K6ik hakkas allam2ge minema eile hommikul, kui meile TAMist helistati ja 8eldi, et meie esmasp2evahommikune lend Tarijasse, mis on Argentina piiri 22res, on tyhistatud. Seega veetsime terve p2eva, yritades v2lja m6elda, mis edasi saab. Nyyd oleme Santa Cruzis, kuhu me ei tahtnud tulla ja l6ppeks on Argentinasse j6udmine meile juba v2ga kalliks maksma l2inud. Ja me oleme endiselt 24 tunni kaugusel Saltast!!

Muide, positiivse poole pealt v6iksin k6igile, kes kunagi La Pazis 88maja otsivad, soovitada hotelli nimega Rosario, kus teenindus on uskumatult hea ja wifi t88tab Boliivia kohta suhteliselt pandavalt. Muide, sealsed t88tajad on t2iesti h2mmastavad ja valmis igasuguseid probleeme lahendama. T6esti soovitan, asukoht on ka hea.

T2na s6itsin ma jalgrattaga alla maailma k6ige ohtlikuma maantee nime kandvast teest ning j2in edukalt ellu.

Eile k2isin ma vaatamas maailma yhte veidramat vanglat. Homme l2hen ilmselt dzunglisse.

Panin m6ned pildid ka yles ja olen kirjutanud m6ned lood 2P blogisse. Kuidas teil l2heb ka?

Eile käisime vaatamas filmi “Che. El Argentino” (ingl k peaks olema “Che: Part One”) ja no mis ma oskan öelda. Positiivse poole pealt võiks välja tuua, et ma sain peaaegu kõigest aru. Ehk siis hispaania keelega peaks enam-vähem oki-doki olema. Kahjuks rohkem positiivsust filmis polnudki, sest… Teate, isegi minul on parem argentiina aktsent kui Benicio del Torol, kes Ernesto osa mängis. Ma ei mõista, kuidas ta Cannes’s sai selle osa eest parima meesnäitleja preemia võita! Ühesõnaga, ma olin enam kui ärritunud ja võin kihla vedada, et üheltki argentiinlaselt te selle filmi kohta küll häid sõnu ei kuule. Sest nagu ütles hiljem G: “Kõik ülejäänud kasutasid sõna “che” rohkem kui Che ise.”

Kui te veel ei teadnud, siis Ernesto Guevara sai hüüdnime “Che” oma tugeva argentiina aktsendi ja parasiitsõna “che” ohtra kasutamise tõttu. Seega no andke andeks, kuidas ma saan tõsiselt võtta filmi, kus Ernesto ei räägi üldse argentiina aktsendiga ja kasutab sõna “che” väga puiselt. Kahtlustan, et Cannes’i žüriis polnud hispaania keelt hästi valdavaid inimesi.
Gael Garcia Bernalile oli “Mootorratta päevikutes” ikka vähemalt aktsent selgeks õpetatud…

Lisaks sellele oli film kohutavalt igav. Võib muidugi olla, et see polnud tütarlastele mõeldud, aga E arvas ka, et film oli saast ja tema on ometigi mees.

Muidu sajab vihma ja üritan pilte üles panna. Uyuni oli võimas, sellest aga ehk kunagi hiljem.

Olen elus, aga netti pole, minge lugege ÄP blogi, sealt saab mingit aimu. Hetkel viibin Oruros, kohe sõidan Uyuni poole edasi. Soolaväljad ja värk. Suudlen kõiki kirglikult ja soovitan Orurosse mitte kunagi kauemaks kui kolmeks tunniks jääda, pole elu sees nii koledat linna näinud.

Üks põletavamaid probleeme enam kui 10 miljoni elanikuga Sao Paulos on loomulikult liiklus, mille vältimiseks liiklevad kohalikud superrikkurid helikopteritega.

Arvatakse, et Sao Paulos on hinnanguliselt 300 helikopterit ning õhuliikluse koha pealt saab Sao Paulole maailma vastu vaid New York. Pole ka ime, arvatakse, et Sao Paulos on vähemalt 6 miljonit autot ning iga päev ostetakse tuhatkond uut juurde. Ning muidugi ei tasu unustada fakti, et kõrgeim rikaste inimeste kontsentratsioon on Brasiilias just Sao Paulos.

Jätkub ÄP blogis.

Muidu on seis selline, et olen juba kolmandat päeva La Pazis tegelikult, kus internet ilmselgelt pole inimõigus, vaid privileeg. Privileeg on ka õhk, mida siin on suhteliselt hõredalt, kuna linn asub ikkagi oma 4000 m kõrgusel mägedes.
Üldiselt on kohalikud arvamusel, et talun kõrgust paremini kui nii mõnigi teine gringo, kes esialgu üldse hapnikumaski all peab lebama ega esimestel päevadel voodistki püsti ei saa. Mina kannatasin esimesel päeval peavalu käes, praegu on juba kõik korras, aga trepist üles minek on veel probeelmiks, võtab teine peas kumisema. Aga tinistan siis kokateed ja asjad lahenevad. Ja homme lähen pulma. Cheers!
Muide, on vist ka tõestatud, et minugi aju töötab paremini, kui väljas on külm. Homne ÄP blogi sissekanne on tunduvalt asjalikum kui nii mõnigi Brasiilia jutt :) Kotipõhjast olen välja kraapinud riided ja jalanõud, mida Brasiilias kordagi vaja ei läinud ja seljas on mul isegi alussärk!