Kui mul siin jutt ennist juba söögi peale läks, olekski ehk paslik heita pisut valgust kohalikule köögikunstile. Argentiinlased on oma söögi üle üliväga uhked ja leiavad, et see on parim toit kogu maailmas. Ikkagi lihasööja rahvas, kes väga uhke oma itaalia ja hispaania soost juurte üle (ja seega ka mõjutuste üle, mis sealt söögikultuuri on tulnud). Pluss muidugi see, et nad tahavad end pidada eurooplasteks ja paljudel keskklassist pärit inimestel on mitu kodakondsust.
See on kõik muidugi äärmiselt ilus jutt. Liha ja värk ja maailma parim söök, aga mind ajab see tihtipeale lihtsalt naerma. Mitte et söök oleks siin halb, kindlasti mitte. Lihtsalt… siinne toit on IGAV! Ainus maitseaine, mida nad tunnistavad, ongi tõesti sool ja tihtipeale pole sedagi piisavalt. Eile just arutasime Eliga, et on pisut kummaline, kuidas söögitegemisharjumused on immigrantidel siin lihtsalt kadunud. Paljude vanaemad on siin ukrainlased, venelased, poolakad, itaallased… Aga nende kokakunstist pole halli jälgegi põhivoolu kokanduses.
Siiski, itaaliast on kohalikud saanud suure armastuse pasta vastu ning keegi kiitis mulle, et pizza on siin ikka maailma parim. Noh, ega ta halb ei ole, seda muidugi. Aga sellest, et pizza peale võiks ka kana panna, pole siin keegi kuulnud. Ananassiga ma ei hakka üldse kohalikke shokeerimagi (mulle endale ananass ei maitse, aga Eestis teatavasti kasutatakse seda pizzadel ohtralt). Kui kohalik tellib midagi muud peale mozzarella-pizza, on ta ilmselt tõsiselt haige, sest peamiselt süüakse siin tohutuid juustupommipizzasid.
Väga uhked on argentiinlased ka oma grill-liha üle. Lihagrillimisüritusi kutsutakse “asado’deks” ning enamasti tähendab see seda, et võetakse erinevad jupid lehmast ja visatakse sütele küpsema. Minu küsimus on alatasa: kus on marinaad? Kus on maitseained? Kus on grillitud juurikad liha kõrvale? Õige vastus on: Eestis. Siin kindlasti mitte. Eli just eile uuris mu käest, et kas liha on siin tõesti nii maitsev, kui argentiinlased kiidavad (ta ei söö liha) ja ma ei osanud suurt midagi kosta. Minu jaoks on hea liha see, millele on loominguliselt lähenetud. Siinne liha ei ole halb, aga mingit ülisuurt maitseelamust pole mul õnnestunud siin veel kordagi kogeda.
Supp on toit, mida kohalikud samuti üldsiselt ei tunnista. Vot ei oska öelda, kas tegemist on vene köögi mõjutustega, aga mulle supid meeldivad. Mõnikord tahaks kohe borši või seljankat, aga siin korralikku suppi leida on umbes sama hea kui heinakuhjast nõela otsida. (ainus osa, mida ma Müüdimurdjatest näinud olen, tõestas efektiivselt, et see on siiski võimalik. Niiet lootus pole veel kadunud) Eelmisel nädalal külastasime Peruu restorani, seal anti õnneks väga maitsvat suppi, kus oli kasutatud ka muid maitseaineid peale soola.
Mille üle kohalikel aga tõesti on põhjust uhkust tunda, on empanadad ehk pirukad. Nad ise muidugi arvavad, et tegemist on tohutult geniaalse ja originaalse leiutisega ja ei taha hästi uskuda, et pirukad on ka Eestis päris popid. Aga jah, empanadad on tõesti mõnusad. Kaalule muidugi eriti mõnus pole, et neid saab sisuliselt 24/7 endale telefoni teel koju tellida ning nad ei maksa miljoneid. Kõige traditsioonilisemad pirukad on liha-, kana-, singi-juustu- või taimetäidisega. Aga võib leida ka seenepirukaid (muidugi mitte männiseente, vaid shampinjonidega) ja muid huvitavaid variante. Moosi panemisest piruka sisse pole nad aga midagi kuulnud ning pirukas on traditsiooniliselt ikka üks soolane värk. Mõnusad on ka soolased tordimoodi asjandused, mis on samuti saadaval erinevate täidistega.
Huvitav on ka mate, millel ma praegu pikemalt ei hakka peatuma, kuna asi on väärt tervet omaette sissekannet.
Söömisharjumused näevad ette, et hommiksöök on väga pisike. Lõunat süüakse umbes kell 1 päeval ning õhtusöök on 11-12 öösel. Vahepeal võetakse väike snäkk. Minu toanaaber Jorge on alati äärmiselt kummastunud olekuga, kui ma kell 7-8 endale süüa tegema asun, sest NORMAALSED inimesed ometi söövad öösel. “Aga mis te siis vahepeal enne magamaminekut teete,” on tüüpiline kohalik küsimus, kui tutvustan neile söömisharjumusi Eestis (ja vist üsna suures osas Euroopas).
Eile külastasime India restorani. Olin ette väga rõõmus ja ärevil — ehk saab normaalselt maitsestatud toitu! Noh, ma sain täiega tünga, sest koonerdatud oli isegi karriga. Ilmselt oli kokk kohalik. Kui küsisin, kas neil india kohvi kah on, naerdi mind välja. Niiet ma ei teagi, kas see on mingi Elevandi eripära või eksisteerib päriselt.
