Siin teile väike video Kaklusklubist, kus ma Buenos Aireses elasin. Irma tegi selle novembris, kui mul külas käis ja eile tuli meile meelde, et ta tegi oma kaameraga ju paar klippi kah. Huvitav, kuidas inimene ise ei pane tihtipeale tähelegi asju, mille sees ta elab. Näiteks see laul ja kitarrimäng saatis mind terve aasta, kui Jorge vähegi kodus oli ning kui Maarjamaa Tibid pidasid seda äärmiselt eksklusiivseks, kehitasin mina vaid ükskõikselt õlgu, sest see oli ometigi normaalne, et Jorge kogu aeg kitarri tinistas ja mitte kunagi kodust väljas ei käinud. OK, väike poeetiline liialdus.
See kutt, kes laulab aga… Ma ei mäleta ta nime, aga kui ma esimest korda ärkasin selle peale, et nad Jorgega proovi tegid ja see mulle magamistuppa ära kostis, mõtlesin — wow, mis kutt see küll olema peab, kellel on selline hääl! Njah, järgnes Suur Pettumus, kui me temaga köögis mõned minutit hiljem kohtusime. irw. Aga samas — ta oli ju Jorge sõber, niiet ma tundsin ennast pigem naiivitarina, et üldse midagi head ootasin, hehe.
Eriti videot uuesti vaadates ütleksin, et Kaklusklubi oli korterile kõige õigem nimi üldse. Või mis teie arvate?
P.S. Sepp juhtis mu tähelepanu sellele, et pealkiri oli Argentina mõistes vale. Parandasin ära :)


