La cocaina

Täna kirjutasin kirja ühele tüdrukule, kellega oma rännaku ajal ühes Lõuna-Ameerika riigis kohtusin. See tüdruk viibib hetkel vanglas, kuna jäi lennujaamas vahele kokaiiniga, mida ta Euroopasse tahtis toimetada. Mõned kuud tagasi kohtusin ühe teise alaealise Eesti kodanikuga, kes oli samuti Lõuna-Ameerikas lennujaamas kokaiiniga vahele jäänud. Tema on tänaseks juba kodus tagasi.

Ausalt öeldes ma viimasel ajal olen nende kahe tüdruku peale tihti mõelnud. Nad mõlemad on väga noored ning vähemalt see alaealine on kindlasti pärit majanduslikult väga kehvasti kindlustatud perest. Emale helistades kurtis ta esimese asjana, et vanglas ei lubata suitsu teha siis, kui tema seda tahaks. Väidetavalt olla tal kaasas olnud 10 eurot, rõivad, mis oleksid juba ammu pidanud prügikastis olema ning tal ei olnud ühtegi pangakaarti.

Ilmselge, et teda sundis ettepanekut “tuua Lõuna-Ameerikast kosmeetikatooteid” vastu võtma meeleheide. Aga mis minu meelest on selle loo juures kõige kurvem — see tüdruk ei ela Eestis ega ole tegelikult eestlane. Ja see on kurb sellepärast, et inimene, kes räägib vabalt minu emakeelt (ja lisaks veel kahte keelt) on sunnitud elama vaesuses riigis, mis pole tema sünnimaa. Tema ema (kes samuti valdab vabalt MINU emakeelt) oli sunnitud Eestist lahkuma, kuna tal polnud võimalik Eestis hakkama saada. Ta oli Eestis vaesuses ning on nüüd vaesuses kusagil mujal. Ja tema tütar jäi lennujaamas kokaiiniga vahele, sest ta üritas oma perekonna elujärge parandada. Need inimesed oleksid head näited integratsioonist, aga tänaseks on nad Eesti jaoks kadunud.

Maailm on üks kole koht. See ei peaks nii olema.

Musica en espera

Jätkan lainel üks argentina film päevas hoiab doktori eemal. Vmt. Igatahes käisin eile taas kinos vaatamas uusimat argentina filmi “Musica en espera”, kus peaosa mängib üks minu — ja ka argentina rahva — lemmikutest Diego Peretti, kes on eelkõige muidugi tuntud oma nina poolest.

Film oli natuke hollivuudikas, selline totaalne chick-flick, aga mulle täitsa meeldis. Lugu räägib pangalaenuga kimpus olevast muusikust, kellele pakutakse kirjutada muusika ühele uuele filmile. Tasu päästaks otseloomulikult majast väljatõstmisest. Mees on inspiratsiooniga hädas seni, kuni helistab oma panka, tühistamaks kokkulepitud kohtumist ja kuuleb ootemuusikat, mis teda inspireerib. Kahjuks kuuleb ta muusikat ainult paari sekundi jooksul, kuid tormab peale seda panka, kus kohtab kauni viimase piiri peal raseda naisega ja tema emaga, kes ootamatult Hispaaniast külla on sõitnud. Ema ei tea, et tütar on raseduse algusest peale olnud üksinda ja seega satub muusik ootamatult mängima peagi sündiva lapse isa, nõustudes rolliga vaid juhul, kui saab uuesti kuulata ootemuusikat. Kahjuks on pangas 200 telefoni ja neil kõigil on erinev ootemuusika.

Ühesõnaga, natuke liiga läila, oleks film olnud inglise keeles, poleks ta ilmselt üldse mainimst väärt. Aga mis kõige olulisem! Sain endale taas õlale patsutada tubli töö eest, kuna ma sain kõigest aru! Imeline, tundub, et hispaania keel on tõesti tublisti arenenud, mis teeb mulle suurt rõõmu. Kahjuks muidugi ma ei usu, et minu hispaania keel saavutab kunagi sama taseme kui minu inglise keel, aga hetkel on ta kindlasti parem kui minu soome keel.

Eelmisel nädalal käisin korra ka hispaania keele tunnis, kuna mu õpetaja Sonia on lihtsalt väga lahe mimm ja teiseks tahtsin lõpuks ometi saada selgeks laused “ma oleksin tulnud, kui oleksin teadnud” ja “sa poleks pidanud seda tegema”, “kui ma oleksin rikas nagu troll päästaksin eesti majanduse” jne. Ühesõnaga, subjuntivo del imperfecto+muud rõlgused.

Tunnis sain muidugi teada, et olen endiselt hispaania keeles totaalne hälvik, kuna selgus, et olen pidevalt valesti kasutanud ühte täiesti igapäevast asja sel lihtsal põhjusel, et keegi pole mulle kunagi öelnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Egas’ midagi, tuleb ümber õppida…

Vaadake “Musica en espera” treilerit ka.

Quien es?

Mõnikord annab ikka väga tugevalt tunda, et ma olen pisut ära olnud. Näiteks kes kurat on mingisugune Rolf Junior, kellest kõikse aeg räägitakse? Vot ei tea!

Ayuda!

“Vandenõu!” karjus mu hing täna poest väljudes. Jalutasin nimelt rõõmsameelselt kodu poole (muide, olete tähele pannud, kuidas eestlased teid tänaval kahtlustavalt põrnitsevad, kui omaette kõva häälega naerda, sest midagi naljakat tuli meelde?) ja Rimi ees otsustasin, et astun kiirelt poest läbi ja võtan ühe väikese mahlajoogi, mis mulle kangesti meeldib. No AINULT mahla, sest mu vaene rahakott on peale kogu seda latinokaruselli täiesti koomas.

Matsid jäävad matsideks

Teate, ma ei ole varem tähele pannud, kui mühaklikud on eestlased. Hakkasin seda tegelikult märkama juba mõned kuud tagasi, kui ühe inimesega meili teel asju ajasin. Me polnud kordagi elus kohtunud, aga sellest hoolimata ei vaevunud see inimene kirju alustama tervitusega ega lisama kirjadele oma nime. Ma olin natuke segaduses, et kas nii siis käibki või? Üks sõber ütles, et see inimene ongi selline. Heakene küll. Aga nüüd tundub, et selline asi ongi normaalne.

Võib-olla ma olengi imelik, aga selline asi tundub mulle ebaviisakas ja sellist ebaviisakust olen nädala jooksul veelgi kohanud. Inimesed ei ütle korralikult teregi üksteisele, olen ma tähele pannud. Nad ei vaevu su olulistele kirjadele vastama või kui vastavad, siis toonil, mis kõlab pisut… üllatavalt minu jaoks. Huvitav, kas vastastikused viisakusnormid Eestis siis tõesti ei kehtigi või kehtivad ainult lähimatele sõpradele? Huvitav, kuidas ma varem seda üldse ei märganud?

Kas tõesti on inimestel siin Tallinnas nii kiire, et pole aega ilusti tervitada või oma nime kirjale alla kirjutada või teiste vastu heasüdamlik ning viisakas olla? Aeg on raha, jah?

Eile õnnestus ka külmetada, kuigi vähemalt kaks sõpra on arvanud, et tegemist on kliimamuutustest tulenevate integreerumishäiretega. Igatahes hetkel saan juba läbi nina hingata, juhuu!

Que idioma tengo que hablar?

Eile teatasin autos süüdimatult “töökutse”, sest aju jooksis natuke kinni. Hea seegi, et hispaania keeles ei öelnud, kuigi alles viimasel hetkel tuli meelde, et pole mõtet, keegi ei saa aru ja eesti keeles tähendab tähendab samakõlaline sõna hoopis midagi muud. No ja ise sain ka aru, et ütlesin midagi veidrat, aga ei tulnud üldse meelde esimese hooga, kuidas seda asja korralikult eesti keeles öelda.

Täna tahtsin kirjeldada, kuidas matetopsi sisse sööta, aga no kuidas sa ütled eesti keeles “yerba”?! J pakkus, et teepuru, jäin siis selle juurde. Teepuru. Kõlab väga veidralt.

Telekast filmi vaadates on esimene reaktsioon kommenteerida midagi inglise keeles, siis tuleb hispaania keel ja alles siis meenub, et õige on asju öelda eesti keeles. Õnneks ma muidugi enamasti saan enne suu lahti tegemist aru, et midagi on valesti ja seega ütlen ikkagi tavaliselt midagi eesti keeles. Niiet üritage te veel mulle väita, et ma kunagi ei mõtle enne, kui ma ütlen. Häh!

Õues on ka veider. Reklaamid majade küljes on eesti keeles. Miks, ei saa ma teinekord esimese hooga aru. Siis nägin mingit reklaami a la “Kinder on bueno” vmt ja sattusin eriti segadusse — wtf?! Miks on tarvis hispaania keeles öelda, et Kinderi shoks on hea?

Üle kolme aasta vaatan telekat. Õudne on, ise ka aru ei saa, miks ma teda vaatan. Aga no seisab teine toanurgas…

Soy de Estonia. De verdad.

Juhtusime Kga täna Ülemiste Keskusesse, kuigi oli plaan paar päeva maapaos olla. Sain teada, et seda kaunist asutust külastavad peamiselt tited ja venelased. Mõlemaid oli väga palju. Poodides müüdi täitsa ilusaid riideid ja riiete-jalanõude hinnad ei pannudki mind minestama. Küll aga pani silmi pööritama äärmiselt kole kotivalik. Oh jah, aksessuaaride osas on sealt Argentina poolt ikka palju õppida…

K saatis mind Sportlandi kauplusesse küsima, kas neil on batuuti, sest tal on nädalavahetusel maja ründamas 3-6-aastaste laste hordid ja tarvis neile mingit tegevust leida. Rõõmsalt müüjatibile “tere” hüüdes tahtsin lisada ka küsimuse “kuidas läheb”, aga… ma ei tea, see tundus kuidagi väga kohatu. Hakkan vist ikka jälle täiega eestlaseks muutuma, aga pole päris kindel, kas see mulle ikka niiväga meeldib.

Toidupoes ma igaks juhuks hindu ei julgenud vaadata, sest kartsin kohe jõuetult pikali kukkuda, niiet võib vist öelda, et väldin endiselt integratsiooni igal võimalikul juhul, muahahahaha!

Paljas Ines Karu

Kõigepealt tahaksin tervitada järjekindlat kodanikku, kes saabus täna siia blogisse, otsides esmalt paljast Ines Karu ja seejärel Ines Karu pilte, aga ei leidnud, mida otsis. Anna andeks!

Teiseks olen teinud Eesti suhtes juba järgmiseid tähelepanekuid.
*Kohvik Moskva teenindus on endiselt täiesti uskumatult halb. Kohvi sain ma lõpuks ainult seetõttu, et kaks lauda eemal istunud mehe kannatus katkes ja ta karjatas blondiinist ettekandjabimbole: “Kuule, tule siia ka korra! Too mulle üks kohv.”
See oli signaal mulle, kuid pidin siiski kaks korda hõikama ja aktiivselt kätega vehkima enne, kui ilmselgelt teiselt planeedilt pärit ettekandja mind märkas. Kohvi oli õnneks täitsa hea. Hinna ja kvaliteedi suhet ei oska kahjuks kommenteerida, kuna I (mitte segi ajada Inno ja Irjaga, ega ka mitte Ingridiga) maksis.
*Mujal kohvikutes ka tundub, et inimesed ei oska öelda ei tere ega head aega ega olla muidu kombekalt viisakad. Ja mõelda, et mina pidasin porteñosid ebaviisakateks!
*Integreerumist saab edukalt vältida, kui kodust mitte lahkuda. Seejuures tuleb aga meeles pidada, et totakaid küsimusi esitavate naabrimeeste eest ei pruugi olla kaitset koduski (eriti, kui juhtud ajutiselt elama vanemate juures ja naabrimees on isa sõber).
*Kalamajas on palju maju korda tehtud ja Noole tänav on juba täitsa normaalse tänava nägu.
*Kultuuriprogramm on juba suht paigas, niiet mina küll ei tea, kas mul ikka tegelikult on aega, et tööle minna.
*Kapist tuli välja palju toredaid “uusi” riideid! Selgus, et kõik teksad lähevad isegi jalga!

Ja nagu võite näha juuresolevalt pildilt, võib mind täiesti leida liikumas Tallinna tänavatelt. Elu on täitsa elamisväärne vist.

Empezo la epoca de los sustos

Niisiis, kultuurišoki ajajärk on kuulutatud avatuks.

Esimese šoki osaliseks sain ma neljapäeva keskpäeval (umbes siis, kui see eelmine post avaldus) British Airwaysi lennuki pardale ronides.
“Hello!” hõikas mulle rõõmus stjuuard.
“Mismõttes — miks teenindav personal räägib minuga inglise keeles,” ei saanud ma aru ja sattusin segadusse, kuid aju tegi ilma minuga konsluteerimata kiire ümberregistreerumise, “Hi, how are you.”
“I’m very well, thank you,” jätkas ilmselgelt ülevoolavalt heas tujus meeskodanik.
“Mismõttes — miks ta mulle vastas?! Kohalik etikett ei näe ette, et teenindav personal sellistele küsimustele vastaks,” ei saanud mu aju endiselt aru, mis toimub.

Teine kultuurišokk tabasi mind Heathrow lennujaamas, kui esimest korda elus otsiti läbi mu kohver, kuna teate meil seal Ladina-Ameerikas ei huvita küll kedagi, kui sul kotis paar kreemipurki vedeleb. Vea kasvõi kolm liitrit vett lennukisse, kui huvi on. Ilmselgelt Euroopas aga tabas minu kreemipurke enneolematult elav huvi, kuna nad ei olnud pakitud väikesesse palstikaatkotti. Aga polnud hullu, mul oligi kahe lennu vahe oma kolm tundi ja täiendav meelelahutus oli ainult abiks.
Täielik vedu oli aga, et vastupidiselt eelmisele korrale võis Heathrows turvakontrolli läbida kohvri JA läptopikotiga. Mitte nagu oma aastake tagasi, kui ma pidin, higipull otsa ees, suruma oma läpakakoti kohvrisse, haarama kaenlasse kõik raamatud ja arvuti, et need vahetult peale röntgenputka läbimist taas oma õigetele kohtadele pakkida.

Niisiis, saabusin soome. Inimesed ei naerata. Teenindav personal, kellelt suures segadusehoos julged küsida, kuidas läheb, vaatavad sind nagu leeprahaiget. Naised on… nii… ma ei tea… mehelikult riides ja nende kehakeel on samuti nii… mehelik. Inimesed tunduvad ebaviisakad (kuigi ma ju tean, et see on soome keele eripära ja siin lihtsalt räägitaksegi nii). Tänavad on nii… steriilsed. Majad on nii… steriilsed. Kusagil ei vedele koerasitta. Hindade numbrid on õiged, aga mälusopist kaevub teadmine, et 1eur=15.65 eek — ehk siis kõik on täpselt viis korda kallim kui Argentinas.

Sattusime Sofiaga ka kauplusesse nimega Eestin herkut. Ma ei hakka nüüd ütlema, mida seal müüdi, vaid eeldan, et te olete piisavalt taibukad ise mõistmaks. Poes oli mitu venelast oma peredega, kes rabasid borjommi ja saaremaa sardelle, aga mitte ühtegi eestlast (peale minu) ega soomlast (peale müüjatari ja Sofia).

Aga õhk lõhnab nagu päris kevad lõhnama peab. Ja aluspesu on tehtud päris naistele, mitte silikoontissidega mannekeenidele.