Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.

Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”

Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.

Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.

Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.

Alles paar peva tgasi sain teada, et Brasiilias võib sisuliselt igal pool üle tee minna, kuna inimesed on seaduse silmis kõrgemad eluvormid kui autod. Seega idee poolest võiksid sa keset sõiduteed magada ja kui keegi julgeb sulle otsa sõita, jääb alati süüdi autojuht. Iseenesest huvitav infokild riigist, kus autojuhid vajutavad sõiduteel olevat jalakäijat nähes gaasi ja signaalitavad kõvasti. Mul on küll raske uskuda, et tegelikult ka jääb õnnetuses süüdi autojuht.

Aeg on alustada rubriigiga “Brasiilia loodusimed”. Fotol on minu tänane lõunasöök ehk lillkapsas. Leidsin selle hõrgutise kaubandusvõrgust eelmisel nädalal, kui kohalikus juurikate hüpermarketis Hortifrutis (loe: Hortšifrutšis) tankimas käisin. No ja kohe pidin ära ostma. Sest kui tihti õnnestub inimesel oma elu jooksul näha lillat lillkapsast? Täiesti õigustatud on ka ühe sõbra — kes esmalt tundis huvi, kas selline haruldus ka üldse söödav on — lisamärkus: “Veel enam — kui tihti seda süüa on võimalik!”

Asjal oli täitsa kapsa maitse ja nagu näha juuresolevalt pildilt (piltlikult öeldes) olen ma peale selle konsumeerimist sama elus kui lammas, kes pistis kunagi põske ühe petitsiooni. Kuna “before” foto sai pandud, lisan ka “after” variandi.

/

Viimasel ajal tõesti juhtub tihti, et käin ajalehti lugemas. Aga ega ma päevauudiseid enamasti ikkagi ei loe, täna näiteks hoopis uudistasin Jaan Tätte muhedat intervjuud EPLs. Juba lugemise ajal hakkasin mõtlema, et viimasel ajal pole ma ise ka ehk olnud piisavalt avatud ja lapsemeelne, vaid pigem närviline ja blogis üldse nalja ei viska. Käisin õenässi blogi ka lugemas ja no seal saab kogu aeg nalja! Langesin kohe masendusse.

Päriselus muidugi on nalja nabani. Näiteks saab väga palju nalja siis, kui kuulda laulusõdest “I want to ride on a white horse” välja “I want to ride with the ufos”. Püüa sa sellises olukorras tõsist nägu säilitada!

Või kui sõber, keda kutsume siinkohal Dks, räägib sulle tõestisündinud loo, kuidas üks tema meeskolleeg, keda kutsume Aks, oli üle aasta tõsises suhtes naiskolleeg Bga, ise samal ajal nädalavahetusteti oma korteris grupiseksiorgiaid korraldates. Noh, Brasiilia värk, vabameelsed inimesed. Juhtus aga nii, et B ei teadnud asjast midagi, vaid kuulis lõpuks kõigest juhuslikult maja uksehoidja käest, mis A korteris nädavahetusteti toimub. B otsustas A maha jätta. Mõeldud-tehtud. Kõik olekski muidu olnud kena, kui A poleks mitte grupiseksiorgiatesse kaasanud oma inglise keele õpilasi (tegevus toimub ühes inglise keelt õpetavas keeltekoolis). Noh, see muidugi oligi kena ega häirinud A ülemusi põrmugi. A sai kinga alles peale seda, kui üks alaealine meesõpilane peale lahkuminekut B aadressil tunnis rõlge märkuse tegi. B hakkas nutma, A aga andis poisile, kes ühtlasi oli ka üks tema voodipartneritest, kõigi ees peksa.
Hea küll, võib-olla see ei tundu teile eriti naljakas, aga minu meelest on see lugu küll parajalt humoorikas.
Hämmastav riik see Brasiilia ikka.

Hämmastav on ka, et ootamatult on taas saabunud talv! Täna pole päikest ja hetkel mulle tundub, et peaks vist sokid jalga tõmbama. Tunnen end umbes sama petetuna, kui kaks aastat (issake, sellest ongi juba kaks aastat möödas. KAKS aastat!) tagasi talv Buenos Airesesse jõudis. Toona kuulus tervelt kuu jooksul minu igapäevamenüüsse kuum piim Vana Tallinnaga. Uskumatu, et minust selle kuu jooksul alkohoolikut ei saanud!

P.S. Kena laulupidu ka!

Taksojuht viib sind soovitud kohta suure ringiga, poes antakse raha valesti tagasi ja restoraniarvel kajastuvad toidud, mida suu sissegi pole võtnud – need on vaid väiksemad trikid turistide pügamiseks Brasiilias.

Edasi loe minu ÄP blogist.

Ma olin täna äärmiselt positiivselt üllatunud, kui leidsin modereerimist ootavate kommentaaride seast ka Photopoindi juhi oma. Kusjuures minu meelest tõesti konstruktiivne kommentaar ja minu arvamus ettevõttest tõusis taas tublisti. Vastasin talle ka, tema kommentaari ja minu vastust saab lugeda siit.

Muide, siin oleks nüüd vastukaaluks paslik rääkida ka toredatest teenindajatest. Ma olin täna väga rahul ja rõõmus näiteks Tornimäe Rosalindist väljudes, kus oli äärmiselt tore müüjanna. Ja siis Kangadžunglist ei saanud ma, mida vaja oli, aga tütarlaps soovitas, kust võiksin otsitava leida. Rääkimata sellest, et uues jazzukohas Relaxing Tartu maanteel oli samuti väga positiivne teenindus. Söök oli ka mõnus :)
Kutsun kõiki üles meenutama mõnd viimaste päevade toredat teeninduskogemust!

Kindlustuse tegin ära, võtsin World Nomadsi. Annaks jumal, et mul seda vaja ei läheks! Hostel on veel bukkida, pidu pidada (reedel Kalamajas, huvilised võtku ühendust), kott pakkida, mõned inimesed üle vaadata…

Tänase päeva tarkusetera: usalda, aga kontrolli ja alati vormista kõik lepingud kirjalikult.

Edit: leidsin ka, miks ilmselt ettevõtte juht minu blogisse jõudis — keegi oli jätnud nende blogisse kommentaari lingiga minu veebi.

Niisiis, ostsin ära arvuti. Ülemiste Photopointi teenindus on aga täiesti allpool igasugust arvestust. Esiteks helistasin neile, et küsida, kas neil on seda arvutit, mis ma osta tahan. Tavatelefon ei vastanud ei eile ega täna, helistasin siis lõpuks mobiilile.

“Tere, ma tahaksin küsida, kas teil on laos Asus Eee PC 900,” esitasin oma küsimuse.
“Eee…” kostus torust ebakindel naishääl, “oodake.”
“Jou, keegi tahab akude kohta midagi küsida,” hõikas ta mingile oma meeskolleegile, kes haaras seepeale toru.
Noh, hea küll, esitasin oma küsimuse uuesti, viidates, et mind ei huvita mitte akud vaid arvutid. Kutt ei teadnud, kas on, otsis terve minuti, enne kui avastas, et on küll.
“Meil on jah lauatelefon katki,” ütles lõpetuseks, kui uurisin, miks nad lauatelefonile ei vasta.

No heakene küll, sibasin kohale. Üritasin teenindajate tähelepanu võita. Ei õnnestunud esimesel katsel. Teisel katsel mind märgati ja kui ma teatasin, et tahan arvuteid näha, suunati mind klaasi taha vaatama. Vahepeal üritas mingi teine müüjatibi noormehe tähelepanu võita, et talle mingit töövälist juttu ajada, tegemata mind märkamagi. Viimaks siiski taipas, et ma olen klient. Võib-olla ma ei näinud oma Montoni jopes piisavalt ostujõuline välja.
“Ei, ma tahan neid katsuda ikka ka,” kehtestasin ennast.
Võeti arvutid kapist välja, pandi letile. Kutt ei teadnud neist mitte kui midagi, pidi netist kodulehelt otsima, mis seal siis on peal ja mis ei ole. Ühel hetkel ma teatasin talle, et ta võiks ikka natuke müügitööd ka teha, et miks ma peaksin selle läpaka ostma ja kumma siis neist kahest lõppude lõpuks. Ta ei saanud eriti hakkama.
OK, küsisin, kas arvutiga tuleb kaasa vutlar.
“Oi, seda ma küll ei tea…” vastas noormees.
“Kuidas te siin ette kujutate, et me peaks iga toote kohta kõike teadma,” viskas juba eelpool mainitud müüjatibi. (või midagi umbes sellist ta ütles.)
“Me saame karbid välja otsida ja vaadata, kui te väga tahate,” lisas ta.
Mina tahtsin. Järgnes viis minutit sagimist. Poes oli tervelt üks vaba teenindaja (see sama tibi), aga järjekord muudkui pikenes.
Igatahes selgus, et tõesti, vutlar tuleb kaasa.

“See mudel meeldiks mulle rohkem, aga ta on natuke liiga kallis, kas saaks natuke ka hinnaalandust,” püüdsin veel viimast korda noormeest müügitööle ärgitada.
“Ei, selliseid asju meil siin küll ei tehta,” oli konkreetne ja kuiv vastus.
“Ahah, ma siis mõtlen veel,” ütlesin mina ja jalutasin kõrval asuvasse Euronicsi kauplusesse, kus ma olin näinud, et neid samu Asuseid ka müüakse.

Björn oli väga meeldiv müügimees. Ma ei küsinud isegi hinnaalandust, aga noh, sain suurema kõvaketta sama hinnaga, mida küsis Photopoint 2x väiksema kõvakettaga masina eest.

Niiet mul on nüüd Asus Eee PC 900. Loodetavasti ei vea ta mind alt. Kohe lülitan ta sisse ka, et proovida, kui kiiresti selle väikese klaviatuuriga harjub.

Huvitav, millal majanduslangus Photopointi kauplustesse jõuab, et nad klientide vastu viisakamaks muutuksid?

Kindlustust mul muidugi endiselt ei ole. Ega mitte ka majutust.

Tundub tõesti, et Ladina-Ameerika on minu jaoks turvalisem kant kui Eesti Vabariigi pealinn. Ehk siis ajutiselt olen ilma telefonita, unustasin selle taksosse ja ega loomulikult Tulikastki pole võimalik enam midagi tagasi saada. Noh, mis ma oskan öelda… Veetsin oma musikesega ilusad neli aastat koos reisides ja seigeldes. Kolistasime ringi erinevates Euroopa ja Ladina-Ameerika nurkades, ametlikult võttes käisime ära ka Aasias (Osa Istanbulist asub ju teadupärast hoopiski Aasias), suhtlesime paljude huvitavate inimestega. Ei teagi, mis ta nüüd ära pahandas, et ta otsustas omal käel seiklema minna — oli teine ju päris hästi hoitud, originaalaku peab veel neli-viis päeva vastu. Aga no ju kellelgi oli teda rohkem vaja.

Aga ehk näitab see lihtsalt, et aeg on keerata uus lehekülg. Tabula rasa. Seda ma ka tegin ja uus elu algab loodetavasti juba õige pea. Telefoni loodan näiteks juba täna uue saada :)
Edit: uus telefon ongi olemas. Number on sama.

Ajaloo huvides ka list minu telefonidest.
1999-2000 Nokia 5110, mis langes varguse ohvriks
2000-2001 mingi Alcateli juust, veenis mind mitte kunagi enam seda marki telefoni kasutama. Müüsin Ezda-tibile
2001-2002 Nokia 3310, neid mul oli isegi kaks tükki, ühe ärisin Erikule maha
2002-2004 Ericson T20, vot see oli täiesti uskumatu akuga loom. Esimene sinise ekraanivalgusega telefon. Väga fäänsi. Klapiga ja puha. Sain päranduseks, kui ühelt töölt lahkusin, hiljem pärandasin emale.
2004-2008 Nokia 6100. Teate JUBE hea telefon oli. Tõesti imeline aparaat, niiet natuke kahju kohe. Aga samas alles hiljuti me arutasime M-ga, et ta näeb juba tõesti pisut väsinud välja ja ehk oleks aeg pensionlie saata. Loodetavasti on tal ilus pension…
Avastasin ka praegu, et ma olen juba peaaegu kümme aastat mobiiltelefoni kasutanud. Uskumatu.

Käisin PMs loo kommentaare lugemas, nii huvi pärast, ja ega ma ausalt öeldes ei üllatunudki niiväga. Sest olgem ausad, see Pulleritsu jutt Arteris oligi üsna pinnapealne ja eks minust endastki võib sealt jääda… üsna topaka inimese mulje. Aga see selleks, Pullerits ongi provotseerija, ju ma siis ajasingi topakat juttu ja see lugu unustatakse varsti, nagu suurem osa asju, mis ajakirjanduset läbi käivad :)

Kõige selle taustal võib ehk tunduda naljakas, et tegelikult olen ma über-patriootlik inimene, mõned mu sõbrad peavad minu patriootlikkuse taset isegi pisut… noh, ehk liiga kõrgeks. Ma leian, et mõeldes Eesti ajaloo peale on meie tänane olemasolu täielik ime. See on ime, et me räägime seda raskestiõpitavat keelt selles mõnikord nõmedas kliimas ja et meil on oma riik. Saate aru, me oleme iseseisvad! Millal te viimati märkasite, et Eesti on vaba? Mina märkan iga päev, kuigi suurem osa inimesi seda muidugi ei usu. Aga ärgu uskugu, minu suhe minu isamaaga ongi üsna isiklik asi.

See on muidugi täiesti tõsi, et ma poleks elu sees Argentinasse läinud, kui mul oleks Eestis olnud mingi perspektiiviga suhe ja tõesti ma ei häbene seda tunnistada. Miks ma peaksin? Ma ei läinud Argentinasse meest otsima, minu eesmärk pole mitte kunagi olnud “koguda” väljamaa mehi või abielluda välismaale. Ma pole kunagi tahtnud saada Eestist minema, minna välismaale iga hinna eest, nagu näiteks minu lapsepõlvesuvede naabritüdruk, kelle eluunistus oli saada Eestist minema ning täna ta ei ela enam siin. Ma ei ole mitte kunagi arvanud, et Eesti mehed on kõik mõttetud tölplased ja vot need väljamaa mehed on ikka hoopis-hoopis etemad. Ma olen alati tahtnud oma tulevikku siduda mõne teise eestlasega. Aga ma ei näe ka põhjust, miks ma peaksin seda eestlast unistades ootama, käsipõsakil aknast välja vaadates. Ma ei saa ju oma elu jätta elamata mingite asjade pärast, mis ei pruugi mitte kunagi juhtuda.

Ma olen alati pidanud meeles, et Eesti riik on mulle andnud lisaks kõigele muule hariduse ning ma olen sellele väikesele riigile päris palju võlgu. See oli üks põhjuseid, miks ma käin ALATI valimas ja miks ma enne Argentinasse minekut aastaid osalesin aktiivselt vabatahtlikuna Noorte Meediaklubi töös — see oli minu võimalus anda midagi tagasi. Rääkimata sellest, et ma ei töötaks ajakirjanikuna, kui mul oleks meie riigi saatusest täiesti savi.

Ma läksin Argentinasse, et õppida üks uus keel, vaadata maailmas ringi ja teha midagi kasulikku. Ja seda kõike ma ka tegin, kusjuures väga vinge aasta oli ning ma ei kahetse seda mitte kunagi. Endiselt soovitaksin ma kõigil inimestel vähemalt korra elus midagi sellist teha. Ma olen alati lootnud, et need noored, kes lähevad, tulevad kunagi tagasi, olles meie ühiskonnale kasulikumad kui enne. Ja ma mõtlen seda kõike tõsiselt, see pole mingi irooniline sõnademulin. Ma ütlen endiselt, et kasulik on minna ja kasvõi pesta seal kusagil natuke aega nõusid — see võib elule anda hoopis teise perspektiivi. Millal te viimati mõtlesite, KUI väga teil elus vedanud on? Igasugune reisimine avab silmi. Millal te viimati märkasite, kui palju kitsarinnalisust Eestis on? Kuidas inimesed ei suuda näha kaugemale oma ninaotsast?

Kahju, et Pullerits ei pannud sisse arutelu selle ümber, et me ei saa halvustavalt suhtuda inimestesse, kes on otsustanud lahkuda. Ei ole nii, et neist pole peale lahkumist enam mingit kasu Eesti riigile. Meie riik on väike ja vähetuntud, iga reisisell saab seda natuke muuta. Ma ei teagi, kui mitmele inimesele ma Argentinas tutvustasin Eestit. Muidugi, nad võisid teada, umbes kus me geograafiliselt asume, aga nüüd on neil meiega emotsionaalne side. Kui Eestiga peaks juhtuma see, mis juhtus Gruusiaga, on minu meelest üsna oluline, et Eestiga oleks emotsionaalne side võimalikult suurel hulgal inimestel üle maailma. Et neile läheks korda, mis Eestis toimub, et nende ajalehtedes ilmuksid lood sellest, mis siin toimub. Et nad ei kehitaks ükskõikselt õlgu, ah, vahet pole, see kõik on meist nii kaugel.

Lisaks kui ma vaatan seda, mis minu ümber praegu on, hakkab mul mõnikord lihtsalt halb. See vist ongi see tagasituleku kultuurišokk, mille eest hoiatatakse. Teate, Eesti ei ole maailma naba. Meil ei ole mingit põhjust pidevalt viriseda, kuidas kõik on halvasti. See, et meil üleüldse on vanemapalk, on väga-väga suur asi.
Neegrid ei ole värdjad, vaid täiesti normaalsed inimesed. Argentinas ei ela tõmmud indiaanlased (ok, mõned elavad). Seal ei ole kõik pruunide silmadega brünetid. Seal ei ole kogu aeg ülisoe. Seal ei ole kõik odav.
See, millal ma kavatsen lapsi saada, ei ole teiste asi. See, kas ja mitu (argentina) meest mu voodist läbi käis, ei ole ka teiste asi. Ma ei käinud seal mingil puhkusereisil, nagu paljud näikse arvavat. Che Guevara ei olnud normaalne inimene. Buenos Aires ei asu Brasiilias. Lõuna-Ameerika ei ole “üks sama kant, kus kõik on igal pool ühesugune”. Ja nõnda edasi.
Miks ei võiks rohkem rääkida näiteks Argentina kinost, kunstist, arhitektuurist, keelest? Miks ei võiks rohkem rääkida sellest, et eesti keelde pole tõlgitud sisuliselt mitte ühtegi Argentina kirjanikku? OK, Borgeselt ja Cortazarilt vist on umbes 1-2 asja, aga seal on ju palju, palju rohkem väärtuslikku.

Ja üsna nõus olen kommentaatoriga, kes ütleb PM veebis: “Täielik iba, Päevalehes on sellest brünetist vähe asjalikum jutt ka.” Kes tahab, siis lugeda saab siit.

Teate, kõik on hästi. Naeratage rohkem, olge rõõmsad, et teil on võimalus olla eestlane — väljasurev liik. Te ei kujuta ette, kui tore on oma sõpradega päriselt kokku saada, istuda kohvikus ja nendega silmast-silma lobiseda selle asemel, et skaibis chattida. Te ei kujuta ette, kui tore on süüa sülti, Tallinna peenleiba, kohukesi, keefiri või punaseid sõstraid. Proovige, äkki saate ka aru ;)
Lisaks kõigele on täna veel suvi. Veel viimaseid päevi saab plätudes käia, veel ei tule jalga tõmmata sukkpükse, veel ei saja lörtsi. No kas pole imeline?!

Mina: huvitav, kas kõigil tuleb selliseid projekte tehes vastu selline hetk, kus kõik on silme eest must?
Epp: Tead, see ongi sünnitus.
Mina: õudne!

Aga lõpp on kohe-kohe käes :)