennukirattad Ezeizas asfalsilt lahti tõukusid, mõtlesin, et ei tea, kas üldse kunagi veel näen seda linna. Nüüd ma tean, et kindlasti jõuan sinna taas tagasi. Millal, seda ma muidugi veel ei tea, aga võib-olla see ongi elu üks väikestest võludest, et kunagi ei tea täpselt, mis järgmisena juhtub.

Ja nüüd ma hakkan tööle, sest mitu lugu ootavad järjekorras ja vaja kiiremas korras valmis kribada. Kui aega saan, hakkan uusi pilte ka panema üles, vahepeal on ju käidud Tshiilis ja Argentinas.

Eile ilmus Ekspressis väike kirjatükk, lugeda saab siit. Panin mõned uued fotod üles, vaadata saab siit.

Ja siis esinesin täna ka raadios, kuulata saab siit, 12.45 olin mina eetris.

Märkamatult olen juba jupp aega BAs passinud, aeg kuidagi lendab siin eriti kiiresti ja lisaks kõigele on BA linn, kuhu on imeliselt kerge toppama jääda. Järgmisel nädalal on vast aeg edasi liikuda.

Aa, käisin kinos ka. Argentina film “Rodney” on lihtsalt täiesti uskumatult halb. Kinost väljudes mõtlesin, et ma vist olen ikka imelik inimene — suurem osa argentina filme on tegelikult suhteliselt kehvad, aga ikkagi ma vaatan neid. Õnneks mõned väga mõnusad juhtuvad ikka ka sekka :) A “Rodney” oli nii õudne, et ma ei hakka isegi linki panema.

Jätkan lainel üks argentina film päevas hoiab doktori eemal. Vmt. Igatahes käisin eile taas kinos vaatamas uusimat argentina filmi “Musica en espera”, kus peaosa mängib üks minu — ja ka argentina rahva — lemmikutest Diego Peretti, kes on eelkõige muidugi tuntud oma nina poolest.

Film oli natuke hollivuudikas, selline totaalne chick-flick, aga mulle täitsa meeldis. Lugu räägib pangalaenuga kimpus olevast muusikust, kellele pakutakse kirjutada muusika ühele uuele filmile. Tasu päästaks otseloomulikult majast väljatõstmisest. Mees on inspiratsiooniga hädas seni, kuni helistab oma panka, tühistamaks kokkulepitud kohtumist ja kuuleb ootemuusikat, mis teda inspireerib. Kahjuks kuuleb ta muusikat ainult paari sekundi jooksul, kuid tormab peale seda panka, kus kohtab kauni viimase piiri peal raseda naisega ja tema emaga, kes ootamatult Hispaaniast külla on sõitnud. Ema ei tea, et tütar on raseduse algusest peale olnud üksinda ja seega satub muusik ootamatult mängima peagi sündiva lapse isa, nõustudes rolliga vaid juhul, kui saab uuesti kuulata ootemuusikat. Kahjuks on pangas 200 telefoni ja neil kõigil on erinev ootemuusika.

Ühesõnaga, natuke liiga läila, oleks film olnud inglise keeles, poleks ta ilmselt üldse mainimst väärt. Aga mis kõige olulisem! Sain endale taas õlale patsutada tubli töö eest, kuna ma sain kõigest aru! Imeline, tundub, et hispaania keel on tõesti tublisti arenenud, mis teeb mulle suurt rõõmu. Kahjuks muidugi ma ei usu, et minu hispaania keel saavutab kunagi sama taseme kui minu inglise keel, aga hetkel on ta kindlasti parem kui minu soome keel.

Eelmisel nädalal käisin korra ka hispaania keele tunnis, kuna mu õpetaja Sonia on lihtsalt väga lahe mimm ja teiseks tahtsin lõpuks ometi saada selgeks laused “ma oleksin tulnud, kui oleksin teadnud” ja “sa poleks pidanud seda tegema”, “kui ma oleksin rikas nagu troll päästaksin eesti majanduse” jne. Ühesõnaga, subjuntivo del imperfecto+muud rõlgused.

Tunnis sain muidugi teada, et olen endiselt hispaania keeles totaalne hälvik, kuna selgus, et olen pidevalt valesti kasutanud ühte täiesti igapäevast asja sel lihtsal põhjusel, et keegi pole mulle kunagi öelnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Egas’ midagi, tuleb ümber õppida…

Vaadake “Musica en espera” treilerit ka.

Ükspäev arutasime Guillega, et ei tea küll, mis on juhtunud Buenos Airese taksojuhtidega — viimasel ajal pole nad enam üldse nii jutukad kui vanasti.

Mina näiteks olen eriliselt pettunud, kuna mulle pole üldsegi tehtud abieluettepanekuid! Kinno ja restorani on ka ainult korra kutsutud. Kas tõesti on minu ilu vähem kui aastaga nii palju tuhmunud? Guille arvas selle peale, et ilmselt on asi hoopis lihtsam — mu hispaania keele aktsent on liiga hea ja nad ei saa esimese hooga aru, et ma olen mingi mõttetu gringa. Ja kohalikega pole üldse mõtetki rääkida nende silmade ilust ja novio olemasolust.
“Aga üldiselt ma olen ka märganud, et taksojuhid pole nii jutukad kui vanasti,” tunnistas Guille siiski, “ju vist on majanduskriis nende meeli niivõrd morjendanud, et pole tuju lobiseda.”
Muidugi ega ma pole viimasel ajal nii palju taksoga sõitnud kui eelmisel korral BAs viibides. Olen ju siiski töötu näljarott.

Eile käisin ajaloos teistkordselt Argentinas kinos vaatamas argentina filmi. Esimene film, mida ma siin kinos nägin oli “XXY”, mida vist näidati hiljem ka PÖFFil. Igatahes julgeksin seda kindlasti soovitada. Filmi, mida nägin eile aga eriti ei soovitaks :) Käisime vaatamas linateost “Historias extraordinarias”, mis kestis koos vaheaegadega umbes viis tundi.
Mulle tundub, et lugupeetud rezhissööril tuli lihtsalt peale suurusehullustus ja mõtles, et davai, teeme ühe jube aeglase filmi kolme erineva looga, mis omavahel üldse seotud pole. Ja sündiski “Historias extraordinarias”. Seega soovitaksin hoiduda.
Positiivse poole pealt: toolid olid mugavad ja sai mõnusalt silma looja lasta (polegi ammu kinos maganud) ning hispaania keelest oli isegi täitsa võimalik aru saada.

Äripäeva blogis ilmus täna viimane postitus ning nüüd on siis selleks korraks enam-vähem kõik sidemed selle ettevõttega katkenud. Sõbrad muidugi jäävad, ärge lootkegi must lahti saada ;) Aga stabiilset sissetulekut mul enam pole, nii et majanduskriis on jõudnud ka minu õuele, hehe.

Seega istungi Buenos Aireses, Clarisa korteris ja mõtlen, mis edasi. Kuhu nüüd ja millal? Plaan on iseenesest endine — järgmisel nädalal peaks Tamaara taas selga võtma ja hakkama põhjapoole liikuma, kus ootavad taas Brasiilia avarused ja üks keel, mida ma veel eriti ei räägi.

Muidu on Argentinas lõbu laialt. Alles mõned päevad tagasi demos üks tuttav sisemaal tehtud fotosid, kus peal lehmaskelett ja ülal loosung “Cristina, kas me selleks sind valisime?”. Parlamendivalimised ilmselt toimuvad juunis, mitte oktoobris, nagu esialgu plaanis. Kauplusi pannakse kinni ja restoranid on tühjad.

Mis teil põnevat teoksil?

Buenas boludos, que hacen?
Põhimõtteliselt on mul hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on, et suure tõenäosusega muutub see blogi siin varsti taas pisut elavamaks, sest halb uudis on, et ÄP paneb mu blogi järgmisel nädalal kinni. Kahju, aga mis seal ikka.

Hea uudis on veel, et olen taas ära vaadanud mõned argentina filmid (“Lluvia” ja “Una novia errante”). Neist “Lluvia” (vihm) oli visuaalselt ilus vaadata ja sisu oli tegelikult ka täitsa huvitav, kuigi film on üsna aeglane, mis tähendab, et me ei suutnud seda korralikult nautida, kuna olime kõik pisut väsinud. Kusjuures ma tahtsin juba eelmisel aastal tegelikult seda filmi näha, see jooksis parasjagu kinodes, kui ma Argentinast lahkusin.

“Una novia errante” aga oli selline tüüpiline argentina film, mis algas kusagilt, kulges mõnda aega ja siis lambist lõppes ära. Vahele palju kandvaid (khm-khm) pause ning looduspilte. Pärast arutasime, et võib-olla pole me lihtsalt piisavalt intelligentsed sellise kinokunsti austamiseks. Noh, mina vähemalt ei jäänud filmi ajal magama, nagu mõned teised kodanikud. Ju ma olen harjunud eesti filmidega, mis on tihti umbes samasugused.

Hea poole pealt võiks mainida, et näitlejad rääkisid mõistliku kiirusega ja oli isegi võimalik aru saada, millest jutt käis. Tuletan meelde, et enamasti räägivad argentiinlased umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega (ausalt, Vilma Kukruse mõju minu noorele elule on vist olnud suurem kui mulle meeldiks) ning kohati ei saa isegi argentiinlased aru, mida kuradit öelda üritatakse. Väidetavalt :)

Negatiivsete uudiste poolelt võiks veel tunda kaasa minu rahakotile, mis on viimastel nädalatel Musimundos (kohalik muusika-, tehnika- ja filmipood) kõvasti vatti saanud. Aga ma ei suuda teha teistkordselt seda viga, et hakkan Eestis kahetsema, et ei ostnud rohkem filme kaasa.

Veider on taas BAs olla, kuigi mõte saabumisest erutas mind niivõrd, et nägin juba kaks ööd enne siia jõudmist unes, kuidas ostsin endale Guia T ja kaklesin taksojuhiga, kes üritas mind tõmmata.

Saabumine BAsse oli samuti omamoodi humoorikas. Ristisin reisi nimega Põrgubuss 2. Põrgubuss 1 auväärset nimetust kannab buss, mis viis mind Santa Cruzist 27 tundi Saltasse samal ajal, kui mul oli mõnusalt meeldiv toidumürgitus. Igatahes Põrgubussil number 2 võttis Mendozast BAsse jõudmine aega umbes 17 tundi ning pardal olid tal teenindajateks meeldivad argentiinlastest meesterahvad, kelle igapäevaseks meelishetkeks on jõudemonstratsioon gringadest turistide üle. Pidasime nendega maha mitu jõulist võitlust teemadel “meie firma bussides ei tohi tenniseid jalast võtta, vaid peab 20 tundi istuma tikksirge seljaga oma koha peal, ilma end kordagi liigutamata ja lisaks ei anna me teile ka lubatud õhtusööki.”

Kui oled juba ühe öö bussis mahakonutanud, ei tee sellised võitlused sind just palju rõõmsamaks. Seda eriti, kui taustal mängib film “James Mono”, mis räägib salaagendist, kes on juhtumisi gorilla mitte inimene. Ma arvan, et tsitaat “Aga Mickey (ehk siis peaosaline, kes on ahv) oli su paarimees salaluurepäevilt!” jääb mulle suhteliselt pikaks ajaks meelde.

Aga BA on ikka endine vist. Jalutasin täna Palermo Viejos ja päris mõnus oli :)

Lumised jõuludekoratsioonid, sült ja hapukapsas on küll viimased asjad, mida võiks oodata jõuludelt Brasiilias.

Loe edasi ÄP blogist.

P.S. olen jõudnud Sao Paulosse ning seadnud end sisse Tru 24. korrusel paiknevas penthouse-korteris. OK, pole tegelikult penthouse, aga no vaade on 24ndalt korruselt ikkagi võimas. Pean aru, kas õppida külge uus foobia ja hakata kõrgust kartma.