Kängsepa uued seiklused teiselpool maakera

oktoober 21, 2009

Kas Rio Põhjatsoon on slumm?

Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.

Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”

Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.

Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.

Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.

august 5, 2009

Os carros

Rubriigid: Brasiilia, hullumaja Ladina-Ameerika moodi — Liisu @ 7:10 e.l.

Alles paar peva tgasi sain teada, et Brasiilias võib sisuliselt igal pool üle tee minna, kuna inimesed on seaduse silmis kõrgemad eluvormid kui autod. Seega idee poolest võiksid sa keset sõiduteed magada ja kui keegi julgeb sulle otsa sõita, jääb alati süüdi autojuht. Iseenesest huvitav infokild riigist, kus autojuhid vajutavad sõiduteel olevat jalakäijat nähes gaasi ja signaalitavad kõvasti. Mul on küll raske uskuda, et tegelikult ka jääb õnnetuses süüdi autojuht.

juuli 6, 2009

Couvi flor roxa

Rubriigid: Brasiilia, hullumaja Ladina-Ameerika moodi — Liisu @ 8:39 p.l.

kapsas
Aeg on alustada rubriigiga “Brasiilia loodusimed”. Fotol on minu tänane lõunasöök ehk lillkapsas. Leidsin selle hõrgutise kaubandusvõrgust eelmisel nädalal, kui kohalikus juurikate hüpermarketis Hortifrutis (loe: Hortšifrutšis) tankimas käisin. No ja kohe pidin ära ostma. Sest kui tihti õnnestub inimesel oma elu jooksul näha lillat lillkapsast? Täiesti õigustatud on ka ühe sõbra — kes esmalt tundis huvi, kas selline haruldus ka üldse söödav on — lisamärkus: “Veel enam — kui tihti seda süüa on võimalik!”

Asjal oli täitsa kapsa maitse ja nagu näha juuresolevalt pildilt (piltlikult öeldes) olen ma peale selle konsumeerimist sama elus kui lammas, kes pistis kunagi põske ühe petitsiooni. Kuna “before” foto sai pandud, lisan ka “after” variandi.

/

juuli 4, 2009

Quiero volar con los ovnis

Rubriigid: Rio de Janeiro, hullumaja Ladina-Ameerika moodi, meedia — Liisu @ 5:53 p.l.

Viimasel ajal tõesti juhtub tihti, et käin ajalehti lugemas. Aga ega ma päevauudiseid enamasti ikkagi ei loe, täna näiteks hoopis uudistasin Jaan Tätte muhedat intervjuud EPLs. Juba lugemise ajal hakkasin mõtlema, et viimasel ajal pole ma ise ka ehk olnud piisavalt avatud ja lapsemeelne, vaid pigem närviline ja blogis üldse nalja ei viska. Käisin õenässi blogi ka lugemas ja no seal saab kogu aeg nalja! Langesin kohe masendusse.

Päriselus muidugi on nalja nabani. Näiteks saab väga palju nalja siis, kui kuulda laulusõdest “I want to ride on a white horse” välja “I want to ride with the ufos”. Püüa sa sellises olukorras tõsist nägu säilitada!

Või kui sõber, keda kutsume siinkohal Dks, räägib sulle tõestisündinud loo, kuidas üks tema meeskolleeg, keda kutsume Aks, oli üle aasta tõsises suhtes naiskolleeg Bga, ise samal ajal nädalavahetusteti oma korteris grupiseksiorgiaid korraldates. Noh, Brasiilia värk, vabameelsed inimesed. Juhtus aga nii, et B ei teadnud asjast midagi, vaid kuulis lõpuks kõigest juhuslikult maja uksehoidja käest, mis A korteris nädavahetusteti toimub. B otsustas A maha jätta. Mõeldud-tehtud. Kõik olekski muidu olnud kena, kui A poleks mitte grupiseksiorgiatesse kaasanud oma inglise keele õpilasi (tegevus toimub ühes inglise keelt õpetavas keeltekoolis). Noh, see muidugi oligi kena ega häirinud A ülemusi põrmugi. A sai kinga alles peale seda, kui üks alaealine meesõpilane peale lahkuminekut B aadressil tunnis rõlge märkuse tegi. B hakkas nutma, A aga andis poisile, kes ühtlasi oli ka üks tema voodipartneritest, kõigi ees peksa.
Hea küll, võib-olla see ei tundu teile eriti naljakas, aga minu meelest on see lugu küll parajalt humoorikas.
Hämmastav riik see Brasiilia ikka.

Hämmastav on ka, et ootamatult on taas saabunud talv! Täna pole päikest ja hetkel mulle tundub, et peaks vist sokid jalga tõmbama. Tunnen end umbes sama petetuna, kui kaks aastat (issake, sellest ongi juba kaks aastat möödas. KAKS aastat!) tagasi talv Buenos Airesesse jõudis. Toona kuulus tervelt kuu jooksul minu igapäevamenüüsse kuum piim Vana Tallinnaga. Uskumatu, et minust selle kuu jooksul alkohoolikut ei saanud!

P.S. Kena laulupidu ka!

Detsember 10, 2008

Vamos a robar a los gringos

Taksojuht viib sind soovitud kohta suure ringiga, poes antakse raha valesti tagasi ja restoraniarvel kajastuvad toidud, mida suu sissegi pole võtnud – need on vaid väiksemad trikid turistide pügamiseks Brasiilias.

Edasi loe minu ÄP blogist.

November 19, 2008

Insurance down, hostel to go

Ma olin täna äärmiselt positiivselt üllatunud, kui leidsin modereerimist ootavate kommentaaride seast ka Photopoindi juhi oma. Kusjuures minu meelest tõesti konstruktiivne kommentaar ja minu arvamus ettevõttest tõusis taas tublisti. Vastasin talle ka, tema kommentaari ja minu vastust saab lugeda siit.

Muide, siin oleks nüüd vastukaaluks paslik rääkida ka toredatest teenindajatest. Ma olin täna väga rahul ja rõõmus näiteks Tornimäe Rosalindist väljudes, kus oli äärmiselt tore müüjanna. Ja siis Kangadžunglist ei saanud ma, mida vaja oli, aga tütarlaps soovitas, kust võiksin otsitava leida. Rääkimata sellest, et uues jazzukohas Relaxing Tartu maanteel oli samuti väga positiivne teenindus. Söök oli ka mõnus :)
Kutsun kõiki üles meenutama mõnd viimaste päevade toredat teeninduskogemust!

Kindlustuse tegin ära, võtsin World Nomadsi. Annaks jumal, et mul seda vaja ei läheks! Hostel on veel bukkida, pidu pidada (reedel Kalamajas, huvilised võtku ühendust), kott pakkida, mõned inimesed üle vaadata…

Tänase päeva tarkusetera: usalda, aga kontrolli ja alati vormista kõik lepingud kirjalikult.

Edit: leidsin ka, miks ilmselt ettevõtte juht minu blogisse jõudis — keegi oli jätnud nende blogisse kommentaari lingiga minu veebi.

November 18, 2008

Computer down, insurance to go

Niisiis, ostsin ära arvuti. Ülemiste Photopointi teenindus on aga täiesti allpool igasugust arvestust. Esiteks helistasin neile, et küsida, kas neil on seda arvutit, mis ma osta tahan. Tavatelefon ei vastanud ei eile ega täna, helistasin siis lõpuks mobiilile.
(veel…)

oktoober 23, 2008

La separacion

Rubriigid: ametlikud teadaanded, hullumaja Ladina-Ameerika moodi — Liisu @ 12:45 p.l.

Tundub tõesti, et Ladina-Ameerika on minu jaoks turvalisem kant kui Eesti Vabariigi pealinn. Ehk siis ajutiselt olen ilma telefonita, unustasin selle taksosse ja ega loomulikult Tulikastki pole võimalik enam midagi tagasi saada. Noh, mis ma oskan öelda… Veetsin oma musikesega ilusad neli aastat koos reisides ja seigeldes. Kolistasime ringi erinevates Euroopa ja Ladina-Ameerika nurkades, ametlikult võttes käisime ära ka Aasias (Osa Istanbulist asub ju teadupärast hoopiski Aasias), suhtlesime paljude huvitavate inimestega. Ei teagi, mis ta nüüd ära pahandas, et ta otsustas omal käel seiklema minna — oli teine ju päris hästi hoitud, originaalaku peab veel neli-viis päeva vastu. Aga no ju kellelgi oli teda rohkem vaja.

Aga ehk näitab see lihtsalt, et aeg on keerata uus lehekülg. Tabula rasa. Seda ma ka tegin ja uus elu algab loodetavasti juba õige pea. Telefoni loodan näiteks juba täna uue saada :)
Edit: uus telefon ongi olemas. Number on sama.

Ajaloo huvides ka list minu telefonidest.
1999-2000 Nokia 5110, mis langes varguse ohvriks
2000-2001 mingi Alcateli juust, veenis mind mitte kunagi enam seda marki telefoni kasutama. Müüsin Ezda-tibile
2001-2002 Nokia 3310, neid mul oli isegi kaks tükki, ühe ärisin Erikule maha
2002-2004 Ericson T20, vot see oli täiesti uskumatu akuga loom. Esimene sinise ekraanivalgusega telefon. Väga fäänsi. Klapiga ja puha. Sain päranduseks, kui ühelt töölt lahkusin, hiljem pärandasin emale.
2004-2008 Nokia 6100. Teate JUBE hea telefon oli. Tõesti imeline aparaat, niiet natuke kahju kohe. Aga samas alles hiljuti me arutasime M-ga, et ta näeb juba tõesti pisut väsinud välja ja ehk oleks aeg pensionlie saata. Loodetavasti on tal ilus pension…
Avastasin ka praegu, et ma olen juba peaaegu kümme aastat mobiiltelefoni kasutanud. Uskumatu.

august 24, 2008

Una historia re larga

Rubriigid: hullumaja Ladina-Ameerika moodi, maailm & mõnda — Liisu @ 9:41 p.l.

Käisin PMs loo kommentaare lugemas, nii huvi pärast, ja ega ma ausalt öeldes ei üllatunudki niiväga. Sest olgem ausad, see Pulleritsu jutt Arteris oligi üsna pinnapealne ja eks minust endastki võib sealt jääda… üsna topaka inimese mulje. Aga see selleks, Pullerits ongi provotseerija, ju ma siis ajasingi topakat juttu ja see lugu unustatakse varsti, nagu suurem osa asju, mis ajakirjanduset läbi käivad :) (veel…)

august 7, 2008

Crisis nerviosa

Rubriigid: Minu Argentina, hullumaja Ladina-Ameerika moodi — Liisu @ 4:34 p.l.

Mina: huvitav, kas kõigil tuleb selliseid projekte tehes vastu selline hetk, kus kõik on silme eest must?
Epp: Tead, see ongi sünnitus.
Mina: õudne!

Aga lõpp on kohe-kohe käes :)

Vanemad postitused »

Blog at WordPress.com.