Suur oli minu rõõmus üllatus, kui Festival do Rio kavast leidsin ka Soomes valminud filmi “Tummien perhosten koti“, mida näidati täna hommikul kell 9. Jah, siin algab festivalipäev kohe hommiku. Mis on imeline, sest kell 9 hommikul küsitakse ainult 4 reaali piletiraha. Saal oli üsna tühi, kui välja arvata mõned munitsipaalkoolide murdeealised õpilased, kellest nooremad olid pidanud filmi vaatamiseks tulema koos vanemate loaga, kuna Brasiilias on film alla 16-aastastele keelatud. Muide, see on siin päris tavaline, et festivalide raames viiakse koooliõpilased kinno.
Ma usun, et “Tumedate liblikate kodu” on üks tugevamatest filmielamustest, mis mul umbes viimase aasta jooksul on õnnestunud saada. Kui ma kinost lahkusin, helistas parasjagu üks sõber ja tahtis jagada mõtteid pulma kohta, kuhu meid mõlemat on kutsutud. Olin sunnitud talle ütlema, et kallis sõber, mitte praegu. Praegu ma ei suuda üldse rääkida. Ma ei tea, kuivõrd on see seotud sellega, et minu kokkupuude põhjamaiste asjadega on peaaegu aasta jooksul olnud suhteliselt põgus. Ma olen ringi reisinud ja nüüd juba peaaegu kuus kuud Rios elanud. Ma ei tea, kuivõrd on minu elamus seotud sellega, et film vallandas omamoodi koduigatsusega seotud tunnete ahela. Võib-olla tunduski film mulle just seetõttu niivõrd tugev, et ta oli ühtaegu nii kauge kui kodune.
Muidugi võib nüüd öelda, et ega eestlane pole soomlane. See on muidugi õige kah, sest ma olen rohkem ikka eestlane või äkki isegi brasiillane või argentiinlane kui soomlane. Aga. Eestlased ja soomlased on sarnased. Selle vastu ei saa. Eriti sarnastena tundume me siis, kui kusagilt kaugemalt — näiteks Brasiiliast — vaadata.
Muide, ka reaktsioonide jälgimine oli huvitav. Ma ei tea, kuivõrd olid erinevused reaktsioonides seotud vaatajate vanusega (teismelised vs mina), kuivõrd tõesti kultuuriliste erinevustega (brasiillased vs eestlane) ja kuivõrd sellega, et tõlkes läks päris palju asju kaduma. Kahjuks ma ei jõudnud pärast filmi lõppu kelleltki küsida, kuidas meeldis, sest pidin ise kiiresti tundi lippama, aga mulle tundub, et mina sain kohati filmist hoopis teisiti aru kui kohalikud. Mis on muidugi ka mõistetav. Veider oli kuulda nende naeru olukorras, mis karmile põhjamaalasele üldsegi naljakas ei tundunud.
Film on mullu linastunud ka PÖFFil.
Treiler kah.
