Lihtne allaandmine?

Vanderselli-raamatu väljatulemise valguses olen siin omaette taas rohkem mõtisklenud selle üle, miks ma olen viimasest kolmest aastast kõvasti üle kolmandiku veetnud välismaal ning miks see on minu jaoks sageli selline kergema vastupanu tee, kui Eestis olemine. Ma ei tea, kuidas teistel maapaos olijatel tunded on, aga mulle tundub päris sageli, et siin on lihtsalt kergem olla.

Minust lähevad mööda valimispropaganda, Ansipi rumalused, suuresti ka majanduskriisi äng ja sellest tulenev viha. Ma saan olla rahulikult ilma kõigi maailma inimestega suhtlemata, mul on rohkem aega iseenda jaoks ning ma olen äralõigatud sotsiaalsest survest erinevates küsimustes (kõige tugevamad ilmselt lapsed, perekond ja kodu, aga ka prestiižikas töö ja vinge sissetulek).

Brasiilia ei ole minu riik, seega lähevad minust mööda ka paljud selle ühiskonna mured ja valupunktid. Jah, siinne haridussüsteem on kehv ja ligipääs heale haridusele sõltub sinu vanemate rahakotist ning see teeb mind kurvaks. Aga ma samas kehitan ma ka natuke ükskõikselt õlgu, kuna oma võimalikke tulevasi lapsi ei kavatse ma siin koolitada. See ühiskond on palju ebaõiglasem kui Eesti ning rahal on siin veel hoopis karmim tähendus kui Maarjamaal ning ka see teeb mind kurvaks. Aga ma ei pea selles osalema. See pole minu riik, järelikult on mul võimalus sellest distantseeruda, öelda, et see pole minu asi.

Eestis ma nii ei saaks. Eestis vihastaksin ma sageli asjade peale, mida ma tegelikult ei saa eriti muuta. Ma ei saa kuidagi muuta seda, kuidas Keskerakond endale linnaametnike seast jüngreid värbab või kuidas võetakse vastu otsuseid, mis on kasulikud vaid poliitikutele endile, mitte pikemas perspektiivis minu riigi arengule ja tulevikule.

Samas teeb mind muidugi ka kurvaks, et selliseid minusuguseid mööda maailma ringiseiklejaid, kellest paljud ilmselt mitte kunagi Eestisse ei naase, näikse iga aastaga juurde tulevat. Kurb, et Eestist tahavad lahkuda noored ja andekad inimesed, kes võiksid olla kasulikud sellele riigile, mis on andnud neile hariduse ja nad üles kasvatanud. Aga tõesti ma saan neist kahjuks ka aru. Ja ega ma ilmselt isegi parem pole, nagu juba öeldud nüüd juba kokku üle kahe aasta (erinevates osades) olen ma olnud Eestist eemal.

Krister Kivi kirjutas sellest kunagi EPLs ka arvamuse “Jalgadega hääletajad“. Mind puudutas see lugu väga sügavalt.

Hoiatus!

Hoiatus kõigile naistele — on räige moeviga kanda nii lühikest seelikut, mille alt võiksid välja paista teie rinnahoidja paelad. 5 põhilist viga riietumisel portaali Mood24 andmetel:

5. Liiga lühikesed seelikud. Väldi sellist viga iga hinna eest! Kanna oma rinnahoidja paelu korralikult peidus, et nad ei ripuks kuskilt vahelt välja.

Aitäh, Kraaks ja hr Tarkus, ammu pole nii kõvasti naerda saanud. Kuigi tegelikult peaks muidugi nutma — kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi??

Vabakutseline on näljarott

Viimastel kuudel olen aktiivselt tegelenud reisimisega ja sellest ka lugude kirjutamisega ja aina enam on selgemaks saanud, et vabakutselist (reisi)ajakirjanikku nähakse kui inimest, kellele ei peagi eriti honorari maksma.

Muidugi, eks ma teadsin seda varemgi, aga see ei vähenda minu kergekujulist pettumust, kuidas Eestis tihti arvatakse, et kui sa oled vabakutseline ajakirjanik, pole see justkui sinu päristöö, vaid hobi. Kui vaadata Eesti reisiajakirjanduse taset, siis ma ka ei imesta mõnes mõttes, sest suurem osa reisilugusid on lihtsalt suhteliselt kehvasti kirjutatud. Näiteks lugesin mõned nädalad tagasi ühest nädalalehest ühte täiesti masendavat lugu ühest riigist, kus ise olen elanud.

Aga no ma ei tea, kui paljud head kirjutajad viitsivad oma aega raisata 500 krooni pärast kätte? Eriti, kui arvestada, et vabakutselisena pean ma ise maksma oma lennupiletite, ööbimise, tuuride, söögi jne eest. Rääkimata sellest, et kui ma töötan kodukontoris tuleb tasuda kommunaal- ja kontorikulud, mis muidu oleks tööandja kanda ja ka arvuti pean endale ju ise ostma.

Ma ei tea, kuidas tunnevad end teised vabakutselised (reisi)ajakirjanikud, aga minu jaoks on pisut solvav, kui mulle pakutakse honorariks umbes 500 krooni kätte. Koos fotodega. Ütleme siis ausalt, et hetkel maksan ma suures osas töötamisele peale, aga ega muud varianti ka pole, sest päris nälga ei taha surra.

Lisaks on äärmiselt tavaline, et üritatakse muuta juba tehtud kokkuleppeid. Kõigepealt muidugi üritatakse piisavalt hämada ja mitte kohe alguses kokku leppida, palju sulle honorari makstakse, et siis hiljem venitada vastustega ja lõpuks rääkida näiteks sellest, kuidas eelarveid muudeti. Ma ei tea, kui ma tellin endale koju riiuli, siis ma lepin ikka ka enne kokku, palju ma töömehele maksan ja kui ta toob mulle lõpuks õigeks ajaks kauni riiuli koju, ei hakka ma ju talle jahuma, et mu eelarvet muudeti ja mul pole enam raha. Aga millegipärast ajakirjanduses on see justkui heaks tavaks.

Lisaks ei taheta tihti üldse enne kokku leppida, palju sulle makstakse, vaid samuti hämatakse või vihjatakse, et ei ole ju selge, kas tuleb hea lugu. OK, selge, et riiulit tellides saab töömees teha sulle korralikud joonised ette jne. Samas mulle kui inimesele, kes on ajakirjanikuna juba pea kümme aastat leiba teeninud, kõlavad avaldused, et pole ju kindel, kas tuleb hea lugu, pisut pentsikult. Kirjutamine ei ole minu hobi, see on minu äri. Mis tähendab, et kui ma kulutan aega millegi tegemiseks, tahan ma ka teada, milline on minu töötasu. Või ma olen imelik, et nii arvan?

Muidugi, ma saan aru, et praegu on meil esmakordselt vist oma kümne aasta jooksul turul olukord, kus ajakirjanikke on rohkem kui neile tööd. Aga ma leian, et see ei peaks automaatselt tähendama, et ajakirjanikele, kelle tööd sa oled otsustanud kasutada, ei peaks õiglast palka maksma.
Näide. Ajasin kaks nädalat taga ühte olulist inimest Brasiilias, kulutasin palju aega ja ka raha (telefonikõned pole Brasiilias just odav lõbu, lisaks veel mõned taksoarved jne) tema tabamiseks. Ja selle loo eest on mulle erinevad väljaanded pakkunud sisuliselt vähem raha, kui ma selle loo saamiseks olen kulutanud. Seega hetkel ma arvan, et eestlased ei saagi seda lugu lugeda, sest mõne loo eest ma lihtsalt ei ole nõus peale maksma.

Samuti arvan ma, et kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi ajakirjanikke, kelle jaoks kirjutamine on hobi, ei muutugi asjad kunagi. Sest ma tean päris mitmeid inimesi, kes kirjutavad 400 krooni eest lugusid ja on rõõmsad lihtsalt selle üle, et neid avaldati. Kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi, kes ei nõua oma töö eest väärikat palka, ei hakkagi me normaalset töötasu saama.

Mul jääb nüüd vaid loota, et ma päris läbi ei saaginud seda oksa, millel ise istun, sest (reisi)ajakirjandusest pole mul plaanis veel nii pea lahkuda. Ja on ka positiivseid näiteid — ÄPga või Estravelleriga pole mul vabakutselisena kunagi mingeid probleeme olnud.

Veel soovitaksin lugeda Daaniel Vaariku mõtteavaldust “Tühi mikrofon”.

Sobre la lengua

Juhtusin üle pika aja taas vahelduseks lugema ka kodumaist ajakirjandust, Postimehes on nimelt mõned huvitavad artiklid eesti keele teemadel. Kui nüüd siiralt aus olla, panid need lood mind mõtlema.

Eelkõige iseenda keelekasutuse üle — ma ei oska ise eriti hinnata, kui hea mu emakeel on, kuid neid lugusid lugedes hakkas pisut piinlik. Ma teen näiteks kogu aeg vigu sõnadega “peale” ja “pärast”, eelkõige ilmselt seetõttu, et ma tõesti ei mäleta, et keegi oleks mulle kunagi selgitanud, kuidas on õige neid kasutada. Võib-olla muidugi selgitati ka, aga eks teadmised kipuvad mõnikord ununema.

Teiseks kirjutan ma blogis pidevalt kokku “niiet”, mis on ka keeleliselt vale, ning kasutan toorlaene inglise keelest. Rääkimata sellest, et kasutan liialt lausekonstruktsioone, kus sees “et” ja “ka”. Lisaks ei tasu unustada, et minu raamat “Minu Argentina” sisaldab suhteliselt palju topakaid vigasid ja sellele on süüks pandud liigset kõnekeelsust. Seega ilmselgelt minu keel pole just kõige kõrgemast klassist.

Aga mitte ainult sellest ei mõelnud ma neid lugusid lugedes. Jüri Kuuskemaa on ilmselgelt pettunud ajakirjanduses ja mõningates punktides olen ma temaga täiesti nõus. Ma tean päris mitut ajakirjanikku, kes arvavad tõsimeeli, et emakeele valdamine pole nende töös kõige olulisem ja nad “ei viitsi komasid panna”, sest milleks on siis palgale võetud keeletoimetajad. Ausalt öeldes mina sellisest suhtumisest aru ei saa. Keel on minu meelest ajakirjaniku esmane töövahend, seega tuleks seda vallata võimalikult hästi. Muidugi, mina pole filoloog, seega ma teen vigu, kasutan teinekord valesid sõnu vales kontekstis ning kuna hetkel on minu peamisteks suhtluskeelteks inglise ja hispaania keel, moodustan tihtipeale parajaid lausevärdjaid. Aga ikkagi ajab mind närvi, kui loen eesti keeles asju “pole minu tassike teed” või midagi on “tükike kooki”, sest eesti keeles ei öelda nii.

Ma olen nõus Karin Bachmanniga — keel on mäng. Kui tahad olla hea ajakirjanik, tuleb seda mängu vallata. Mulle keelega mängimine meeldib, isegi kui ma pole selles veel saavutanud kõrgemat meisterlikkust. Ma ei tea, kas üldse kunagi saavutangi. Mulle meeldib kasutada emakeelseid sõnu, kuigi mõnikord tõesti ma üritan kasutada “lõikavalt iroonilisi vaimukusi”. Aga blogis on vist lubatud?

Ja kindlasti tuleks emakeelt õpetada ka ülikoolis, sest no tõesti — mul on piinlik lugeda kõrgharidusega kolleegide toimetamata tekste, mis kubisevad kirja-, koma- ja stiilivigadest ning võõrkeelsestest sõnadest, kuna kirjutaja ei tea täpselt, mida miski tähendab ja üritab siis võõrsõnadega ingelligentsem välja paista.

Lood ise on siin:

Krista Kaer “Sünge lugu”
Jüri Kuuskemaa “Džiisus, siisitamine ja roppsuude kuldaeg”

Karin Bachmann “Hammustati keelde”

La Gran Estafa

Kuna mul ju teadaolevalt elu puudub (mina muidugi arvasin, et mul on tänaseks õhtuks elu planeeritud, aga kuna viimasel ajal pole elu minu plaanidest suurt huvitunud, siis no ma ei tohiks ju tõesti olla üllatunud, eks), vaatasin täna õhtul hoopis filmi “Ladrón que roba a ladrón”, mille ma paar nädalat tagasi juhuslikult ühest plaadipoest leidsin ning ära võtsin, sest ma ei kohta just väga tihti meie kaubandusvõrgus hispaaniakeelseid filme. Rääkimata hispaaniakeelsetest filmidest, millel on eestikeelsed subtiitrid.

Põhimõtteliselt ei pidanud ma pettuma, sest tegemist on… latinodele toodetud variandiga filmist “Ocean`s 11″! Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis tegelikult isegi dvd kaanekujundus on kergelt sarnane. IMDB andmetel kogus film avanädalavahetusel USAs rohkem vaatajaid kui ükski teine hispaaniakeelne film varem (nii ma vähemalt aru sain) ja ausalt öeldes see mind ei üllata. Sest no Ocean`s 11 on ju äge.

LISAKS! Mees, kelle raha filmis ära virutatakse, on argentiinlane! Ja teadaolevalt peavad teised latinod argentiinlasi ülburiteks, kes arvavad, et nad on teistest latinodest paremad. Meeldetuletuseks — argentiinlased muidugi ei olegi üldse latinod, vaid hoopis eurooplased. Seega pole ime, et USA latinodele film peale läks. (Eriliselt uhke olen ma muidugi selle üle, et ma sain KOHE tema aktsendi järgi aru, et ta on argentiinlane, muahahahaa!)

Nõnda et ma küll julgeks seda kergelt jaburat filmi soovitada. Ta pole muidugi nii hea kui Ocean`s 11, aga soundtrack jättis vaadates üsna kobeda mulje (samuti üllatavalt sarnane Ocean`s-ile). Ja no ega ei saa siis pahaks panna, kui ta aeg-ajalt natuke kodukootud mulje jätab. Suurem osa ajast on ju film täiesti tibenstobens. Mulle igatahes meeldis.

Neljapäeval aga käisime chekkimas linateost “Burn After Reading”, mis oli samuti üsna söödav. Brad ja George ikkagi!

Laulev revolutsioon

Vaatasin filmi “Singing Revolution” ja kohe mitmed asjad tulid meelde. Nagu näiteks see, kuidas ma vanaisaga Balti Ketis käisin ja mis mul sel päeval seljas oli. Kuidas ma nägin seal haakristidega plakateid, aga ei saanud hästi aru, mida need tähendavad. Pärast arutasime maal teiste lastega tähtsate nägudega, kuidas vene tankid võivad hommepäev olla meie külas.

Või kuidas ma olin 20. augusti õhtul voodis, vanaisa vaatas pingsa näoga televiisorit ja istus vanaema tugitoolis, kus ta muidu mitte kunagi ei istunud. Aga see tool oli lihtsalt telerile lähemal (mu vanaema oli surnud sel ajal juba). Äkki ütles Ülo Nugis midagi selle kohta, et ta kuulutab Eesti iseisvaks, vanaisa vaatas mõtliku näoga kella ja ütles: “Kakskümmend kolm null null.”  Ma olen kindel, et ta läks peale seda kööki ja valas endale pitsi viina. Aga sellest ei tea mina enam midagi, sest siis ma juba magasin :)

Millal sina viimati märkasid, et Eesti on vaba riik?

La vida linda

Lugesin Irmotška ja Rivo heietusi ning suures osas ma olen nendega isegi nõus, aga samas on meie ümber ju ka nii palju toredaid inimesi. Näiteks kohtusin ma üleeile ühe tegelasega, kes andis mulle meeletu positiivse laengu. Niiet ma kodu poole kõndides mõtlesin toredaid mõtteid. Täna jällegi tuli üks kolleeg tööle ja hõikas rõõmsa häälega kõvasti üle toimetuse: “Tere!” Mõtlesin, et kui kahju, et enamasti tuleme me kõik tööle mööda seinaääri hiilides ja vaikselt omaette pobisedes. Peaks temast rohkem õppust võtma. Täna hommikul aga kohtusin Pga keset tänavat ja täiesti ootamatult musitasime üksteist nagu Argentinas tehakse. Kohe läks süda soojaks!

Ehk siis positiivsust on kõikjal meie ümber, tuleb see lihtsalt üles leida. Muidugi, eks mind ennastki ajab närvi, kui poes ei öelda tere või paljude eesmärk näib olevat tõestamine, kui kõvad mehed nad on ja seeläbi teistele pähe istumine. Aga minu enda valik on ju selle kõrval märgata, kuidas väike roosa kleidiga laps lehvitab läbi kohvikuakna ja kuidas ta hakkab naerma, sest ma lehvitan vastu ning kuidas mul endal läheb sellest ka tuju kohe paremaks.

Üldse, reede on. Peace, noh!

Ühtlasi annan teada, et Kalamajas toimub teisipäeval algusega kl 20.00 järjekordne filmiõhtu. Menüüs on kas Argentina või Brasiilia film. Kui oled huviline, kirjuta mulle julgesti! Või helista :)

La gente buena

Eelmisel nädalal nägin, kuidas kaks poissi (või pigem vist noort meest) pillasid puruks ühe pudeli Tallinna kesklinnas ja seejärel koristasid enda järelt killud ära. Tekkis kohe tahtmine neile aitäh öelda :) Selliseid inimesi võiks kohe rohkem olla.

Laupäeva öösel kl 4 Levikast saabudes (muide, seal on päris tore, kui enam suitsu teha ei või) selgus, et minu eesukse võti ei keera ning majja pääsemiseks tuli ronida üle paarimeetrise aia, kuna õnneks oli vähemalt maja hoovipoolse ukse keegi lahti jätnud. Niiet seiklusi kui palju.

Ega vist polegi midagi suurt öelda, suvel inimesed vist blogivadki vähem. Sel nädalavahetusel tuleb tango, plaanin isegi vaatama minna. Kes on unustanud, siis täpsemat infot saab siit: http://www.martinykaja.com/.

Que suerte tenemos

Mõnikord ma ikka mõtlen selle peale, kui hästi mul vedanud on. Eriti tuleb see mulle meelde siis, kui inimesed paluvad kirjeldada, mis ma Argentinas tegin või mis tingimustes seal töötasin. Teate, see on ütlemata suur privileeg, et Eestis oskavad ikkagi praktiliselt kõik inimesed lugeda, et meil kõigil on üsna hea haridus ja isegi, kui sündida vaesel ääremaal, on võimalik sellest välja murda.

Muidu ma olen haige. Nohu, kõrvad lukus ja mõistus ei tööta, aga vapra eestlasena olen siiski tööl. Unes nägin öösel, et ma olin kusagil mujal.

El futuro lindo

Eile ühel üritusel räägiti pea ainult rasedusest, sünnitamisest ja lastest. Ega mul ei ole midagi rasedate ega laste vastu, aga kui hakati arutlema, kui traumeeriv on lapsele elektrivalgustusega ruumis sündimine ja peaks ikkagi küünlavalgel ja kodus, lendas mul küll juhe kokku ja mul ei jäänud üle muud, kui tõdeda, et kuidas inimesed küll muutuvad — viis aastat tagasi oleksime me rääkinud sellest, kus oli kui hea pidu, kui suur pohmakas meil on ja kuidas eksamiteks õppimine läheb (juunikuine sess). Aga nüüd, palun väga, rasedus ja sünnitamine. On see nüüd see helge tulevik, kuhu me kõik sattuda tahtsime?