El futuro lindo

Eile ühel üritusel räägiti pea ainult rasedusest, sünnitamisest ja lastest. Ega mul ei ole midagi rasedate ega laste vastu, aga kui hakati arutlema, kui traumeeriv on lapsele elektrivalgustusega ruumis sündimine ja peaks ikkagi küünlavalgel ja kodus, lendas mul küll juhe kokku ja mul ei jäänud üle muud, kui tõdeda, et kuidas inimesed küll muutuvad — viis aastat tagasi oleksime me rääkinud sellest, kus oli kui hea pidu, kui suur pohmakas meil on ja kuidas eksamiteks õppimine läheb (juunikuine sess). Aga nüüd, palun väga, rasedus ja sünnitamine. On see nüüd see helge tulevik, kuhu me kõik sattuda tahtsime?

Las solteras de Nueva York

Ühel ilusal päeval otsustasid kaks sõbrannat, et reede õhtul peavad nad minema kinno tunglema koos ülejäänud (vallaliste) naisterahvastega ning vaatama ära uue linateose “Seks ja linn“. Selleks puhuks — otsustasid nad — tuleb selga tõmmata seelikud ja kontsaga kingad ning näha üldse välja ilus ja stiilne.

Täpselt õigel ajal, natuke enne filmi, kohtusid nad ccplaza fuajees, seelikud seljas. Nad värvisid tualetis ära huuled ja suundusid koos ülejäänud (vallaliste) naistega kinosaali, kus neil oli 148 minutit tore olla. Peale seda lehvisid nad kontsade klõbinal Novelli, võtsid loomulikult ühed Cosmopolitanid ja läksid siis Viru ette taksot ootama.

Oli tore õhtu.

P.S. sõbrannad ei saanud siiski aru, miks venelased peavad kinos kogu aeg plaksutama ja telefoniga rääkima.

P.P.S. huvitav, kas tänased 15-aastased enam saavadki aru, mida võib tähendada Viru ees seismine?

Todo bien con el cine de Estonia?

Loen siin teemade otsimiseks Estonian Airi pardaajakirja In Time, kus sees lugu “Kuhu lendad, eesti keel?”, mis on iseenesest täiesti huvitav ja hariv lugemine ja ma ei hakka sügavamalt laskuma sellesse, et autori Martin Ehala arvates pole eesti keel üldsegi mitte väljasuremisohus.

Mis minu tähelepanu pälvis hoopiski järgmine lause:

“Fakt, et eesti filmi turuosa Eesti kinolevis on 14%, näitab ilmekalt meie kultuuri ja keele tugevust — arvestades seda, kui palju ja kui ahvatlevalt reklaamitud välismaa filma kinos jookseb.”

Vabandage, see lause näitab ainult seda, KUI vähe filme Eestisse tuuakse. Superkinodes jookseb praegu 18 filmi, neist üks kohalikku päritolu — “Seks ja surm”. Ülejäänud 17. hulgas ei ole praktiliselt ühtegi filmi, mille plakat ei tekitaks minus tundeid, et tegemist EI OLE Hollywoodi meinstriimiga. OK, on Puustusmaa “Armastuse punane pärl”, aga see on sisuliselt ka kõik.

Rääkimata sellest, et ühegi filmi juures pole kirjas, kes on režissöör, vaid seda pead kusagilt mujalt otsima. (OK, möönan, et tegemist on minu enda võhiklikkusega ja tegelikult ma ei tea režissööridest mitte midagi. Ega ka filmidest)

Muidugi, Eesti turg on imepisike ja selge, et siin pole eriti kohta mitte-Hollywoodi filmidele muidu kui Pöffi ajal. Aga teate selle varjus väita, kuidas Eestis on olukord jube hea, sest 14% kinolevis on eesti filmid, on puhas absurd. Kui võtta näiteks kasvõi Buenos Aires või Rio de Janeiro, siis seal jookseb pidevalt filme üle maailma.

Näiteks BA kohalikus ccplazas Village Recoletas jookseb praegu 17 filmi (tegelikult 16, aga Indiana Jonesi saab vaadata nii subtiitritega kui dubleeritult) ning nende hulgas on:

1. itaalia film La Sconosciuta (millal te käisite viimati Eestis mõnd itaalia filmi kinos vaatamas? Mina pole näiteks kunagi käinud);
2. argentina film La Ronda (argentina filme saab meil küll näha AINULT Pöffi ajal minuteada);
3. argentina film Leonera;
4. argentina film No ser Dios y cuidarlos;
5. Hispaania, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühistöös valminud The Oxford Murders (minuteada selle aluseks olev raamat peaks olema Argentina päritolu, aga ma võin eksida);
6. Austria ja Saksamaa koostööna valminud Die Fälscher.

Niiet ärge tulge mulle rääkima, kuidas Eestis on kinos kõik hästi. See 14% näitab pigem meie kitsarinnalisust ja madalalaubalisust. Kahjuks.

Estoy enamorada

Täna hommikul sain veel ühe kingituse — keegi vang saatis mulle armastuskirja! Kahjuks selgus, et ta pole siiski märganud mitte ainult minu naiselikke võlusid, vaid tegemist on mingi hulluga, kes on juba pooltele ÄP naistele selliseid kirju saatnud.

Siiski sain teada, et noormees sai mu kontaktid ühelt oma tuttavalt, kellel oli isegi minu foto! Noh, tõesti, ÄP kodulehel on mu foto täiesti olemas ning ÄP aadress on täiesti avalik info. Nagu ka minu töötelefon. Noormees on tähtkujult kaksik, hobideks sport ja autod ning tal on 5-seerria tuning BMW (selle peale, nagu ütles Sepp, ma juba olin loomulikult praktiliselt toolilt maha libisemas). Talle meeldib street racing ja ta osaleb igal võimalusel. Vihkab narkareid, jookikuid ja piidreid.

Ametlikult tööl pole noorsand kunagi käinud, vaid töötab iseendale — OST-MÜÜK-VAHETUS. Asjaolude sunnil viibib ta hetkel n-ö Tallinnna-puhkemajas, kuna ta pettis inimestelt 1,8 mln välja. “Müüsin neile ÕHKU!” nagu ta ise kirjutab.

Vabaks saab minu uus austaja umbes poole aasta pärast. “Ühte asja ma ei saa ka kohe mainimata jätta, teadmiseks sulle, et ma ei ole kuskilt otsast HÄLVIK ega ka VÄRDJAS!” kinnitab ta ise oma kirjas.

Niiet siis selline lugu.

Suur aitäh kõigile, kes eile läbi astusid, mul oli väga-väga tore!

Feliz cumple!

Eile õhtul voodisse ronides mõtlesin, kuidas inimesed ikka muutuvad ja kuidas mingid olulised märgid meie jaoks samuti muutuvad. Meenus, kuidas ma lapena ei saanud ööl enne sünnipäeva üldse magadagi, sest erutus ja põnevus olid nii suured, et uni läks iga natukese aja tagant ära. Ja eks sellele aitab kaasa seegi, et suhteliselt keset ööd tuleb ju päike ka välja ning meie kodu lastetoa aknad avanesid itta. Aga mida vanemaks saad, seda väiksem tähtsus on mingitel kuupäevadel.

Muide, üks lahedamaid sünnipäevi oli siis, kui ma ülikooli lõpetasin ja mu perekond tuli sürpriisina auto ja võileibadega varahommikul Tallinnast Tartusse mulle ühikaukse taha laulma. Mullu jällegi võiks öelda, et sünnipäev oli kogu mu sealolekuaja kõige košmaarsem päev üldse, hehe. Rääkimata sellest, et tegemist oli kõige külmema päevaga Buenos Aireses ning tundub, et seda traditsiooni üritab ilmataat jätkata ka tänavu. Ikaldus!

Muide, mõtlesin ka vanuse peale. Et need šokilained oma kaduva nooruse üle käivad ilmselt 5-aastaste lainetena. Niiet täpselt kolm aastat peaks nüüd veel rahulik olema enne, kui saabub uus depressioon. Ilus, ah?