Minu viimase kolme aasta kõige peamisem märksõna on ilmselgelt “kultuurishokk” ning kuna saabusin paar päeva tagasi Euroopasse, on see teema taas päevakajaline.

Kõige olulisem segadus tabab mind vist siiani iga jumala kord WC-s. Nimelt, kus on prügikast, kuhu visata kasutatud tualettpaber?! Ahjaa… Euroopas käib ju kasutatud paber tualetipotti, mitte prügikasti. Euroopas ei tekita paber kanalisatsioonis ummistust nagu ilmselt juhtub Brasiilias, kui potist liiga palju paberit alla lasta.

Aga eks üllatusin ma juba Heathrow lennujaamas, kus veetsin kolm tundi teist lendu oodates. Kuhu kadusid värvid tänavapildist? Ahjaa… siin on talv ja poes müüakse enamasti ju musta värvi mantleid, mis lisaks kõigele on ka praktilised. Seega kannab vähemalt talveperioodil suurem osa eurooplasi tumedaid toone. Ja üldse on inimestel palju riideid seljas. Sest on talv, ma ju tean küll.

Brüsselis olin samuti sunnitud ostma jope, kuna ootamatult on siiagi jõudnud päris talv ja mul oli lihtsalt niiiiiiii külm, kuigi kileka alla olin toppinud kõik oma vähegi soojemad riided. Sõbranna arvas H&Ms, et peaksin ikka halli kasuks otsustama. Praktiline ja soliidne. Mina siiski valisin kärtsaka sinise. Hiljem pilgutasime ühe teise tüdrukuga üksteisele kelmikalt tänaval silma. Ka tema oli ilmselgelt käinud H&Ms hädaostul. Me olime temaga tänaval ainsad värvilised inimesed ja see tegi meile mõlemale nalja.

Prügi ei vedele maas. Keegi ei seleta emotsionaalselt ja kõva häälega, vaid inimesed nohisevad vaikselt omaette. Väljas on hall, sest ilm on pilves ja sajab lund… Lund poleks Brüsselist küll oodanud. Süüdistan selles omamoodi Mi, kes ennustas mulle Rios: “Jajah, sa siin seletad, kuidas igatsed külma järele, aga me veel räägime sellest uuesti, kui saabud Euroopasse, õues on -20 kraadi ja lumi on sulle põlvini.”

Me kumbki ei arvestanud sellega, et tema ennustus läheb täide juba Brüsselis :)

Hetkel muidugi on kahtlane, kas ma homme üldse Eestisse jõuangi, kuna lumetorm on kogu Belgia kaosesse viinud. Praeguse seisuga lennujaam eriti ei tööta. Isegi, kui ta homme hommikul töötaks, võib juhtuda, et ma ei pääse lihtsalt lennujaama, kuna teed on umbes. See kõik meenutab mulle eelmise aasta 24. novembrit, kui ma Ladina-Ameerika poole lahkusin. Mäletate mullust lumetormi Eestis? Euroopa on mind paraja pauguga vastu võtnud.

Ahjaa, tööd otsin ka. Vihjeid ootan aadressile kangsepp gmail com.

Vaatasin üht kräppi tibifilmi, kus kõlas tuttav hääl ning kiire käik Juutuubi meenutas üht laulu, mis omakorda meenutas mulle veebruari 2005. Lõhnad, tunded, muutused, lumi, üks pidu, haigla*… Saudade… Uskumatu, sellest saab juba õige varsti viis aastat. Vahepeal on nii palju juhtunud.

*nimekiri pole esitatud kronoloogilises järjekorras.

Suur oli minu rõõmus üllatus, kui Festival do Rio kavast leidsin ka Soomes valminud filmi “Tummien perhosten koti“, mida näidati täna hommikul kell 9. Jah, siin algab festivalipäev kohe hommiku. Mis on imeline, sest kell 9 hommikul küsitakse ainult 4 reaali piletiraha. Saal oli üsna tühi, kui välja arvata mõned munitsipaalkoolide murdeealised õpilased, kellest nooremad olid pidanud filmi vaatamiseks tulema koos vanemate loaga, kuna Brasiilias on film alla 16-aastastele keelatud. Muide, see on siin päris tavaline, et festivalide raames viiakse koooliõpilased kinno.

Ma usun, et “Tumedate liblikate kodu” on üks tugevamatest filmielamustest, mis mul umbes viimase aasta jooksul on õnnestunud saada. Kui ma kinost lahkusin, helistas parasjagu üks sõber ja tahtis jagada mõtteid pulma kohta, kuhu meid mõlemat on kutsutud. Olin sunnitud talle ütlema, et kallis sõber, mitte praegu. Praegu ma ei suuda üldse rääkida. Ma ei tea, kuivõrd on see seotud sellega, et minu kokkupuude põhjamaiste asjadega on peaaegu aasta jooksul olnud suhteliselt põgus. Ma olen ringi reisinud ja nüüd juba peaaegu kuus kuud Rios elanud. Ma ei tea, kuivõrd on minu elamus seotud sellega, et film vallandas omamoodi koduigatsusega seotud tunnete ahela. Võib-olla tunduski film mulle just seetõttu niivõrd tugev, et ta oli ühtaegu nii kauge kui kodune.

Muidugi võib nüüd öelda, et ega eestlane pole soomlane. See on muidugi õige kah, sest ma olen rohkem ikka eestlane või äkki isegi brasiillane või argentiinlane kui soomlane. Aga. Eestlased ja soomlased on sarnased. Selle vastu ei saa. Eriti sarnastena tundume me siis, kui kusagilt kaugemalt — näiteks Brasiiliast — vaadata.

Muide, ka reaktsioonide jälgimine oli huvitav. Ma ei tea, kuivõrd olid erinevused reaktsioonides seotud vaatajate vanusega (teismelised vs mina), kuivõrd tõesti kultuuriliste erinevustega (brasiillased vs eestlane) ja kuivõrd sellega, et tõlkes läks päris palju asju kaduma. Kahjuks ma ei jõudnud pärast filmi lõppu kelleltki küsida, kuidas meeldis, sest pidin ise kiiresti tundi lippama, aga mulle tundub, et mina sain kohati filmist hoopis teisiti aru kui kohalikud. Mis on muidugi ka mõistetav. Veider oli kuulda nende naeru olukorras, mis karmile põhjamaalasele üldsegi naljakas ei tundunud.

Film on mullu linastunud ka PÖFFil.

Treiler kah.

Nüüd kannatan siis ise esimest korda Postimehe uue poliitika all lugusid netti mitte üles panna. Kirjutasin PMle lühikese loo Anima Mundi filmifestivalist, aga kahjuks ei saagi ma ise näha, mis nad selle looga tegid. Tean vaid, et täna vist ilmus. Panen loo siis siia blogisse sellisel kujul üles, nagu ta PM toimetajale saadetud sai.

Omaette jutt on muidugi veel PM arusaam honoraridest. OK, see pole ainult PM häda ja ma ei viitsi hetkel sellest pikemalt kirjutada, aga järgmine kord, kui hakkate virisema eesti ajakirjanduse nõrga taseme üle, peatuge korraks ja mõelge natuke, kui hea loo oleksite teie nõus 500 krooni eest kirjutama. Kui palju aega saaksite sellisele loole kulutada?

Lugu avaneb lingi taga.

Eesti anima vanameister Priit Pärn viibib veel tänagi Brasiilias, kus ta osaleb aukülalisena ühel Ameerika olulisemal animafestivalil „Anima Mundi“.
„Ta on selles suhtes suur au, et mind valiti ikkagi välja sadade hulgast,“ muheles Priit Pärn ise laupäeva õhtul tagasihoidlikult Rio de Janeiros festivali peakontoris. Eile kolis festival peale kümnepäevast programmi Rio de Janeiros lõunasse Sao Paulosse, kus melu kestab 26. juulini.
„Eesti filmidel on väga tugev maine maailmas,“ sõnas Pärn, kes publikule tutvustas Eestit kui riiki, mis asub Soome lähedal, „animamaailmas on Eesti kuulus, aga Soomest ei tea keegi midagi.“
Pärna sõnul näitab Eesti tugevust kindlasti see, et festivalid valivad võistlusprogrammi filme tuhandete seast ning vähemalt mõni eesti film on alati 50-60 väljavalituseas. Pärn seekord Anima Mundil ise siiski võistlustulle ei astunud, kuigi alles mullu valmis kahasse abikaasa Olgaga film „Elu ilma Gabriela Ferrinita“.
„Kuna ma olen erikülaline, poleks meie filmi olnud aus võistlusesse panna,“ tunnistas Pärn, kellele erikülalise staatus tähendas festivalil eri seansse tema filmidega ning vestlusringi publikuga, kus peale tunniajast filmiprogrammi said vaatajad Pärnadele 40 minuti jooksul küsimusi esitada.
„Reaktsioonid olid positiivsed, aga üllatavad,“ kommenteeris Pärn, „tundus, et reaktsioonid tekstilise koomika kohta olid tugevamad.“
Festivali juhi Marcos Magalhaesi sõnul otsustati Pärn festivalile kutsuda, kuna animamaailmas on tegemist tõesti kuulsa nimega. Magalhaes rääkis, et eesti animafilmid osalenud Anima Mundil juba aastaid, kuigi esialgu jooksid filmid muidugi tühjale saalile.
„Eesti animafilmid polnud kindlasti midagi sellist, mida oleksime saanud näidata esimestel festivalidel,“ tunnistas Magalhaes, „nad on väga erinevad sellest, millega brasiillased on harjunud – enamasti näeb meil USA mõjutustega filme, aga eesti omadel on hoopis teine rütm.“
Asjad hakkasid muutuma, kui Ottawa animafestivali korraldaja Cris Robinson pani ekstra Anima Mundi jaoks kokku eesti animafilmide programmi. Tänavu jooksid eesti filmid juba peaaegu täissaalidele. On Priit Pärn siis Eesti anima superstaar? „Tema ise ei ütle seda, aga mina ütlen,“ naeris küsimuse peale Olga Pärn, „ta on eesti poiss!“

Saidikad
Anima Mundi on tänavu 17ndat korda toimuv animafestival Brasiilias, Rio de Janeiros ja Sao Paulos. Tegemist on ühega kahest suuremast animafestivalist Ameerikas ning suurima animafestivaliga Lõuna-Ameerikas.
Festivalikavasse kandideeris tänavu üle 1200 animafilmi, neist linale jõuab üle 400. Nende seas ka 11 eesti filmi, millest „Kaasasündinud kohustused“, „Krokodill“ ja „Lili“ osalevad võistlusprogrammis.
Festivali raames käib hinnanguliselt filme vaatamas vähemalt 100 000 inimest, linastuvad filmid pea 40st eri riigist. Naabritest on esindatud Soome kolme, Läti ühe, Rootsi viie ja Venemaa 16 filmiga.
Anima Mundi festivalikataloog tutvustab Eestit kui pisikest riiki Euroopa äärealadel, mille anima on erilise lummusega ja kus toodetakse väga palju animafilme, nii mõndagi neist võib pidada animamaailma hullumeelseimateks ja loomingulisemateks. „Jah, suure tõenäosusega tehakse Eestis maailma suurim arv animafilme inimese kohta,“ seisab kataloogis.

Anima Mundil linastunud eesti animafilmid
„1895“, Priit Pärn, 1995
„Dialoogid“, Ülo Pikkov, 2008
„Elu ilma Gabriella Ferrita“, Priit ja Olga Pärn, 2008
„Kaasasündinud Kohustused“, Rao Heidmets, 2008
„Karl and Marilyn“, Priit Pärn, 2003
„Köögi dimensioonid“, Priit Tender, 2008
„Krokodill“, Kaspar Jancis, 2009
„Lili“, Riho Unt, 2008
„Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…“, Priit ja Olga Pärn, 2007
„Oiva“, Priit Pärn, 2001
„Remix“, Priit Pärn, 2000

Eile tundsin end nagu tõeline kultuuriinimene. Esiteks muidugi käisin hommikul andmas inglise keele tundi Federicole ning seejärel viisid jalad mind Anima Mundile vaatama prantslase Michel Oceloti multikaid (näiteks see oli kavas). Siis selgus, et Rios viibivad Priit ja Olga Pärn, suundusin nendega kohtuma ning nende filme vaatama, millele järgnes arutelu, kus ma kahjuks ei saanudki pikalt olla, sest mind ootas juba järgmine atraktsioon — uus Harry Potter.

Vot kui ülejäänud kultuurielamused olid kategooriast “positiivne üllatus”, siis Harry Potter oli kahjuks pettumus. Ma isegi ei nutnud, kui Albus surma sai! See ei tekitanud minus mingeid emotsioone! Ühesõnaga, mul oli kinos pisut igav. Ja see oli Harry Potter! Võiks isegi öelda, et positiivsema elamuse jättis Sandra Bullockiga naistekas “The Proposal”, mida ka sel nädalal vaatamas käisin. Sest seda ma läksin vaatama, oodateski mõttetut tibifilmi (mida ta muidugi oligi), aga sai oodatust rohkem nalja ja no Ryan Reynoldsi peal silm kohe puhkab.

Meil siin Rios on käimas tore aimafestial “Anima Mundi”, kus üllatus-üllatus, on programmis sees ka eestlased! Kõige tugevamalt on esindatud Priit Pärn, kellelt festivalil saab suisa vaadata tervelt kuute erinevat mutlikat. Aga lisaks sellele näidatakse veel Kaspar Jancise multikat “Krokodill”, Rao Heidmetsalt on programmis “Kaasasündinud kohustused”, Riho Undilt “Lili” ja Ülo Pikkovilt “Dialoogid”.  Kokku siis 10 filmi eestlastelt! Pärs hea tulemus, või kuidas? Soomlaste filme suutsin näiteks ainult kaks tükki leida kavast, leedukatelt aga ainult ühe. Enim tundub filme olevat muidugi venelastelt ja ameeriklastelt.

Sõber Blanche vaatas eile Jancise filmi “Krokodill” ja arvas mind teeb väga rõõmsaks, et multikas talle meeldis. “See oli naljakas ja nunnu. Ja sarkastiline! Mulle väga meeldis.” Kahjuks Kaspari multikat Juutuubis pole, seega ma ise ei oska kommenteerida, kas on tore multikas või mitte.

Igatahes pühapäeval võtan oma kohalikud sõbrad käekõrvale ja lähme koos vaatama filme “Oiva”, “Remix”, “Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…”, “1895″ ning “Karl ja Marilyn”, mis linastuvad kõik koos ühes pundis. Tegelikult saab neid vaadata ka täna ja homme kell 18, aga muidugi on kõik mu sõbrad sel ajal tööl.

Hoiatus kõigile naistele — on räige moeviga kanda nii lühikest seelikut, mille alt võiksid välja paista teie rinnahoidja paelad. 5 põhilist viga riietumisel portaali Mood24 andmetel:

5. Liiga lühikesed seelikud. Väldi sellist viga iga hinna eest! Kanna oma rinnahoidja paelu korralikult peidus, et nad ei ripuks kuskilt vahelt välja.

Aitäh, Kraaks ja hr Tarkus, ammu pole nii kõvasti naerda saanud. Kuigi tegelikult peaks muidugi nutma — kas sellist haridussüsteemi me tahtsimegi??

Sõber Claudia laadis Facebooki üles ühe vana foto, mida tahaksin siinkohal teiega jagada. Aasta oli siis 2000. Olid ajad…

Viimase umbes kahe aasta jooskul olen ma oma erinevaid eluasemeid (nii ajutisi kui pikemaajalisi) jaganud igasuguste erinevate karvaste ja sulelistega, kellest mitte keegi pole otse loomulikult suutnud ületada Ülbikute Kommuuni…

Kõigepealt elasin ma Buenos Airesesse jõudes Kaklusklubis koos Jorgega, kitarristiga Mendozast, kellel olid rõvedad pikad juuksed ja kes kandis aeg-ajalt kampsuneid tagurpidi, kuna õige pool sai mustaks. Mina õpetasin ta kööki koristama ja internetiseerisin tema korteri. Ühtlasi vihastasin ta välja, kuna ei maksnud ära tema arveid, sest see osutus võimatuks. Sellele järgnes pikk kiri, kuidas ma olen ta reetnud ja teda petnud. Selleks ajaks olin juba välja kolinud ja kuna teda polnud, jätnud kogu talle võlgu oldud raha ausalt laua peale.
Lisaks ei saanud kuidagi aru, kuidas kahe nädalaga pole võimalik hispaania keelt ära õppida või miks ma kell 8 õhtustan. Meist üldiselt sõpru ei saanudki ja kui ma teda nüüd uuesti BAs käies San Telmo laadal tänavamoosekandina nägin, põgenesin kiiremini kui valguse kiirusele läheneva kiirusega Balti Jaama poole sööstev Kukrus (taas, Vilma Kukruse mõjud minu isikule on veel kümme aastat peale kooli lõpetamist ehk liiga tugevad).

Kaklusklubis õnnestus mul koos elada veel katalaan Eliga, kes oli suhteliselt nördinud, et Eesti on vabariik, samas kui Kataloonia kuulub Hispaaniale, kuigi neil on rohkem inimesi ja no otse loomulikult ka rohkem kultuuri. Peale seda, kui Eli kohtus umbes 60-aastase Juaniga, sain ma igal hommikul, õhtul, öösel ja üldse kogu aeg osa nende häälekast voodielust, kuna BAs üsna tavaline, et toaseinad on papist, mis mitte mingisuguseid hääli kinni ei pea. Eli kolis ühel hetkel ootamatult välja, jättes mu toaseina suure augu ja võttes kaasa DVD-mängija, mille meie ühine sõber Miguel meile kahepeale kinkis. Kuuldavasti olla ta tänaseks Juanist lahku läinud ja teenivat raha fantoomostlejana. Ehk siis talle makstakse palka selle eest, et ta läheks poodi ja teeskleks, et tahab sealt midagi osta.

Kuuks ajaks kolis Kaklusklubisse minu hull sõbrants Helen Iirimaalt, Retard numero 1, kes kuulas hispaania keele omandamiseks ohtralt Diego Torrest (üks suurimaid Argentina popstaare), mis teda küll eriliselt ei aidanud. Helen oskas mulle alati paberi peal ideaalselt ära seletada, miks ühte või teist asja ühte või teist moodi hispaania keeles kasutatakse, aga restoranis pidin ikka mina talle süüa tellima, sest rääkida ta ei julgenud.
Helen tegi mulle süüa ja üritas ka veenda, et Diego on kuul. Sellest sain ma aru alles Eestis, kui hirmus hispaania keele igatsus peale tuli. Helen oli tõeline iirlane, kes vandus nagu vana meremees ja kord nädalas pidi korralikult pidu panema, isegi kui hinge taga polnud sentigi. Kui temaga koos elasime, küsisid inimesed alatasa, miks mul inglise keelt rääkides väike iiri alatoon aktsendis figureerib :)

Peale Kaklusklubi elasin ma Migueli juures, kus sai alguse minu kirglikum vihkamissuhe kassidega, kuna Antonela kuses mu kohvrile ja veel ühe nahast käekoti asemel olin BAst sunnitud ostma uue kohvri. Migueli juures elasin ma ka tänavu. Ainult et seekord mitte ainult koos Migueli, Antonela ja Magaliga, vaid lisaks oli seal veel Tano, kes oli äsja naisest lahku läinud, ja tema tütar. Tano viskas nalja, et elame “Hostel Miguelis”.
Miguel on BAs üks mu lähedasemaid sõpru, ta on enam-vähem ainus inimene tegelikult BAs, kelle peale ma tean, et võin kindel olla ja ta aitab mind alati, kui saab. Ta on samuti ajakirjanik ja harrastab aktiivselt internetikohtinguid, ta ise ütleb, et kõige normaalsem viis naistega kohtumiseks ongi juba aastaid olnud internet.

Salvadoris elasin hostelitoas kaks nädalat koos ühe iisraeli tüdrukuga, kellest me teistega üldse hästi aru ei saanud. Ta oli juba kaks aastat ainult reisinud ja tema seljakott oli väiksem kui kott, millega mina omal ajal koolis käisin. Huvitaval kombel oli tema eelmisel aastal Venemaalt saabunud Tallinna just samal päeval, kui mina Brasiilia poole startisin, seega jagasime mälestusi novembritormist ja ta rääkis, kuidas ta ei jõudnud lund pildistada, kuna ta ei arvestand võimalusega, et järgmisel päeval ei pruugi seda lund enam tänavatel olla.
Riides käis ta nagu vanaema (meenutas mulle ka olemuselt kangesti ühte kursaõde), kuid kõigist tema veidrustest hoolimata oli tal Salvadoris mitu austajat. Kui hiljuti seal hostelis töötanud Nataliaga uuesti kohtusin, rääkis Natalia, kuidas ta vaeseke oli sunnitud tõlkima selle iisraeli tüdruku vestlusi kohalike austajatega, sest tüdruk ei rääkinud sõnagi portugali keelt.
Mõned näited, mida paluti tõlkida:
*Ma ei saa sinuga täna seksida, sest mul on päevad;
*Järgmine kord, kui me seksime, kas sa saaksid palun oma koera teise tuppa kinni panna, kuna tema kohalolek häirib mind.

Hetkel on minu korterinaabriks prantsuse buldog Pablo, kelle perenaine on puhkusel ja kellele ei meeldi õues kakal käia, vaid ta eelistab sittuda tuppa. Tuppa eelistab ta ka kuseda. Lisaks on tema meelishobiks magamis- ja vannituppa sissemurdmine. Kord sõi ta ära praktiliselt terve pudeli shampooni. Ma küll tema tervislikku seisundit vaadates kahtlustan, et ilmselt ta pigem lihtsalt kangutas korgi lahti ja mu imeline uus shampoon jooksis kanalisatsiooni. Magustoiduks oli ta prügikastist võtnud mõned kasutatud pabertaskurätikud.
Magamistuppa meeldib talle murda näiteks siis, kui ma magan. Või ka siis, kui mind kodus pole. Paar päeva tagasi sikutas ta mu seljakotist välja paki hügieenisidemeid ja näris neid kõiki natuke. Siis lõi hambad sisse mu uude sõrmusekarpi, õnneks sõrmust nahka ei pannud. Kõige tipuks, justkui oma autogrammi jätmiseks, oli ta voodisse ka kusenud. Õnneks voodil olnud fotokaamera teda eriliselt ei erutanud ja see pääses sõjahaavadeta. Neil Gaimani raamatul “Neverwhere” kahjuks nii hästi ei läinud.

Friikide nimekirja võiks muidugi veel jätkata, kahe aasta jooksul olen ma lühemat või pikemat aega koos elanud lugematul arvul inimestega. Ja kõigil neil on omad veidrused. Õnneks :)

Mulle meeldib, kuidas aastaajad vahelduvad. Argentinas hakkab praegu sügis tulema, kuigi ilma järgi sellest veel muidugi aru ei saa, sügise ligihiilimist võib tunnetada ainult selle järgi, et täna öösel mindi üle talveajale ehk keerati kellasid tunni võrra tagasi.

Keegi kommenteeris eile või täna, et mu viimane aasta on olnud suhteliselt tormiline. Mul ei jäänud üle muud, kui teda parandada — viimased kaks aastat on olnud suhteliselt tormilised, täielikud ameerika mäed, tõesõna. Üks sõber kirjutas mõned päevad tagasi, et tema käest aeg-ajalt küsitakse, kuidas mul läheb ja ta peab tunnistama, et tema arvates ma olen hetkel üsna rõõmus ja roosa.

Nii ongi. On olnud hullumeelsed kaks aastat (saabusin esimest korda Argentinasse umbes täpselt kaks aastat tagasi), aga hetkel olen ma tõesti eluga suhteliselt rahul. Olge teie ka — Eestisse jõuab varsti kevad :)

Võib-olla on mul elus ka viimased kaks aastat toimunud aastaaegade vaheldumine. Ma ei tea, ei oska öelda. Aga viimase kahe aastaga toimunud muutus ausalt öeldes täitsa meeldib mulle.

P.S. Kuna kolmapäeval ilmub ÄPs viimane blogisissekanne selleks korraks, otsustasin ka natuke seksikamal teemal kirjutada. Minge siis ja lugege kunstrindade panusest Argentina SKPsse.