Viimase umbes kahe aasta jooskul olen ma oma erinevaid eluasemeid (nii ajutisi kui pikemaajalisi) jaganud igasuguste erinevate karvaste ja sulelistega, kellest mitte keegi pole otse loomulikult suutnud ületada Ülbikute Kommuuni…
Kõigepealt elasin ma Buenos Airesesse jõudes Kaklusklubis koos Jorgega, kitarristiga Mendozast, kellel olid rõvedad pikad juuksed ja kes kandis aeg-ajalt kampsuneid tagurpidi, kuna õige pool sai mustaks. Mina õpetasin ta kööki koristama ja internetiseerisin tema korteri. Ühtlasi vihastasin ta välja, kuna ei maksnud ära tema arveid, sest see osutus võimatuks. Sellele järgnes pikk kiri, kuidas ma olen ta reetnud ja teda petnud. Selleks ajaks olin juba välja kolinud ja kuna teda polnud, jätnud kogu talle võlgu oldud raha ausalt laua peale.
Lisaks ei saanud kuidagi aru, kuidas kahe nädalaga pole võimalik hispaania keelt ära õppida või miks ma kell 8 õhtustan. Meist üldiselt sõpru ei saanudki ja kui ma teda nüüd uuesti BAs käies San Telmo laadal tänavamoosekandina nägin, põgenesin kiiremini kui valguse kiirusele läheneva kiirusega Balti Jaama poole sööstev Kukrus (taas, Vilma Kukruse mõjud minu isikule on veel kümme aastat peale kooli lõpetamist ehk liiga tugevad).
Kaklusklubis õnnestus mul koos elada veel katalaan Eliga, kes oli suhteliselt nördinud, et Eesti on vabariik, samas kui Kataloonia kuulub Hispaaniale, kuigi neil on rohkem inimesi ja no otse loomulikult ka rohkem kultuuri. Peale seda, kui Eli kohtus umbes 60-aastase Juaniga, sain ma igal hommikul, õhtul, öösel ja üldse kogu aeg osa nende häälekast voodielust, kuna BAs üsna tavaline, et toaseinad on papist, mis mitte mingisuguseid hääli kinni ei pea. Eli kolis ühel hetkel ootamatult välja, jättes mu toaseina suure augu ja võttes kaasa DVD-mängija, mille meie ühine sõber Miguel meile kahepeale kinkis. Kuuldavasti olla ta tänaseks Juanist lahku läinud ja teenivat raha fantoomostlejana. Ehk siis talle makstakse palka selle eest, et ta läheks poodi ja teeskleks, et tahab sealt midagi osta.
Kuuks ajaks kolis Kaklusklubisse minu hull sõbrants Helen Iirimaalt, Retard numero 1, kes kuulas hispaania keele omandamiseks ohtralt Diego Torrest (üks suurimaid Argentina popstaare), mis teda küll eriliselt ei aidanud. Helen oskas mulle alati paberi peal ideaalselt ära seletada, miks ühte või teist asja ühte või teist moodi hispaania keeles kasutatakse, aga restoranis pidin ikka mina talle süüa tellima, sest rääkida ta ei julgenud.
Helen tegi mulle süüa ja üritas ka veenda, et Diego on kuul. Sellest sain ma aru alles Eestis, kui hirmus hispaania keele igatsus peale tuli. Helen oli tõeline iirlane, kes vandus nagu vana meremees ja kord nädalas pidi korralikult pidu panema, isegi kui hinge taga polnud sentigi. Kui temaga koos elasime, küsisid inimesed alatasa, miks mul inglise keelt rääkides väike iiri alatoon aktsendis figureerib :)
Peale Kaklusklubi elasin ma Migueli juures, kus sai alguse minu kirglikum vihkamissuhe kassidega, kuna Antonela kuses mu kohvrile ja veel ühe nahast käekoti asemel olin BAst sunnitud ostma uue kohvri. Migueli juures elasin ma ka tänavu. Ainult et seekord mitte ainult koos Migueli, Antonela ja Magaliga, vaid lisaks oli seal veel Tano, kes oli äsja naisest lahku läinud, ja tema tütar. Tano viskas nalja, et elame “Hostel Miguelis”.
Miguel on BAs üks mu lähedasemaid sõpru, ta on enam-vähem ainus inimene tegelikult BAs, kelle peale ma tean, et võin kindel olla ja ta aitab mind alati, kui saab. Ta on samuti ajakirjanik ja harrastab aktiivselt internetikohtinguid, ta ise ütleb, et kõige normaalsem viis naistega kohtumiseks ongi juba aastaid olnud internet.
Salvadoris elasin hostelitoas kaks nädalat koos ühe iisraeli tüdrukuga, kellest me teistega üldse hästi aru ei saanud. Ta oli juba kaks aastat ainult reisinud ja tema seljakott oli väiksem kui kott, millega mina omal ajal koolis käisin. Huvitaval kombel oli tema eelmisel aastal Venemaalt saabunud Tallinna just samal päeval, kui mina Brasiilia poole startisin, seega jagasime mälestusi novembritormist ja ta rääkis, kuidas ta ei jõudnud lund pildistada, kuna ta ei arvestand võimalusega, et järgmisel päeval ei pruugi seda lund enam tänavatel olla.
Riides käis ta nagu vanaema (meenutas mulle ka olemuselt kangesti ühte kursaõde), kuid kõigist tema veidrustest hoolimata oli tal Salvadoris mitu austajat. Kui hiljuti seal hostelis töötanud Nataliaga uuesti kohtusin, rääkis Natalia, kuidas ta vaeseke oli sunnitud tõlkima selle iisraeli tüdruku vestlusi kohalike austajatega, sest tüdruk ei rääkinud sõnagi portugali keelt.
Mõned näited, mida paluti tõlkida:
*Ma ei saa sinuga täna seksida, sest mul on päevad;
*Järgmine kord, kui me seksime, kas sa saaksid palun oma koera teise tuppa kinni panna, kuna tema kohalolek häirib mind.
Hetkel on minu korterinaabriks prantsuse buldog Pablo, kelle perenaine on puhkusel ja kellele ei meeldi õues kakal käia, vaid ta eelistab sittuda tuppa. Tuppa eelistab ta ka kuseda. Lisaks on tema meelishobiks magamis- ja vannituppa sissemurdmine. Kord sõi ta ära praktiliselt terve pudeli shampooni. Ma küll tema tervislikku seisundit vaadates kahtlustan, et ilmselt ta pigem lihtsalt kangutas korgi lahti ja mu imeline uus shampoon jooksis kanalisatsiooni. Magustoiduks oli ta prügikastist võtnud mõned kasutatud pabertaskurätikud.
Magamistuppa meeldib talle murda näiteks siis, kui ma magan. Või ka siis, kui mind kodus pole. Paar päeva tagasi sikutas ta mu seljakotist välja paki hügieenisidemeid ja näris neid kõiki natuke. Siis lõi hambad sisse mu uude sõrmusekarpi, õnneks sõrmust nahka ei pannud. Kõige tipuks, justkui oma autogrammi jätmiseks, oli ta voodisse ka kusenud. Õnneks voodil olnud fotokaamera teda eriliselt ei erutanud ja see pääses sõjahaavadeta. Neil Gaimani raamatul “Neverwhere” kahjuks nii hästi ei läinud.
Friikide nimekirja võiks muidugi veel jätkata, kahe aasta jooksul olen ma lühemat või pikemat aega koos elanud lugematul arvul inimestega. Ja kõigil neil on omad veidrused. Õnneks :)
