Kängsepa uued seiklused teiselpool maakera

september 15, 2009

Lula: kriisis on süüdi sinisilmsed rikkurid

Rubriigid: Brasiilia, kulinaariaelamused — Liisu @ 6:43 e.l.

Brasiilia president Lula võtab sõna BBCs, teatades muuhulgas, et praeguses majanduskriisis on süüdi rikkad riigid ning kinnitab oma juba varem öeldud sõnu — tema arvates on praeguses nirus olukorras süüdi siniste silmadega pankurid, kes üritavad nüüd süü vaeste neegrite kaela ajada. Vmt. Lugege-vaadake ise BBCst.

Muide, samas teatab Lula kohalikus ajalehes O Globo, et järgmisesse aastasse sammub Brasiilia majandus kasvutendentsis. “Kriis saabus Brasiiliasse viimasena ja lahkub esimesena Brasiiliast,” sõnas Lula. “Miks? Sest me olime selliseks olukorraks valmis. Väidan, et 21. sajand on Brasiilia sajand ning meid ei saa eirata nõnda, nagu see toimus 20. sajandil. Seetõttu on haridus minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.”

Siinkohal meenutan, et Brasiilia on riik, kus käärid rikaste ja vaeste vahel on ülisuured. Paljuski on olukord tingitud haridussüsteemi nõrkusest ning madalamatest ühiskonnakihtidest pärit lastel pole ligipääsu korralikule keskharidusele. Rikkamad panevad oma lapsed headesse erakoolidesse, vaesemate laste koolidesse ei taha keegi õpetajaks minna. Üks mu sõber — hariduselt ajalooõpetaja — räägib alatasa, kuidas ta ei läheks elu sees riigikooli 500 reaali eest orjama ja oma elu pärast kartma, kuna lapsed tulevad relvadega kooli.

Samal teemal kirjutab ka Economist.

Nädalavahetusel toimus suurejooneline “Sabores do mundo” ehk kokandusklubi Maailma Maitsed korraline koosolek. Seekord pakuti söögiks täidetud munasid, singirulle, mulgikapsaid, kapsahautist ja kamavahtu kohupiimaga. Kõrvale peenleib (kahjuks Riia, mitte Tallinna oma) ja viin (kahjuks vanilje, mitte traditsiooniline). Asjaosalised ise jäid koosviibimisega väga rahule ning lauamängust sain teada, et meil Eestis on lehmapeer maksu alla pandud. Wikipedia andmetel.
Fotod on siin.

Kunagi, kui mul on rohkem aega ja ma olen vähem väsinud, loodan asjast ka pikemalt kirjutada.

september 4, 2009

Sabores do mundo

Rubriigid: kulinaariaelamused — Liisu @ 9:46 p.l.

Minu carioca sõbrad palusid, et ma teeksin neile tüüpilist Eesti toitu. Kuna ma Ester Tuiksood ei tunne, ei ole mul võimalik nõu küsida suurimalt Eesti toidu eksperdilt. Aga ma loodan, et armsatel lugejatel on ka mõtteid, mida võiks pakkuda brasiillastele. Ootan ettepanekuid!

Täidetud munad? Tatrapuder? Mundris kartulid? Seapraad? Kama?

märts 6, 2008

Me ha olvidado

Rubriigid: Brasiilia, Rio de Janeiro, kulinaariaelamused — Liisu @ 11:41 e.l.

Eile kirjutasin, et Jeesusega on mul suhted kehvad ja peale seda selgus, et suhted on veelgi halvenenud. Nimelt on Jeesus mulle selja keeranud!

(veel…)

November 5, 2007

Integreerumise uus etapp vol X

Niisiis, nüüd vist võib siis ametlikult öelda, et minust on vähemalt saamas matejoodik. Ostsin endale kah topsi ära. Aga ei ostnud üldse traditsioonilist kõrvitsat, vaid hoopis trendika keraamilise. Ütleme nii, et meil oli armastus esimesest silmapilgust ja ma loodan, et meie suhe saab olema pikk ning kaunis.

On ka tuvastatud, et argentiinlased on hakkama saanud vähemalt ühe tõeliselt hea ja haarava filmiga. Kui võimalust on, vaadake ära “Nueve reinas” (otse loomulikult mängis peaosa Ricardo Darin, kuidas siis teisiti. Igal riigil peab ikkagi olema oma isiklik Tõnu Kark). Kui ei leia originaali, siis ameeriklased on koopia kah teinud. Igatahes oli hea film — sai nalja, oli põnevust ja isegi natuke romantikat. Rohkem ma ei ütle midagi. Välja arvatud, et kui sellel filmil on olemas DVD, siis ma kavatsen selle endale soetada.

Täna käisime beibedega asadol, kostiks viisime küpsisetorti. No et oleks midagi eestimaist pakkuda või nii.

Ja see inimene, kes mind blog.tr.ee-sse üles riputas, võiks jätta kommentaari või mulle emailida. Tänan.

oktoober 24, 2007

Sandia!

Rubriigid: ametlikud teadaanded, kulinaariaelamused — Liisu @ 5:58 e.l.

Avasin arbuusihooaja. Ah, mu vaesed neerud…

august 26, 2007

Jeesuskristussuperstaar!! vol 2

Rubriigid: BA elu, kulinaariaelamused — Liisu @ 2:14 e.l.

Ärkasin täna umbes lõuna paiku veidrate unenägude peale, vahtisin lakke ja mõtlesin, mida eluga peale hakata. Huvi pärast läksin vaatasin, mis Hansapangas toimub kah. Jeesuskristussuperstaar!! Uskumatu, kui palju raha ma viimasel ajal lihtsalt maha olen söönud! Kohe nii palju, et kontol haigutas Suur Tühjus. Loobusin kohe kõigist kohtumistest järgmiseks nädalaks, et raha säästa ning… noh, mõistsin, et mul pole täna muffigi teha. Tööd nagu ka kogu aeg teha ei viitsi ja aju tahab sellest pidevast võõrkeeles suhtlemisest puhkust (nii inglise kui hispaania).
(veel…)

august 18, 2007

Pühendusega Indrekule: Matest

Rubriigid: kulinaariaelamused — Liisu @ 9:08 e.l.

(Andunud (?)) lugeja soovidele vastu tulles kirjutan täna Argentiina aust ja uhkusest — matest. Kell on küll kole palju, aga kuna mul on kurk nii valus, et magada ei saa, siis otsustasin aega sihtotstarbeliselt kasutada. Sellest, et ma peaks oma ajaga hetkel hoopis midagi natuke muud tegema, ajalugu muidugi vaikib.
(veel…)

juuni 23, 2007

SOS! SOS!

Rubriigid: appi!, kulinaariaelamused — Liisu @ 7:10 e.l.

Nii, Kängsepp & Co vajavad nüüd teadjamate inimeste abi. Nimelt kohtusin eile kohaliku tütarlapsega, kes jagab oma elu saksa noormehega ning neil on suur probleem — oleks tarvis korralikku leiba küpsetada. Tütarlaps väitis, et on korduvalt proovinud, aga no ei tule ikka välja nii, nagu oleks vaja. Mina muidugi kohe asusin kahtlustama, et korraliku leiva valmistamisest jääb neil puudu juuretis (uurisin netist välja, et ingl k on juuretis leaven, äärmiselt kasulik info, eksole. Ja pärm on yeast).

Niisiis, kokanduseksperdid, kes te seda blogi äkki loete või inimesed, kelle sõprade seas on kokanduseksperte. Palun aidake mind ja selgitage, KUIDAS küpsetada korralikku leiba? Ma netist natuke uurisin juba kah, et juuretise tegemiseks on tarvis rukkileiba. Aga kuidas teha juuretist, kui rukkileiba pole?

Kui ma uurin välja, kuidas korralikku leiba tehakse, lubas tütarlaps mulle auhinnaks seda küpsetada. Niiet minu motivatsioon on suur! SOS! SOS! Aidake kaugel viibivat kodumaa tütart!

Täna käisin maailma kõige ägedamas raamatupoes. Kahjuks sai fotokal aku tühjaks, niiet pilte seekord ei teinud, aga ma lähen sinna kindlasti veel tagasi. Nimelt asub raamatupood endises teatrisaalis. Kunagisel laval saab kohvi mekkides raamatuid sirvida, taustaks live klaverimäng ning ning kõige ülemisel rõdul asub plaadipood. Inglise keelt valdavad kodanikud saavad kauplusteatri kohta pikemalt lugeda siit. Seal on mõned pildid kah.

Inglise keelsete raamatute valik oli loomulikult üsna olematu ning ka hispaania keeles ei õnnestunud eriti ulmekaid leida. Ei mõista mina, kuidas on võimalik, et nii suures riigis keegi kosmoselaevadest raamatuid ei kirjuta. No mitte ei saa aru. Ainus kohalik ulmekirjanik (kelle olen suutnud tuvastada) on Borges, aga tema pole nagu päris ulme, vaid midagi natuke muud. Ma oleks veel nõus, et nad ise ei kirjuta, vaid tõlgivad teisi. Aga seda ka ei ole! Ulme tundub olevad žanr, mida Argentiinas sisuliselt ei eksisteeri. Mitte ei mõista…

Mai 25, 2007

Leiba ja tööd

Rubriigid: BA elu, kulinaariaelamused — Liisu @ 3:11 e.l.

Kui mul siin jutt ennist juba söögi peale läks, olekski ehk paslik heita pisut valgust kohalikule köögikunstile. Argentiinlased on oma söögi üle üliväga uhked ja leiavad, et see on parim toit kogu maailmas. Ikkagi lihasööja rahvas, kes väga uhke oma itaalia ja hispaania soost juurte üle (ja seega ka mõjutuste üle, mis sealt söögikultuuri on tulnud). Pluss muidugi see, et nad tahavad end pidada eurooplasteks ja paljudel keskklassist pärit inimestel on mitu kodakondsust.

See on kõik muidugi äärmiselt ilus jutt. Liha ja värk ja maailma parim söök, aga mind ajab see tihtipeale lihtsalt naerma. Mitte et söök oleks siin halb, kindlasti mitte. Lihtsalt… siinne toit on IGAV! Ainus maitseaine, mida nad tunnistavad, ongi tõesti sool ja tihtipeale pole sedagi piisavalt. Eile just arutasime Eliga, et on pisut kummaline, kuidas söögitegemisharjumused on immigrantidel siin lihtsalt kadunud. Paljude vanaemad on siin ukrainlased, venelased, poolakad, itaallased… Aga nende kokakunstist pole halli jälgegi põhivoolu kokanduses.

Siiski, itaaliast on kohalikud saanud suure armastuse pasta vastu ning keegi kiitis mulle, et pizza on siin ikka maailma parim. Noh, ega ta halb ei ole, seda muidugi. Aga sellest, et pizza peale võiks ka kana panna, pole siin keegi kuulnud. Ananassiga ma ei hakka üldse kohalikke shokeerimagi (mulle endale ananass ei maitse, aga Eestis teatavasti kasutatakse seda pizzadel ohtralt). Kui kohalik tellib midagi muud peale mozzarella-pizza, on ta ilmselt tõsiselt haige, sest peamiselt süüakse siin tohutuid juustupommipizzasid.

Väga uhked on argentiinlased ka oma grill-liha üle. Lihagrillimisüritusi kutsutakse “asado’deks” ning enamasti tähendab see seda, et võetakse erinevad jupid lehmast ja visatakse sütele küpsema. Minu küsimus on alatasa: kus on marinaad? Kus on maitseained? Kus on grillitud juurikad liha kõrvale? Õige vastus on: Eestis. Siin kindlasti mitte. Eli just eile uuris mu käest, et kas liha on siin tõesti nii maitsev, kui argentiinlased kiidavad (ta ei söö liha) ja ma ei osanud suurt midagi kosta. Minu jaoks on hea liha see, millele on loominguliselt lähenetud. Siinne liha ei ole halb, aga mingit ülisuurt maitseelamust pole mul õnnestunud siin veel kordagi kogeda.

Supp on toit, mida kohalikud samuti üldsiselt ei tunnista. Vot ei oska öelda, kas tegemist on vene köögi mõjutustega, aga mulle supid meeldivad. Mõnikord tahaks kohe borši või seljankat, aga siin korralikku suppi leida on umbes sama hea kui heinakuhjast nõela otsida. (ainus osa, mida ma Müüdimurdjatest näinud olen, tõestas efektiivselt, et see on siiski võimalik. Niiet lootus pole veel kadunud) Eelmisel nädalal külastasime Peruu restorani, seal anti õnneks väga maitsvat suppi, kus oli kasutatud ka muid maitseaineid peale soola.

Mille üle kohalikel aga tõesti on põhjust uhkust tunda, on empanadad ehk pirukad. Nad ise muidugi arvavad, et tegemist on tohutult geniaalse ja originaalse leiutisega ja ei taha hästi uskuda, et pirukad on ka Eestis päris popid. Aga jah, empanadad on tõesti mõnusad. Kaalule muidugi eriti mõnus pole, et neid saab sisuliselt 24/7 endale telefoni teel koju tellida ning nad ei maksa miljoneid. Kõige traditsioonilisemad pirukad on liha-, kana-, singi-juustu- või taimetäidisega. Aga võib leida ka seenepirukaid (muidugi mitte männiseente, vaid shampinjonidega) ja muid huvitavaid variante. Moosi panemisest piruka sisse pole nad aga midagi kuulnud ning pirukas on traditsiooniliselt ikka üks soolane värk. Mõnusad on ka soolased tordimoodi asjandused, mis on samuti saadaval erinevate täidistega.

Huvitav on ka mate, millel ma praegu pikemalt ei hakka peatuma, kuna asi on väärt tervet omaette sissekannet.

Söömisharjumused näevad ette, et hommiksöök on väga pisike. Lõunat süüakse umbes kell 1 päeval ning õhtusöök on 11-12 öösel. Vahepeal võetakse väike snäkk. Minu toanaaber Jorge on alati äärmiselt kummastunud olekuga, kui ma kell 7-8 endale süüa tegema asun, sest NORMAALSED inimesed ometi söövad öösel. “Aga mis te siis vahepeal enne magamaminekut teete,” on tüüpiline kohalik küsimus, kui tutvustan neile söömisharjumusi Eestis (ja vist üsna suures osas Euroopas).

Eile külastasime India restorani. Olin ette väga rõõmus ja ärevil — ehk saab normaalselt maitsestatud toitu! Noh, ma sain täiega tünga, sest koonerdatud oli isegi karriga. Ilmselt oli kokk kohalik. Kui küsisin, kas neil india kohvi kah on, naerdi mind välja. Niiet ma ei teagi, kas see on mingi Elevandi eripära või eksisteerib päriselt.

Mai 20, 2007

buenos aires tallinnas

Rubriigid: BA elu, kulinaariaelamused — Liisu @ 1:11 e.l.

Juhtusin lugema eilset ÄPd netist ja leidsin, et toidukriitik Heidi Vihma on käinud miskises uues lokaalis Tallinnas, millel nimeks Buenos Aires ja mis pakub Argentiina sööki. Lugesin hoolega, kuidas siis Eesti BA originaalist erineb.

Tsiteerin:

Buenos Airese maakonna kanasupp oli täpselt see, mis nimi ütleb, ehtne külasupp – poolik kanakints lihaleemes. Peamiseks maitseaineks sool. Liharoaks valisime kõige väiksema – kakssada viiskümmend grammi looma sisefileed kastme, lisandi ja salatiga. Lihtne toit, liha pehme, lisaks helde käega jagatud friikartuliportsjon ja kausitäis salatit.
/—/
Ka teenindus oli rohkem küla- kui linnastiilis: mantli pidin panema diivanile, sest garderoobis ei olnud kedagi; supp toodi enne salatit, kuigi olin just palunud vastupidist. Ja need salvrätid! Keskmine praehind on tükk maad üle kahesaja krooni ja klaasitäis majaveini maksab seitsekümmend krooni, aga salvrätikud on pisikesed ja paberist.

Tähendab, mina ei näe küll põhjust virisemiseks, sest söögikoha omanikud on ometigi täiesti õigesti aru saanud, kuidas pakkuda Argentiina toitu. Ohtralt soola (ja jumala eest ei ühtegi teist maitseainet), ohtralt liha ja friikartuleid ning pisikesed paberist salvrätikud. Väga autentne, kinnitan omast kogemusest.

Kujundust, linke ja kaunterit endiselt pole, nagu te näha võite juuresolevalt pildilt. Pagan.

Blog at WordPress.com.