Bicho de sete cabeças

Neto on täiesti normaalne ja tavaline mässumeelne teismeline, kuni tema isa võtab pähe, et poeg on narkomaan ja viib Neto ravile psühhiaatriakliinikusse. Koht, mis peaks sõltlased justkui terveks ravima, muudab nende olukorra aga hoopis hullemaks. Film põhineb tõestisündinud lool, näidates ilmselt ilmekalt osade Brasiilia vaimuhaiglate tingimusi ja suhtumist oma patsientidesse. Näiteks ühest vaimuhaiglast välja saada on sisuliselt võimatu, kuna arstid peavad riigi rahastuse saamiseks hoidma haiglas teatud hulka patsiente. Seega valetavadki nad Neto vanematele ja topivad poisi kurguauguni rahusteid täis. Filmi valmimise aegu oli päris-Netost saanud vaimuhaiglate vastase liikumise aktivist.

Peamiselt tuletas see film mulle taas meelde, kui väga mul on ikka elus vedanud. Ma ei kujuta küll ette, et mu vanemad oleksid mu esimese asjana vaimuhaiglasse toppinud, ilma üritamata uurida, mis ikkagi toimub. Film on väga karm, aga ka väga hea. Ta on nii häiriv, et aeg-ajalt tahaks lihtsalt ära minna ja sellest kõigest enam mitte midagi teada, aga midagi hoiab tagasi… Soovitan soojalt.

Treiler ka.

Brasiilia lõvi: In Brazil you have space

Tore intervjuu Brasiilia lõviga, mida armastavad kõik mu kohalikud sõbrad.

À Deriva

Eile sai kinos pilk peale visatud kohalikule filmile “À Deriva” (tõlkes võiks ta siis olla ehk “Triivimine”), mis linastus tänavu ka Cannes’i filmifestivalil. Visuaal on filmil väga kaunis ja lummav, värvid on samuti väga ilusad. Sisu iseenesest pole midagi väga peadpööritavat. Kuidas käitub üks 14-aastane tüdruk, kui saab teada, et tema isal on armuke? Kuidas käitub keskealine kirjanik, kes kirjutab autobiograafilist romaani sellest, kuidas keskealise mehe naisel on noor armuke, kelle tõttu naine tahab lahutust, aga mees pole huvitatud?

Positiivne on veel seegi, et ma tõesti saangi peaaegu kõigest aru. Mitte muidugi päris kõigest. Olen ka avastanud, et nii hispaania kui portugali keeles on filmi lihtsam jälgida kinos kui kodus teleri ees. Ilmselt seetõttu, et kinosaal on pime ja puuduvad muud häirivad tegurid, mis takistaksid süvenemist.

Negatiivse poole pealt. See kuradi klaverietüüd, mis peateemana pidevalt kõlab, on vist sellist tüüpi filmirežissööride kõige armastatum muusikapala.

Treiler ka.

Muide, omamoodi meenutas see film mulle hiljuti vaadatud argentina filmi “El nido vacio“.

Muide vol 2. Avastasin just, et eile nähtud filmi režissööri eelmine film “O Cheiro do ralo” meeldis mulle väga.

Brasiilia naised

“Mulheres do Brasil” on dokumentaali fiktsiooniga segav film, kus viis naist jagavad vaatajatega oma saatust. On Kirde-Brasiiliast pärit tüdruk, kellele vanemad hambad ristis hea hariduse annavad ning kellest hiljem saab tuntud poliitiku armuke. Tüdruku rasedusest kuuldes peksab poliitik ta vaeseomaks.

On jõukast perekonnast pärit turismiüliõpilane, kes ei tea, mida oma eluga peale hakata ja seega võtab ta auto ning sõidab Brasiiliat avastama. On Rio favelas elav neegriplika, kelle eluunistuseks on saada sambakuningannaks. On vaene ettekandja, kes on kõrvuni armunud mahehäälsesse raadiodiskorisse ning on Sao Paulos töö kaotanud keskealine üksikema.

Kohati venib, aga samas jällegi näitavad lood päris kindlasti päris paljude brasiilia naiste elu argipäeva, nagu võib aimata ka vahele pikitud intervjuudest. Töövõiduks on muidugi see, et põhimõtteliselt olin võimeline ainult portugalikeelsete subtiitritega filmist aru saama.

Treilerid on siin.

Anima Mundi

Meil siin Rios on käimas tore aimafestial “Anima Mundi”, kus üllatus-üllatus, on programmis sees ka eestlased! Kõige tugevamalt on esindatud Priit Pärn, kellelt festivalil saab suisa vaadata tervelt kuute erinevat mutlikat. Aga lisaks sellele näidatakse veel Kaspar Jancise multikat “Krokodill”, Rao Heidmetsalt on programmis “Kaasasündinud kohustused”, Riho Undilt “Lili” ja Ülo Pikkovilt “Dialoogid”.  Kokku siis 10 filmi eestlastelt! Pärs hea tulemus, või kuidas? Soomlaste filme suutsin näiteks ainult kaks tükki leida kavast, leedukatelt aga ainult ühe. Enim tundub filme olevat muidugi venelastelt ja ameeriklastelt.

Sõber Blanche vaatas eile Jancise filmi “Krokodill” ja arvas mind teeb väga rõõmsaks, et multikas talle meeldis. “See oli naljakas ja nunnu. Ja sarkastiline! Mulle väga meeldis.” Kahjuks Kaspari multikat Juutuubis pole, seega ma ise ei oska kommenteerida, kas on tore multikas või mitte.

Igatahes pühapäeval võtan oma kohalikud sõbrad käekõrvale ja lähme koos vaatama filme “Oiva”, “Remix”, “Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…”, “1895″ ning “Karl ja Marilyn”, mis linastuvad kõik koos ühes pundis. Tegelikult saab neid vaadata ka täna ja homme kell 18, aga muidugi on kõik mu sõbrad sel ajal tööl.

Kultuurne elu

Üritan minagi jõudumööda kultuurne olla. Näiteks ükspäev avastasin, et minu kohalikus videolaenutuses on olemas ikka päris mitu Tarkovski filmi ja laenutasin endale seepeale kohe “Solarise” (kulu 30 krooni). Jah, eks muidugi ma tegelikult peaksin aega sisustama brasiilia filmide vaatamisega, aga ma olen alati tahtnud seda Tarkovski filmi näha. Pealegi oli väga kodune näha teleekraanil Jüri Järvetit, kes rääkis vene keeles ja inglise keelsete subtiitritega (vahemärkus: mai gaad, mu vene keel on ikka juba nii läbiroostetanud, et kui ta oleks auto, potsataksid jalad kohe varsti läbi põhja, sest rooste on kogu metalli ära söönud). Järgmisena võib-olla laenutan “Stalkeri”, kui see neil ka olemas on. Ma ei mäleta praegu, kas on, aga eks vast ikka. Kodune kinolaenutus on mul üldse väga tore, spetsialseeruvad rohkem mitte Hollywoody rämpsule, vaid pigem rohkem PÖFFi ampluaasse kuuluvatele asjadele. Seal on isegi Kaurismäki “Mees ilma minevikuta” saadaval.

Tegelikult paar päeva tagasi vaatasin ära ka ühe kohaliku filmi, mille üks sõber mulle kinkis. “Abril Despedaçado” räägib kahest rivaalitsevast perekonnast kusagil vaesel Brasiilia kõnnumaal, kus peategelaste peamiseks elatusallikaks on suhkru tootmine. Film on suhteliselt masendav ja väga aeglane, selline omamoodi melanhoolne ja visuaalselt väga ilus.
“Brasiilia filmid ongi enamasti väga kurvad,” ütles mulle sõber, kellega koos filmi vaatasime ja hiljem nähtut arutasime, “see on umbes nagu meie kaubamärk.”

IMDB andmetel film Eestis linastunud pole, aga minu meelest täitsa PÖFFi masti linateos. No ja peaosaline on niivõrd ilus mees, et kasvõi seetõttu võib filmi vaadata. Peaosa mängib filmis nimelt üks kuulsamaid kohalikke näitlejaid, Rodrigo Santoro, kes eestlastele on vast tuttav filmist “Love Actually”, kus ta mängis nunnupoiss Karli. Mu sõbra väitel pidavat Rodrigo olema küll täielik ülbe “dickhead” (sorry), kuna kord olevat ta väga ebaviisakalt kohelnud selle sõbra sõpra, kes on ka näitleja ja kes Rodrigole kord teatris lähenes ja tahtis talle midagi öelda.

Riiulil on aga järge ootamas järgmine brasiilia film “Árido Movie“. Kuna kirjutamine täna ei suju, vist võtangi selle kohe ette.

A Mulher Invisível

Brasiilias on täna valentinipäev, mis tähendab otse loomulikult, et juba viimased kaks nädalat on kõik vaateaknad olnud kaunistatud punaste südametega, mis igal endast lugupidaval inimesel muidugi südame pahaks ajavad. Valentinipäev on siinses kultuuriruumis deitimise juures äärmiselt olulise tähtsusega, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Kindlasti tuleb oma teisele poolele osta kingitus ja õhtul on kõik restoranid pilgeni inimesi täis, sest tähtsat päeva tuleb ometigi tähistada romantilise õhtusöögiga. Päev on otsustava tähtsusega ka nendes suhetes, kus pole veel tehtud ettepanekut ametliku kurameerimise alustamiseks — täna saavad paljud suhted uue staatuse. Kas siis minnakse ametlikult paari või minnakse hoopis lahku.

Ma peaksin siinkohal vist seletama, et Brasiilias ei ole suhe ametlik, kuniks üks osapooltest pole teinud ettepanekut boyfriendiks-girlfriendiks hakata. Kuni selle hetkeni on mõlemad osapooled sisuliselt vabad ja võivad teha, mis pähe tuleb. Minu jaoks on see alati olnud natuke arusaamatu, sest Eestis sellist ametlikku “käepalumist” ju pole. Kuidas te reageeriksite, kui teiega juba nädalaid voodit jaganud mees ütleks ühel hetkel pidulikult: “Kallis, kas sa oleksid nõus minu girlfriendiks hakkama?”
Kui vastus on “jah”, tähendab see automaatselt, et inimesed on tõsises suhtes ja igasugune kõrvalsuhete pidamine tuleks viivitamatult lõpetada.

Eilne päev läheb aga minu isiklikku ajalooraamatusse — käisin esmakordselt kinos Brasiilia filmi vaatamas ja sain isegi peaaegu kõigest aru. Hea küll, tegemist oli tõesti ka niisama kerglase romantilise komöödiaga, kuid sellest hoolimata olen enda üle äärmiselt uhke. Kaasa aitasid ka eelmisel nädalal loetud naisteajakirjad, kust õppisin huvitavaid suhetega seotud slängisõnu.

Film, mida vaatasime, rääkis mehest, kes hakkas deitima nähtamatu naisega. Vaadake treilerit ka!