Suvi, hapukurk, top 100

Kuna suvel ilmselgelt ei blogi ega viitsi blogisid lugeda peaaegu et mitte keegi, on minu blogi üllatuslikult tõusnu Blogtree TOP 100 loetuma blogi hulka. Näed sa siis, milline kena üllatus kaunil talvepäeval, mil õues on umbes 25 kraadi sooja.

Peene kütusefirma kontori lifti televiisorist sain täna hommikul teada, et Rios on põrsatõve tõttu elu jätnud juba neli inimest ja meenus kohe Irve postitus Tamiflust. Peale ühe Margaret Atwoodi raamatu lugemist kadus minul isiklikult igasugune huvi üldse ravimeid süüa ja seega üritan neid ka igal võimalikul juhul vältida, kuna ma ei saa kunagi olla 100% kindel, mida nendesse pillidesse on sisse segatud.

Suur Projekt venib. Jõud lõppeb, ei jaksa enam… jõud lõppeb, ei jaksa enam…

Potter vs Pärn

Eile tundsin end nagu tõeline kultuuriinimene. Esiteks muidugi käisin hommikul andmas inglise keele tundi Federicole ning seejärel viisid jalad mind Anima Mundile vaatama prantslase Michel Oceloti multikaid (näiteks see oli kavas). Siis selgus, et Rios viibivad Priit ja Olga Pärn, suundusin nendega kohtuma ning nende filme vaatama, millele järgnes arutelu, kus ma kahjuks ei saanudki pikalt olla, sest mind ootas juba järgmine atraktsioon — uus Harry Potter.

Vot kui ülejäänud kultuurielamused olid kategooriast “positiivne üllatus”, siis Harry Potter oli kahjuks pettumus. Ma isegi ei nutnud, kui Albus surma sai! See ei tekitanud minus mingeid emotsioone! Ühesõnaga, mul oli kinos pisut igav. Ja see oli Harry Potter! Võiks isegi öelda, et positiivsema elamuse jättis Sandra Bullockiga naistekas “The Proposal”, mida ka sel nädalal vaatamas käisin. Sest seda ma läksin vaatama, oodateski mõttetut tibifilmi (mida ta muidugi oligi), aga sai oodatust rohkem nalja ja no Ryan Reynoldsi peal silm kohe puhkab.

Roolin nagu jaksan

Täna oli märkimisväärne pühapäev vähemalt kolmel põhjusel.

1. Väisasin ma lõpuks ometi oma kodu lähedal asuvat Vabariigi muuseumi Catete palees, kus lasi end 1954. aastal maha president Getúlio Vargas. Kuigi ma sain aru, et pole siiski 100% kindel, kas ta ikka lasi end ise maha. Tõsi ta on, on suhteliselt ebatavaline enesetappu sooritada kahe püstolilasuga südamesse. Igatahes asub palees nüüd muuseum, mis pühendatud vabariigile. Eksponeeritud on ka tuba, kus hr Getúlio oma õnnetu otsa leidis. Lisaks vana maja interjöörile võib näha veel aegliinis Brasiilia kujunemist ning kirju, mida inimesed 80ndate lõpus uut põhiseadust kirjutavale Konstitutsiooni Kongressile oma ettepanekutega saatsid.

2. Käisime me kartidega sõitmas ja ma ei jäänudki päris viimaseks, vaid lõpuminutitel õnnestus isegi pihta saada, kuidas see kardivärk käib ja Marianast mööda kihutada. Mul pole autojuhilube, kui keegi peaks nüüd imestama, et mis see kardiga kimamine siis ikka ära ei ole.

3. Päeva kõige olulisemaks sündmuseks kujunes aga hoopiski ühe uusaastaunistuse täitumine. Nimelt saan ma nüüd juuksed pliiatsiga üles panna. Muahahahaaa!!!

Hea küll, panen siis neljanda ka. Suur Projekt on peaaegu valmis. Puudu on umbes 15%.

Couvi flor roxa

Aeg on alustada rubriigiga “Brasiilia loodusimed”. Fotol on minu tänane lõunasöök ehk lillkapsas. Leidsin selle hõrgutise kaubandusvõrgust eelmisel nädalal, kui kohalikus juurikate hüpermarketis Hortifrutis (loe: Hortšifrutšis) tankimas käisin. No ja kohe pidin ära ostma. Sest kui tihti õnnestub inimesel oma elu jooksul näha lillat lillkapsast? Täiesti õigustatud on ka ühe sõbra — kes esmalt tundis huvi, kas selline haruldus ka üldse söödav on — lisamärkus: “Veel enam — kui tihti seda süüa on võimalik!”

Asjal oli täitsa kapsa maitse ja nagu näha juuresolevalt pildilt (piltlikult öeldes) olen ma peale selle konsumeerimist sama elus kui lammas, kes pistis kunagi põske ühe petitsiooni. Kuna “before” foto sai pandud, lisan ka “after” variandi.

/

A Mulher Invisível

Brasiilias on täna valentinipäev, mis tähendab otse loomulikult, et juba viimased kaks nädalat on kõik vaateaknad olnud kaunistatud punaste südametega, mis igal endast lugupidaval inimesel muidugi südame pahaks ajavad. Valentinipäev on siinses kultuuriruumis deitimise juures äärmiselt olulise tähtsusega, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Kindlasti tuleb oma teisele poolele osta kingitus ja õhtul on kõik restoranid pilgeni inimesi täis, sest tähtsat päeva tuleb ometigi tähistada romantilise õhtusöögiga. Päev on otsustava tähtsusega ka nendes suhetes, kus pole veel tehtud ettepanekut ametliku kurameerimise alustamiseks — täna saavad paljud suhted uue staatuse. Kas siis minnakse ametlikult paari või minnakse hoopis lahku.

Ma peaksin siinkohal vist seletama, et Brasiilias ei ole suhe ametlik, kuniks üks osapooltest pole teinud ettepanekut boyfriendiks-girlfriendiks hakata. Kuni selle hetkeni on mõlemad osapooled sisuliselt vabad ja võivad teha, mis pähe tuleb. Minu jaoks on see alati olnud natuke arusaamatu, sest Eestis sellist ametlikku “käepalumist” ju pole. Kuidas te reageeriksite, kui teiega juba nädalaid voodit jaganud mees ütleks ühel hetkel pidulikult: “Kallis, kas sa oleksid nõus minu girlfriendiks hakkama?”
Kui vastus on “jah”, tähendab see automaatselt, et inimesed on tõsises suhtes ja igasugune kõrvalsuhete pidamine tuleks viivitamatult lõpetada.

Eilne päev läheb aga minu isiklikku ajalooraamatusse — käisin esmakordselt kinos Brasiilia filmi vaatamas ja sain isegi peaaegu kõigest aru. Hea küll, tegemist oli tõesti ka niisama kerglase romantilise komöödiaga, kuid sellest hoolimata olen enda üle äärmiselt uhke. Kaasa aitasid ka eelmisel nädalal loetud naisteajakirjad, kust õppisin huvitavaid suhetega seotud slängisõnu.

Film, mida vaatasime, rääkis mehest, kes hakkas deitima nähtamatu naisega. Vaadake treilerit ka!

Estou ocupada vol x

Ega põhimõtteliselt pole endiselt midagi muud tarka öelda, kui et vahepeal on paar tööotsa tekkinud ja sellega seoses pole blogimiseks mahti. Majandusaasta aruannete tõlkimine hispaania keelest eesti keelde pole mitte naljaasi, seda ma teile ütlen.

Vahelduseks mõtlesin hoopis, et panen ühe foto, kuna täna on ikkagi suurpäev — saabus esimene postkaart Eestist :) Ainult 10 päeva on kulunud minuni jõudmiseks, suhteliselt parem tulemus, kui Argentina Post näidata suutis. Mul meel kohe rõõmus, aitäh, Niru!

Lisaks sain täna imelise kohvikruusi omanikuks ja sellega seoses võib siis vist lugeda minu elupaika ametlikuks koduks. Kohvikruusist ma ei viitsinud hakata pilti tegema, aga tegemist on paraja ämbriga, lisaks toetas selle mulle kinkinud sõber brasiilia disaini, kuna tass on pärit Moodsa Kunsti Muuseumist. Mina muidugi toetasin ka temaga solidaarselt brasiilia disaini ja ostsin endale uue sõrmuse.

Väga mõnus päev oli!

Seagripp on kohal!

Niih, selgub, et vahepeal on meile siia Riosse (mis asub Brasiilias, kes veel ei teadnud), tõesti saabunud seagripp ja eilsed ajalehed kirjutasid sellest, kuidas Ilha do Governadoril (mis on Rio satelliitasula ja kus asub rahvusvaheline lennujaam) on nüüd dokumenteeritud esimene juhus, kus põrsatõbi on liikunud inimeselt inimesele.

Selle peale arvas ühe mu kohaliku sõbra ema kohe, et sõber võiks ette vaadata igasuguse kahtlase kontingendiga suhtlemisel, sest need väljamaalased, no nendel võib ju kõigil see va seagripp olla.

Nakatunud noormees on 29-aastane ja sai haiguse sõbralt, kes oli viibinud Mehhikos.

Estou doente

Hoolimata kõrvetavast päikesest — või äkki just seetõttu? — olen mina külmetanud ja vedelen voodis selle asemel, et rannas päevitada. Kirjutan sellest, sest kurguvalu ja nohu viisid mind apteeki, kus mulle esimese asjana taheti toppida antibiootikume.
“Ei, ma ei taha antibiotse,” olin konkreetne.
“Aga need toimivad kiiremini kui teised rohud!” oli tütarlaps leti taga segaduses.

Ka üks sõber ütles minu haigusest kuuldes, et kui ikka kurk valutab, oleks pidanud antibiotse võtma. Juba Argentinas oli minu meelest imelik, et antibiootikumid on vabalt käsimüügis saadaval. Mitte kõik muidugi, aga mingi osa. Eestis ma küll ei tea, et saaks vabalt antibiotse osta apteegist ilma retseptita. Üldse on igasugused terviseküsimused brasiillastele omamoodi kinnismõtteks. Näiteks sama sõber teatas väga konkreetselt, et ta lohistab mind karvupidi homme arsti juurde, kui ma ei parane. Mina jällegi ei saanud aru, miks peab mingi tühise külmetuse pärast, mis kestab ilmselt vaid paar päeva, arsti juurde minema. See oli ju juba eile täiesti etteaimatav, et mul täna häält ei ole. Alati juhtub nii, milleks tühjast tüli teha…

Aga siin, mulle tundub, et neile kohe meeldib arsti juures käia igasugu erinevate probleemidega ja lasta ennast uurida, et ega jumala pärast midagi valesti ei ole. Või kui ei räägita arstidest, siis ikka uuritakse, kas sa sööd korralikult ja magad jne. Korralik toit on muidugi riis ja oad, sellest ei saa üle ega ümber. Juurviljad nii väga korralik söök ei ole, hehe.

Nädalavahetusel olin Ilha do Governadoril, külas Lainel, Rital ja nende perekonnal. Väga tore oli :)

Estou no Rio

Tudo bem…

Tropikaliseerunud eestlane

Üks Eesti aukonsulitest Brasiilias, trendikas rõivatööstur Oskar Metsavaht on ühes intervjuus kunagi öelnud, et Brasiiliasse tulnud inimene muutub brasiillaseks umbes kolme aastaga. Ma ei tea, kas tal on just aastate suhtes õigus, aga kui ma kohtun siin elavate eestlastega, on mul alati tunne, et nad näevad oma vanusest tunduvalt nooremad välja ja on kuidagi muretumad kui inimesed Eestis. Nagu ma juba varem olen kahtlustanud, ilmselt on lihtsalt raske masendusse sattuda, kui päike sulle pidevalt lagipähe särab.

Erandiks pole ka Eesti aupeakonsul Jüri Saukas, kellega täna lõunstamas käisin. Saukas saab varsti 70, aga välja näeb küll vähemalt kümme aastat noorem. Juhib endiselt oma ettevõttet Cimcorp, mis annab tööd umbes 170le inimesele ning mille käive on enam kui 100 mln kr aastas.

“Ega kõik need eestlased siin on parajalt tropikaliseerunud,” ütles ta täna mulle, kui parasjagu kala nosisime. Kuigi “eestlasi” on arvatavalt Brasiilias umbes paarituhande ringis, räägib meie keelt Sao Paulos umbes kümmekond inimest. Kaks neist on minu head sõbrad Triinu ja Erik, kes on n-ö uue põlvkonna eestlased Brasiilias. Eesti passe on Brasiilias välja antud Saukase sõnul kolmesaja ringis, suurem osa neist muidugi on tahtnud eesti passi, kuna kuulume nüüd Euroopa Liitu. Argentinas on muidugi sama seis, et need noored “eestlased”, kellel on sinine (vabandust, roosa) pass, on selle endale võtnud vaid seetõttu, et see võimaldab neil kergemini Euroopasse tööle saada.

Saukas elab Brasiilias juba oma 65 aastat, kuid tema eesti keel on sellest hoolimata väga kobe. Muidugi räägib ta aktsendiga ja mõnikord kasutab natuke veidraid sõnu, kuid arvestades seda, et ta praktiliselt polegi Eestis elanud, on tema eesti keel ikka väga-väga hea.

Tahtsin teile panna siia video Re:Jazzi laulust “Happiness”, aga kahjuks ei leidnud seda juutuubist. Üldiselt elu on happy-happy-joy-joy.