Kahtlemata on parim plaan kiirelt taasintegreeruda Eesti tegelikkusesse maalesõit. Igal aastal sõidame me perega jõuludeks maale ja erand polnud seegi aasta. Pisut erandlikud olid ainult kliimatingimused — ma ei mäleta, millal mul maal viimati lumi põlvini ulatus! Teiseks näitas termomeeter kohalejõudes temperatuuriks -5. Majas sees. Öö veetsin magamiskotis, millele oli peale kuhjatud veel mitu tekki ja ikka oli mul natuke külm.

Aga muidu on maal ikka mõnus. Pole internetti, telekas ka ei tööta eriti… Vaatad aknast välja, loed raamatut ja jood teed.

Kolmap, 30. dets hommikul umbes kell 10 peaksin ma Vikerraadio saates Huvitaja rääkima natuke Brasiiliast ja reismisest. Kel huvi, võib kuulata. Viimased Brasiilia fotod laadisin ka üles. Veider, see kõik tundub juba kuidagi nii kauge.

Tamaaral on täna hea tuju, pugiseb teine rõõmsalt toanurgas. Muidugi, eks tuleb temast aru saada, kuid kestnud vangistus kapipõhjas saab täna läbi! Ees ootab Sao Paulo, seejärel Buenos Aires ja siis juba Lõuna-Brasiilia avarused. Rääkimata sellest, et ega reis üle ookeani pole enam samuti mägede taga. Tamaara on igatahes juba üsna elevil.

Riosse tagasi jõuame me loodetavasti novembri lõpus, seni aga võite kuulata laulu “Teresa da praia”, mis kõneleb ühest kastanipruunide juuste ja rohekate silmadega daamist, kellel suu juures sünnimärk ning kes rannal meeste päid segi ajab.

Brasiilia president Lula võtab sõna BBCs, teatades muuhulgas, et praeguses majanduskriisis on süüdi rikkad riigid ning kinnitab oma juba varem öeldud sõnu — tema arvates on praeguses nirus olukorras süüdi siniste silmadega pankurid, kes üritavad nüüd süü vaeste neegrite kaela ajada. Vmt. Lugege-vaadake ise BBCst.

Muide, samas teatab Lula kohalikus ajalehes O Globo, et järgmisesse aastasse sammub Brasiilia majandus kasvutendentsis. “Kriis saabus Brasiiliasse viimasena ja lahkub esimesena Brasiiliast,” sõnas Lula. “Miks? Sest me olime selliseks olukorraks valmis. Väidan, et 21. sajand on Brasiilia sajand ning meid ei saa eirata nõnda, nagu see toimus 20. sajandil. Seetõttu on haridus minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.”

Siinkohal meenutan, et Brasiilia on riik, kus käärid rikaste ja vaeste vahel on ülisuured. Paljuski on olukord tingitud haridussüsteemi nõrkusest ning madalamatest ühiskonnakihtidest pärit lastel pole ligipääsu korralikule keskharidusele. Rikkamad panevad oma lapsed headesse erakoolidesse, vaesemate laste koolidesse ei taha keegi õpetajaks minna. Üks mu sõber — hariduselt ajalooõpetaja — räägib alatasa, kuidas ta ei läheks elu sees riigikooli 500 reaali eest orjama ja oma elu pärast kartma, kuna lapsed tulevad relvadega kooli.

Samal teemal kirjutab ka Economist.

Nädalavahetusel toimus suurejooneline “Sabores do mundo” ehk kokandusklubi Maailma Maitsed korraline koosolek. Seekord pakuti söögiks täidetud munasid, singirulle, mulgikapsaid, kapsahautist ja kamavahtu kohupiimaga. Kõrvale peenleib (kahjuks Riia, mitte Tallinna oma) ja viin (kahjuks vanilje, mitte traditsiooniline). Asjaosalised ise jäid koosviibimisega väga rahule ning lauamängust sain teada, et meil Eestis on lehmapeer maksu alla pandud. Wikipedia andmetel.
Fotod on siin.

Kunagi, kui mul on rohkem aega ja ma olen vähem väsinud, loodan asjast ka pikemalt kirjutada.

Eelmine nädal osutus nii überkiireks, et mul polnud aega magadagi. Suur Projekt on lõpusirgel, nüüd on käsil veel viimased pingutused. Aga sellest olulisem on hoopiski eelmisel neljapäeval toimunud kohtumine Anneliga.

Anneli on nimelt kolmdanda põlve väliseestlane. Tema vanavanemad tulid Brasiiliasse juba enne Teist maailmasõda ning tema vanemad on mõlemad sündinud Brasiilias, kuigi Eesti perekonnas. Mis on Anneli puhul aga eriti tore — ta räägib täitsa vabalt eesti keelt ning oskab isegi kirjutada! Tõsi, tema kirjalik keel ei ole väga hästi arenenud, aga sellest hoolimata on tema eesti keel hämmastava tasemega. Anneli on näitleja, kuigi praegu on ta aheldatud koduseinte vahele, kuna väänas välja hüppeliigese ja peab nüüd mõnda aega paigal püsima. Varsti lähen viin talle ajakirju (mul on siin üks Eesti Naine ja Stiil), et ta saaks oma lugemisoskust lihvida. 15 aasta eest käis Anneli ka Eestis ning plaanib varsti, kui rahaline seis vähegi lubab, uuesti sealtkandist läbi astuda.

Peale Anneliga kohtumist võtsin selga koti (mitte Tamaara, sest tema on sedakorda hoopis Danieli juures kolimisel abiks) ja põrutasin Paratysse, väiksesse nunnusse linna, mis asub Riost mõnetunnise bussisõidu kaugusel. Seal sõitsin ringi laevaga ja ei saanudki päikesepõletust, kuna määrisin endale ohtralt ja kogu aeg peale lastele mõeldud 50se kaitsefaktoriga päevituskreemi. Kohalikelt kohtus seepeale muidugi ainult õelat naeru, aga mind see ei heidutanud.

Meil hakkab talv vaikselt lõppema, päevad venivad pikemaks ja kraadiklaas näitab juba alatasa 30 soojakraadi.

Esmaspäevast ohkavad paljud teenijad ja lapsehoidjad Rios kohe südamest, kuna elu pöördub tagasi normaalsetesse rööbastesse. Seagripihirmus suletud koolid avavad taas uksed ja lapsed saavad uuesti hakata tarkust taga nõudma.

Koolid on meil siin suletud olnud juba hea mitu nädalat, kuna hüpohondrikena on brasiillased igasuguste haiguste suhtes eriti tundliku närvikavaga. Minu meelest jookseksid nad hea meelega iga kriimustusegagi arsti juurde. Nüüd aga tormavad nad iga väikesegi köhatuse peale haiglaukse taha abi otsima — äkki on seagripp! Ühe mu hea sõbra ema kahtlustab ka mind seagripi levitamises lihtsalt seetõttu, et olen välismaalane.

Seagripipaanikas suletud koolid on igasuguste teenijate ja muidu lapsehoidjate meele üsna mustaks muutnud. Vähemalt, kui me räägime kõrgema keskklassi inimestest, kelle lastel on lapsehoidjad, kes neil koolis vastas käivad, süüa teevad ja põnnidega mängivad, kuni vanemad kontoris palehigis rassides raha teenivad. Kuna ka minu korteris elab üks tubli 5-aastane, on meilgi kodus viimastel nädalatel tunda olnud kasvavaid pingeid.

Meie teenija-lapsehoidja Ju on kogu aeg väga väsinud, sest talle ei anta üldse asu. Laps on kogu aeg kodus, mis tähendab, et pesu on triikimata ja vannitoa põrand kasimata, kuna kõigeks lihtsalt ei jätku aega. Kuna oma last pole tal ka kuhugi panna, on Joaogi meie juures elanud, seega maja on pidevalt rahvast täis. Minu elu mõjutab see kah — nimelt olen pidanud viimastel nädalatel ise vahetama voodipesu, mis muidu on mul üürihinnas sees. Aga no vaene Ju on omadega täitsa läbi.

Seega uudis esmaspäeval avatavatest koolidest tegi cariocade meele rõõmsaks. Ma usun, et lastel ka, sest no kaua sa ikka kodus passid. Koollis on ikka huvitavam käia, ma usun.

Kuigi ma ei tea jalgpallist mitte kui midagi, sain ikkagi eile kokku Ritaga, kes on suur jalkafänn, et minna koos vaatama Eesti-Brasiilia mängu. Eelnevalt olin kõigile oma kohalikele sõpradele õpetanud selgeks väljendid “Eesti, suru Brasiilia vastu muru” ja “Võitle, Eesti, võitle”. See muidugi päädis sellega, et äärmiselt intelligentne Mariana saatis mulle mängu teisel minutil sõnumi: “Brasiilia, suru Eesti vastu muru” :)

Kohvikus sõbrunesime kiirelt kahe teise kohaliku jalkafänniga, kelle jaoks mina olin loomulikult täielik loomaaialoom. Mängu eriti ei jõudnudki vaadata, väravagi magasime suures jutuhoos maha. Mingi olulisema mängu ajal poleks sellist asja ilmselt naljalt juhtunud. Üldiselt mulle endale mäng väga ei meeldinud — nii palju, kui ma nägin, käis üks pidev üksteise jalust maha niitmine. Millegipärast mulle tundub, et see ei ole väga hea jalgpallitava. Aga tore ikkagi, et kohalikel sõpradel Eestiga suurem side tekkis. Kuigi ilma minu agiteerimiseta oleks neil kõigil vist ikka täiesti savi olnud sellest mängust.

Kui eile polnud kohalike paberlehtede esikülgedel Eestist sõnagi, siis täna on meid ikka paaril korral mainitud. Kui pärast meeles on, teen pilti kah. Aga ah et miks ma küll telefoniga ei pildistanud? Sest minu telefonil polegi kaamerat. On teine üks varsti viie aastaseks saav nunnu nässike, mis on korduvalt erinevates paikades kõrgelt kukkunud, kuid töötab ikka endiselt originaalakuga. Tõsi, hakkab mu musike ikkagi varsti ilmselt vanadussurma minema — vibroalarm juba andis alla.

Mängust kirjutasin natuke ka Delfile. Brasiillastele, muide, meeldib väga see nali, mille üks kommentaator on minu EEs ilmunud loo juurde postitanud. Lugeda saab siit.

Oh jah, hakkasin ka twitterdama.

Tänase päeva valguses on ilmselt kasulik jagada paari väljendit, mis võivad aidata end jalgpalli vaadates paremini välja elada. Ehk siis mõned nipid, kuidas solvata vastaseid.

Filho da puta [filjo da puta] — litapoeg
Puta que pariu — sõna-sõnalt: lits, kes sünnitas. kasutada tähenduses “sa vana raisk”
Porra! — sõna-sõnalt: sperma. kasutada tähenduses “kurat” või “oh taevake, kas tõesti?” või “raisk” või jne.
Caralho — t**a
Cu — pärak
Vai tomar no cu — mine persse

Need on sellised tavalisemad vandesõnad Brasiilias ning jalkamängu ajal kuuleb neid loomulikult pealtvaatajate seas terve mängu aja.

Ma ei taha selle postitusega nüüd kedagi ropendama meelitada või õhutada rahvustevahelist vaenu. Ikka sõbralikult soovitan mängu vaadata :) Aga väike emotsionaalne terror mängu ajal ei tee kahju. Tegemist on siiski Brasiilia meeskonnaga. Toredat jalgpallielamust kõigile!

Vahelduseks kirjutasin ühe loo jalgpallist Ekspressile, mida saab uudistada siit. Järgmisel nädalal toimuvat Eesti-Brasiilia mängu on plaanis minna kuhugi baari koos sõpradega vaatama. Kuhu, pole veel otsustatud, aga Eesti koondist toetame meie Danieliga, ülejäänud ilmselgelt on meie vastu. Ainus jalgpalli võitlushüüd, mida ma tean, on “Võitle, Eesti, võitle!”. Seega saab Eesti toetamine ilmselgelt olema ka suhteliselt mage ettevõtmine.

Eile käisin koos Danieli ja tema gringosõpradega vallutamas ühte kohalikku umbes 1000-meetri kõrgust küngast nimega Pedra de Gavea. Päris lõpuni ma ei jõudnud, kuna viimane ots tuli ronida ilma julgestuseta püstloodis mööda kaljut ja mul tuli hirm peale. Ootasin siis teisi all, võtsin päikest, mõtlesin elu mõtte, universumi ja kõige üle. Täna üllatuslikult suudan isegi kõndida, kuigi retk oli minusuguse ebasportliku daami jaoks üsnagi kurnav. Olin veendunud, et täna valmistab igasugune liigutamine mulle kindlasti ületamatut piina. Aga tüng! Aga nagu ütleb Daniel: “Ootame põnevusega homset.”

Elu on ilus.

Alles paar peva tgasi sain teada, et Brasiilias võib sisuliselt igal pool üle tee minna, kuna inimesed on seaduse silmis kõrgemad eluvormid kui autod. Seega idee poolest võiksid sa keset sõiduteed magada ja kui keegi julgeb sulle otsa sõita, jääb alati süüdi autojuht. Iseenesest huvitav infokild riigist, kus autojuhid vajutavad sõiduteel olevat jalakäijat nähes gaasi ja signaalitavad kõvasti. Mul on küll raske uskuda, et tegelikult ka jääb õnnetuses süüdi autojuht.

“Mulheres do Brasil” on dokumentaali fiktsiooniga segav film, kus viis naist jagavad vaatajatega oma saatust. On Kirde-Brasiiliast pärit tüdruk, kellele vanemad hambad ristis hea hariduse annavad ning kellest hiljem saab tuntud poliitiku armuke. Tüdruku rasedusest kuuldes peksab poliitik ta vaeseomaks.

On jõukast perekonnast pärit turismiüliõpilane, kes ei tea, mida oma eluga peale hakata ja seega võtab ta auto ning sõidab Brasiiliat avastama. On Rio favelas elav neegriplika, kelle eluunistuseks on saada sambakuningannaks. On vaene ettekandja, kes on kõrvuni armunud mahehäälsesse raadiodiskorisse ning on Sao Paulos töö kaotanud keskealine üksikema.

Kohati venib, aga samas jällegi näitavad lood päris kindlasti päris paljude brasiilia naiste elu argipäeva, nagu võib aimata ka vahele pikitud intervjuudest. Töövõiduks on muidugi see, et põhimõtteliselt olin võimeline ainult portugalikeelsete subtiitritega filmist aru saama.

Treilerid on siin.