Brasiilia president Lula võtab sõna BBCs, teatades muuhulgas, et praeguses majanduskriisis on süüdi rikkad riigid ning kinnitab oma juba varem öeldud sõnu — tema arvates on praeguses nirus olukorras süüdi siniste silmadega pankurid, kes üritavad nüüd süü vaeste neegrite kaela ajada. Vmt. Lugege-vaadake ise BBCst.

Muide, samas teatab Lula kohalikus ajalehes O Globo, et järgmisesse aastasse sammub Brasiilia majandus kasvutendentsis. “Kriis saabus Brasiiliasse viimasena ja lahkub esimesena Brasiiliast,” sõnas Lula. “Miks? Sest me olime selliseks olukorraks valmis. Väidan, et 21. sajand on Brasiilia sajand ning meid ei saa eirata nõnda, nagu see toimus 20. sajandil. Seetõttu on haridus minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.”

Siinkohal meenutan, et Brasiilia on riik, kus käärid rikaste ja vaeste vahel on ülisuured. Paljuski on olukord tingitud haridussüsteemi nõrkusest ning madalamatest ühiskonnakihtidest pärit lastel pole ligipääsu korralikule keskharidusele. Rikkamad panevad oma lapsed headesse erakoolidesse, vaesemate laste koolidesse ei taha keegi õpetajaks minna. Üks mu sõber — hariduselt ajalooõpetaja — räägib alatasa, kuidas ta ei läheks elu sees riigikooli 500 reaali eest orjama ja oma elu pärast kartma, kuna lapsed tulevad relvadega kooli.

Samal teemal kirjutab ka Economist.

Nädalavahetusel toimus suurejooneline “Sabores do mundo” ehk kokandusklubi Maailma Maitsed korraline koosolek. Seekord pakuti söögiks täidetud munasid, singirulle, mulgikapsaid, kapsahautist ja kamavahtu kohupiimaga. Kõrvale peenleib (kahjuks Riia, mitte Tallinna oma) ja viin (kahjuks vanilje, mitte traditsiooniline). Asjaosalised ise jäid koosviibimisega väga rahule ning lauamängust sain teada, et meil Eestis on lehmapeer maksu alla pandud. Wikipedia andmetel.
Fotod on siin.

Kunagi, kui mul on rohkem aega ja ma olen vähem väsinud, loodan asjast ka pikemalt kirjutada.

Minu carioca sõbrad palusid, et ma teeksin neile tüüpilist Eesti toitu. Kuna ma Ester Tuiksood ei tunne, ei ole mul võimalik nõu küsida suurimalt Eesti toidu eksperdilt. Aga ma loodan, et armsatel lugejatel on ka mõtteid, mida võiks pakkuda brasiillastele. Ootan ettepanekuid!

Täidetud munad? Tatrapuder? Mundris kartulid? Seapraad? Kama?

Eile kirjutasin, et Jeesusega on mul suhted kehvad ja peale seda selgus, et suhted on veelgi halvenenud. Nimelt on Jeesus mulle selja keeranud!

Jutt k2ib muidugi Rios asuvast ylisuurest Jeesukese kujust, mis yhe m2e otsas siin asub. Kohalik v66rustaja viitas eile t6siasjale, et Jeesuke on positsioneeritud v2ga kavalalt — nimelt seisab ta n2oga rikkurite linnaosa poole. Seega meiesugustele n2ljarottidele on ta keeranud selja… Ah, kole on see elu, kole… Samas ma pean mainima, et minu piirkond tundub ka suht peen olevat ning Ri s6nul on tegemist huvitava linnaosaga, kuna Urca on suhteliselt vaikne ja roheline, aga asub v2ga kesklinna l2hedal. Maja naabruses asuvad ka paar randa ning yle lahe avaneb kesklinnale 88sel imeline vaade (Jeesuke paistab mul peaaegu et aknasse k2tte. (See t2hendab tema selg siis).

Veel olen siiani tuvastanud, et mango maitseb nagu punane s6star (ok, yks tyyp mangot. Selgub, et siin on neid mitut erinevat sorti) ja et kookosp2hkel ei pea olema v2ike, pruun ja karvane, vaid v6ib vabalt olla ka suur ja roheline. Eile osteti mulle yks selline rannas ja onu raius matsheetega augu p2hkli sisse, et saaks k6rrega sees olevat mahla juua. P2rast l6i p2hkli pooleks ja sai natuke seebimaitselist ollust syya kah. T2na on plaanis kylask2ik kesklinna, sest ma olen siin juba ometigi tervelt poolteist p2eva viibinud, aga pole veel suurt midagi n2inud.

Aga ma veel ootan sellega natuke, sest kohe on keskp2ev ja j2relikult 6ues v2ga palav. Endalegi tundub hetkel uskumatu, kuidas ma Buenos Aireses kuuma ilma yle kurtsin. Siin on VEEL niiskem ja VEEL palavam. Hetkel 6ues sooja 32, interneti andmetel tundub aga, nagu oleks sooja 37 kraadi. Ja ega siin siis 88seks temperatuur alla ei l2he, 2rge mitte lootkegi, hehe.

Lugesin yle pika aja natuke blogisid ka ja silma j2i Heleni jutt sellest, kuidas ta igatseb kartulite j2rele. Vot kartul on kyll yks asi, mille j2rgi mina ei tunne mingit igatsust. OK, Argentinas pole kartulit leida ka kuigi keeruline — iga teine roog antakse sulle restoranis koos friikatega (papas fritas), aga mina enamasti yritan syya salatit v6i siis jah, kartuliputru. Aga jah, ma olen vist imelik eestlane, et ma eelistan kartulile n2iteks lillkapsast v6i brokkolit. Samas teinekord t6esti tuleb hull keedukartuli isu…

Niisiis, nüüd vist võib siis ametlikult öelda, et minust on vähemalt saamas matejoodik. Ostsin endale kah topsi ära. Aga ei ostnud üldse traditsioonilist kõrvitsat, vaid hoopis trendika keraamilise. Ütleme nii, et meil oli armastus esimesest silmapilgust ja ma loodan, et meie suhe saab olema pikk ning kaunis.

On ka tuvastatud, et argentiinlased on hakkama saanud vähemalt ühe tõeliselt hea ja haarava filmiga. Kui võimalust on, vaadake ära “Nueve reinas” (otse loomulikult mängis peaosa Ricardo Darin, kuidas siis teisiti. Igal riigil peab ikkagi olema oma isiklik Tõnu Kark). Kui ei leia originaali, siis ameeriklased on koopia kah teinud. Igatahes oli hea film — sai nalja, oli põnevust ja isegi natuke romantikat. Rohkem ma ei ütle midagi. Välja arvatud, et kui sellel filmil on olemas DVD, siis ma kavatsen selle endale soetada.

Täna käisime beibedega asadol, kostiks viisime küpsisetorti. No et oleks midagi eestimaist pakkuda või nii.

Ja see inimene, kes mind blog.tr.ee-sse üles riputas, võiks jätta kommentaari või mulle emailida. Tänan.

Avasin arbuusihooaja. Ah, mu vaesed neerud…

Ärkasin täna umbes lõuna paiku veidrate unenägude peale, vahtisin lakke ja mõtlesin, mida eluga peale hakata. Huvi pärast läksin vaatasin, mis Hansapangas toimub kah. Jeesuskristussuperstaar!! Uskumatu, kui palju raha ma viimasel ajal lihtsalt maha olen söönud! Kohe nii palju, et kontol haigutas Suur Tühjus. Loobusin kohe kõigist kohtumistest järgmiseks nädalaks, et raha säästa ning… noh, mõistsin, et mul pole täna muffigi teha. Tööd nagu ka kogu aeg teha ei viitsi ja aju tahab sellest pidevast võõrkeeles suhtlemisest puhkust (nii inglise kui hispaania).

Vahtisin siis veel natuke lakke, otsisin kapipõhjast välja tossud, tõmbasin dressid selga ja läksin maailma avastama. Sest no spordi eest ju keegi raha ei küsi, eksole. Suure kõmpimise käigus sain teada, et kodust umbes kaheksa kvartali kaugusel on paar kohvikut, mis näevad päris paljutõotavalt pandavad välja ning et kuue kvartali kaugusel asub dvd-laenutus. Nüüd istun siin ja üritan vastu pidada kiusatusele minna dvd-laenutusse raha kulutama. Niipalju siis sellest, et sport aitab raha säästa.

Kuna viimastel nädalatel olen peamiselt võidelnud kurguvaluga, olen suutnud kahe nädalaga ära tarbida umbes oma aastase piimakoguse. Neile, kes ei tea — ma ei joo piima, sest mulle ei meeldi piima maitse. Õnneks on kohalikel tulnud hea idee, kuidas piima talutavamaks muuta. Ehk siis retseptinurk: Allveelaev (Submarino).
Võta kruusitäis piima, aja kuumaks ja viska sisse korraliku suurusega tükk mõrushokolaadi. Oota natuke ja sega läbi. Soovi korral võib lisada mett (no kui juhtute haige olema nagu mina). Juua kuumalt.

Õhus oli meil täna isegi juba natuke kevadet. Või nii mulle vähemalt meeldiks mõelda. Over and out.

(Andunud (?)) lugeja soovidele vastu tulles kirjutan täna Argentiina aust ja uhkusest — matest. Kell on küll kole palju, aga kuna mul on kurk nii valus, et magada ei saa, siis otsustasin aega sihtotstarbeliselt kasutada. Sellest, et ma peaks oma ajaga hetkel hoopis midagi natuke muud tegema, ajalugu muidugi vaikib.

Enivei, misasi see mate täpsemalt on, on tegelikult üsna keeruline öelda. On ta jook? Traditsioon? Aja surnuks löömise viis? Narkootikum? Mulle tundub, et kindla peale on ta kõiki neid asju ja midagi veel lisaks. Mida, seda on muidugi natuke keeruline seletada ja isegi kohalikud ei saa sellega päris hästi hakkama.

Kuigi ka Eestis müüakse poes matet ja ma isegi tean mõnda inimest, kes sellest teed teevad, ajaksid keskmise eestlase matevaaritamisharjumused ühe korraliku argentiinlase ilmselt lihtsalt naerma. Sest matet ei jooda ju ometigi nii, et natuke teed kannu, kuum vesi peale, natuke tõmbamist ja valame tassidesse välja. Mis te nüüd ometi nalja teete?

Ma ise pole veel kordagi matet valmistanud ja mul pole ka vastavat varustust (ilmselt samuti “veel”), aga üldjoontes käib asi nii, et tuleb võtta spets mateks ette nähtud anum. Vähemalt puidust matetops tuleb enne esimest kasutamist korralikult “sisse sööta” ehk siis kõigepealt tuleb teha topsi mate valmis ja siis jätta see mõneks päevaks seisma. Anum tuleb täita umbes kolmveerandini teelehepuruga, seejärel katta kruus käega ja natuke raputada. Siis kallutatakse kruusi nõnda, et mate jääks umbes 45-kraadise nurga alla ja susatakse sisse metallist kõrs. Natuke külma vett vist pannakse ka, aga ma pole päris kindel. Nagu ma juba mainisin, ise ma ei ole mate-valmistamise julgustükiga senini hakkama saanud.

Noh ja siis pole muud, kui umbes 80-kraadine vesi peale ja tops ringi käima. Kõrt joomise ajal liigutada ei tohi, seda võivad teha ainult profid, sest muidu läheb asjandus umbe ja tuleb uus laar valmistada. Igatahes käib asi nõnda, et valmistaja valab kuuma veel matele peale ja ulatab selle endast vasakul olevale inimesele, kes imeb läbi kõrre matetopsi vedelikust tühjaks ja ulatab jagajale tagasi. Väga oluline on mitte kasutada liiga kuuma vett, sest muidu on läbi metallist kõrre sisuliselt võimatu matet tarbida ja jook saab ka liiga kibe.

Enivei, kui jagajast vasakul olev inimene on topsi tühjaks imenud ja jagajale tagasi andnud, täidab too kruusi taas kuuma veega ning ulatab järgmisele. Üldiselt ei peeta viisakaks topsi liiga kaua kinni pidada. Samuti on oluline meeles pidada, et “aitäh” öeldakse jagajale siis, kui rohkem enam ei soovita. Ehk siis kui sulle ulatatakse tops, sa võtad vastu ja ütled aitäh, arvatakse sind järgmisest ringist välja.

Matet juuakse igal pool ja igal ajal. “Tõelistel” argentiinlastel on 24/7 termos kuuma veega kaenlas, sest iga koht on hea mate tarbimiseks. Mulgi on tervelt üks pilt kodanikust, kes naudib matet San Telmo kirbuturul.
Linnast välja sõites võib bensiinijaamades näha kuumaveeautomaate — lisaks autokütusele saavad matefanaatikud tankida ka oma termoseid. (Üks kohalik küsis seda fotot nähes lolli näoga, kas ma olen natuke sooda või miks ma mateautomaadist pilti tegin. Ja siis naeris tükk aega, et ma pole sellist asja varem näinud elus).

Üldiselt on matega vist nii, nagu kohvi või suitsetamisega (kuigi selle viimase kohta mul vaatlusandmed puuduvad, kuna ma teatavasti ei ole kunagi suitsetanud) — esimene kord proovides jätab pigem ebameeldiva tunde, aga tarbid natuke aega ja siis ei saa enam lahti. Ma ei ütleks, et ma olen matest sõltuvuses, aga kui keegi juhtub pakkuma, võtan ikka lonksukese, kuigi esmakordsel proovimisel tundus tõesti keskmiselt vastik.

Kohalikud joovad matet ka selleks, et paremini saledad püsida, kuna mate kiirendab ainevahetust ning samal ajal vähendab näljatunnet. Noortel ja rohelistel matejoodikutel on suure tõenäosusega esialgu kõht üldse suisa lahti, sest organism pole sellise vänge asjaga harjunud. Lugesin ka wikipediast, et põhimõtteliselt toimib mate samamoodi kui tee või kohv, aga väidetavalt olla vähem kahjulik ja unerahu ei vii.

Igatahes on mate niivõrd suur osa kohalikust kultuuriruumist, et isegi turistid õpivad selle joomise üsna kiiresti ära ning lahkuvad riigist, kotid täis yerba matet. Flo väitel olevat spets matetopse ja -kõrsi müügil ka Eesti kaubandusvõrgus, niiet igatahes soovitan ära proovida. Ja varsti ostan endale ka vahendid, hakkan ohtralt matet jooma ja jään nii saledaks, et te ei tunne mind Eestis enam äragi. Muahahaa!

Muide, umbes täna sai minu reisi algusest viis kuud. Ja nüüd ma lähen tõesti magama, head ööd!

Nii, Kängsepp & Co vajavad nüüd teadjamate inimeste abi. Nimelt kohtusin eile kohaliku tütarlapsega, kes jagab oma elu saksa noormehega ning neil on suur probleem — oleks tarvis korralikku leiba küpsetada. Tütarlaps väitis, et on korduvalt proovinud, aga no ei tule ikka välja nii, nagu oleks vaja. Mina muidugi kohe asusin kahtlustama, et korraliku leiva valmistamisest jääb neil puudu juuretis (uurisin netist välja, et ingl k on juuretis leaven, äärmiselt kasulik info, eksole. Ja pärm on yeast).

Niisiis, kokanduseksperdid, kes te seda blogi äkki loete või inimesed, kelle sõprade seas on kokanduseksperte. Palun aidake mind ja selgitage, KUIDAS küpsetada korralikku leiba? Ma netist natuke uurisin juba kah, et juuretise tegemiseks on tarvis rukkileiba. Aga kuidas teha juuretist, kui rukkileiba pole?

Kui ma uurin välja, kuidas korralikku leiba tehakse, lubas tütarlaps mulle auhinnaks seda küpsetada. Niiet minu motivatsioon on suur! SOS! SOS! Aidake kaugel viibivat kodumaa tütart!

Täna käisin maailma kõige ägedamas raamatupoes. Kahjuks sai fotokal aku tühjaks, niiet pilte seekord ei teinud, aga ma lähen sinna kindlasti veel tagasi. Nimelt asub raamatupood endises teatrisaalis. Kunagisel laval saab kohvi mekkides raamatuid sirvida, taustaks live klaverimäng ning ning kõige ülemisel rõdul asub plaadipood. Inglise keelt valdavad kodanikud saavad kauplusteatri kohta pikemalt lugeda siit. Seal on mõned pildid kah.

Inglise keelsete raamatute valik oli loomulikult üsna olematu ning ka hispaania keeles ei õnnestunud eriti ulmekaid leida. Ei mõista mina, kuidas on võimalik, et nii suures riigis keegi kosmoselaevadest raamatuid ei kirjuta. No mitte ei saa aru. Ainus kohalik ulmekirjanik (kelle olen suutnud tuvastada) on Borges, aga tema pole nagu päris ulme, vaid midagi natuke muud. Ma oleks veel nõus, et nad ise ei kirjuta, vaid tõlgivad teisi. Aga seda ka ei ole! Ulme tundub olevad žanr, mida Argentiinas sisuliselt ei eksisteeri. Mitte ei mõista…

Kui mul siin jutt ennist juba söögi peale läks, olekski ehk paslik heita pisut valgust kohalikule köögikunstile. Argentiinlased on oma söögi üle üliväga uhked ja leiavad, et see on parim toit kogu maailmas. Ikkagi lihasööja rahvas, kes väga uhke oma itaalia ja hispaania soost juurte üle (ja seega ka mõjutuste üle, mis sealt söögikultuuri on tulnud). Pluss muidugi see, et nad tahavad end pidada eurooplasteks ja paljudel keskklassist pärit inimestel on mitu kodakondsust.

See on kõik muidugi äärmiselt ilus jutt. Liha ja värk ja maailma parim söök, aga mind ajab see tihtipeale lihtsalt naerma. Mitte et söök oleks siin halb, kindlasti mitte. Lihtsalt… siinne toit on IGAV! Ainus maitseaine, mida nad tunnistavad, ongi tõesti sool ja tihtipeale pole sedagi piisavalt. Eile just arutasime Eliga, et on pisut kummaline, kuidas söögitegemisharjumused on immigrantidel siin lihtsalt kadunud. Paljude vanaemad on siin ukrainlased, venelased, poolakad, itaallased… Aga nende kokakunstist pole halli jälgegi põhivoolu kokanduses.

Siiski, itaaliast on kohalikud saanud suure armastuse pasta vastu ning keegi kiitis mulle, et pizza on siin ikka maailma parim. Noh, ega ta halb ei ole, seda muidugi. Aga sellest, et pizza peale võiks ka kana panna, pole siin keegi kuulnud. Ananassiga ma ei hakka üldse kohalikke shokeerimagi (mulle endale ananass ei maitse, aga Eestis teatavasti kasutatakse seda pizzadel ohtralt). Kui kohalik tellib midagi muud peale mozzarella-pizza, on ta ilmselt tõsiselt haige, sest peamiselt süüakse siin tohutuid juustupommipizzasid.

Väga uhked on argentiinlased ka oma grill-liha üle. Lihagrillimisüritusi kutsutakse “asado’deks” ning enamasti tähendab see seda, et võetakse erinevad jupid lehmast ja visatakse sütele küpsema. Minu küsimus on alatasa: kus on marinaad? Kus on maitseained? Kus on grillitud juurikad liha kõrvale? Õige vastus on: Eestis. Siin kindlasti mitte. Eli just eile uuris mu käest, et kas liha on siin tõesti nii maitsev, kui argentiinlased kiidavad (ta ei söö liha) ja ma ei osanud suurt midagi kosta. Minu jaoks on hea liha see, millele on loominguliselt lähenetud. Siinne liha ei ole halb, aga mingit ülisuurt maitseelamust pole mul õnnestunud siin veel kordagi kogeda.

Supp on toit, mida kohalikud samuti üldsiselt ei tunnista. Vot ei oska öelda, kas tegemist on vene köögi mõjutustega, aga mulle supid meeldivad. Mõnikord tahaks kohe borši või seljankat, aga siin korralikku suppi leida on umbes sama hea kui heinakuhjast nõela otsida. (ainus osa, mida ma Müüdimurdjatest näinud olen, tõestas efektiivselt, et see on siiski võimalik. Niiet lootus pole veel kadunud) Eelmisel nädalal külastasime Peruu restorani, seal anti õnneks väga maitsvat suppi, kus oli kasutatud ka muid maitseaineid peale soola.

Mille üle kohalikel aga tõesti on põhjust uhkust tunda, on empanadad ehk pirukad. Nad ise muidugi arvavad, et tegemist on tohutult geniaalse ja originaalse leiutisega ja ei taha hästi uskuda, et pirukad on ka Eestis päris popid. Aga jah, empanadad on tõesti mõnusad. Kaalule muidugi eriti mõnus pole, et neid saab sisuliselt 24/7 endale telefoni teel koju tellida ning nad ei maksa miljoneid. Kõige traditsioonilisemad pirukad on liha-, kana-, singi-juustu- või taimetäidisega. Aga võib leida ka seenepirukaid (muidugi mitte männiseente, vaid shampinjonidega) ja muid huvitavaid variante. Moosi panemisest piruka sisse pole nad aga midagi kuulnud ning pirukas on traditsiooniliselt ikka üks soolane värk. Mõnusad on ka soolased tordimoodi asjandused, mis on samuti saadaval erinevate täidistega.

Huvitav on ka mate, millel ma praegu pikemalt ei hakka peatuma, kuna asi on väärt tervet omaette sissekannet.

Söömisharjumused näevad ette, et hommiksöök on väga pisike. Lõunat süüakse umbes kell 1 päeval ning õhtusöök on 11-12 öösel. Vahepeal võetakse väike snäkk. Minu toanaaber Jorge on alati äärmiselt kummastunud olekuga, kui ma kell 7-8 endale süüa tegema asun, sest NORMAALSED inimesed ometi söövad öösel. “Aga mis te siis vahepeal enne magamaminekut teete,” on tüüpiline kohalik küsimus, kui tutvustan neile söömisharjumusi Eestis (ja vist üsna suures osas Euroopas).

Eile külastasime India restorani. Olin ette väga rõõmus ja ärevil — ehk saab normaalselt maitsestatud toitu! Noh, ma sain täiega tünga, sest koonerdatud oli isegi karriga. Ilmselt oli kokk kohalik. Kui küsisin, kas neil india kohvi kah on, naerdi mind välja. Niiet ma ei teagi, kas see on mingi Elevandi eripära või eksisteerib päriselt.

Juhtusin lugema eilset ÄPd netist ja leidsin, et toidukriitik Heidi Vihma on käinud miskises uues lokaalis Tallinnas, millel nimeks Buenos Aires ja mis pakub Argentiina sööki. Lugesin hoolega, kuidas siis Eesti BA originaalist erineb.

Tsiteerin:

Buenos Airese maakonna kanasupp oli täpselt see, mis nimi ütleb, ehtne külasupp – poolik kanakints lihaleemes. Peamiseks maitseaineks sool. Liharoaks valisime kõige väiksema – kakssada viiskümmend grammi looma sisefileed kastme, lisandi ja salatiga. Lihtne toit, liha pehme, lisaks helde käega jagatud friikartuliportsjon ja kausitäis salatit.
/—/
Ka teenindus oli rohkem küla- kui linnastiilis: mantli pidin panema diivanile, sest garderoobis ei olnud kedagi; supp toodi enne salatit, kuigi olin just palunud vastupidist. Ja need salvrätid! Keskmine praehind on tükk maad üle kahesaja krooni ja klaasitäis majaveini maksab seitsekümmend krooni, aga salvrätikud on pisikesed ja paberist.

Tähendab, mina ei näe küll põhjust virisemiseks, sest söögikoha omanikud on ometigi täiesti õigesti aru saanud, kuidas pakkuda Argentiina toitu. Ohtralt soola (ja jumala eest ei ühtegi teist maitseainet), ohtralt liha ja friikartuleid ning pisikesed paberist salvrätikud. Väga autentne, kinnitan omast kogemusest.

Kujundust, linke ja kaunterit endiselt pole, nagu te näha võite juuresolevalt pildilt. Pagan.