Anima Mundi

Meil siin Rios on käimas tore aimafestial “Anima Mundi”, kus üllatus-üllatus, on programmis sees ka eestlased! Kõige tugevamalt on esindatud Priit Pärn, kellelt festivalil saab suisa vaadata tervelt kuute erinevat mutlikat. Aga lisaks sellele näidatakse veel Kaspar Jancise multikat “Krokodill”, Rao Heidmetsalt on programmis “Kaasasündinud kohustused”, Riho Undilt “Lili” ja Ülo Pikkovilt “Dialoogid”.  Kokku siis 10 filmi eestlastelt! Pärs hea tulemus, või kuidas? Soomlaste filme suutsin näiteks ainult kaks tükki leida kavast, leedukatelt aga ainult ühe. Enim tundub filme olevat muidugi venelastelt ja ameeriklastelt.

Sõber Blanche vaatas eile Jancise filmi “Krokodill” ja arvas mind teeb väga rõõmsaks, et multikas talle meeldis. “See oli naljakas ja nunnu. Ja sarkastiline! Mulle väga meeldis.” Kahjuks Kaspari multikat Juutuubis pole, seega ma ise ei oska kommenteerida, kas on tore multikas või mitte.

Igatahes pühapäeval võtan oma kohalikud sõbrad käekõrvale ja lähme koos vaatama filme “Oiva”, “Remix”, “Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…”, “1895″ ning “Karl ja Marilyn”, mis linastuvad kõik koos ühes pundis. Tegelikult saab neid vaadata ka täna ja homme kell 18, aga muidugi on kõik mu sõbrad sel ajal tööl.

Haciendo mate vol x

Lugeja Liina jättis viimase matepostituse juurde hulga küsimusi ja ma mõtlesin, et teen neile vastates omaette postituse. Et taas tuletada matet meelde ja natuke propageerida ka. Väga tore, et matet meelde tuletati, polnudki teist ammu joonud ja kohe tegin endale Rosamonte-varudest korraliku matesessiooni. Mmmm….

Kas nn kohalik mate on ka selline üsna pisike puru, või on hoopis tegu korraliku tee ülejääkidega?
Ma ei oska öelda, kuidas su abikaasa ostetud mate välja näeb, aga Argentinas on mate selline natuke suuremate tükkidega kui see, mida ise Tallinnas ühes teepoes nägin. See teepoe oma nägi kaubanduslikult väga kaunis välja, argentiinlaste mate nii “ilus” ei ole. Siin ka fotonäide, kuidas minu mate välja näeb. Mark “Rosamonte”, argentiinlaste jaoks klassika. Ma ei usu, et nende näol, mida Eestis müüakse, on tegemist ülejääkidega. Pigem pakuks, et sellist “päris” matet ehk eurooplane, kes asjaga väga kokku pole puutunud, ei ostaks. Muide, see teepoe mate lõhnab ka natuke teistmoodi kui see, mida Argentinas juuakse.

Kas sain õigesti aru, et ühe inimese jagu on kogu see vedelik, mis puru kõrvale ära mahub ja siis valatakse teisele joojale uus vesi?
Just nii.

Mitu korda võib ühele purule vett kaela valada?
Kuni maitse ära kaob. Ei oskagi öelda, mitu korda selleks vaja vett peale kallata on.

Kas eilsest õhtust jäänud purule võib täna hommikul ka vett kallata ja siis teed juua (st kas nii tehakse?)
Üldiselt minuteada nii ei tehta. Ma Eestis paar korda toimisin ise nõnda, et matet kokku hoida, sest ega teda pole Eestis ju nii lahedalt kätte saada. Üldiselt peaks ikka uue mate tegema hommikul.

Kas on võimalik teed nautida kuidagi ka nii, et puru kõrrega suhu ei voolaks, või see käib asja juurde?
Ikka on, selleks on metallkõrrel ehk bombillal alumises otsas sõel, mis ei lase purul suhu tulla. Sellepärast peabki spets-kõrrega jooma. Pildil on sõel näha.

Kui soovin suhkrut, millal seda sinna sisse poetatakse? Kallan puru nõusse 2/3, keeran peopesale ja eemaldan tolmu, kallutan veidi ja torkan sisse metallkõrre (mida mul täna veel pole:() ja kallan peale kuuma vee… kõik see päädib sellega, et on aeg tee ära juua… aga millal sisse poetada suhkur?
Suhkur poetatakse purule peale enne vee pealevalamist. Ehk siis järjekorras puru, kõrs, suhkur, vesi.
Ma ei saa hästi aru, mida sa pead silmas tolmu eemaldamise all.

Kas kalebasset ja bombillat pestakse ka vahel või toimub nö looduslik puhastumine?
Ikka pestakse. Kasvõi juba seetõttu, et kui siinses soojas kliimas jätad topsi pikaks ajaks puhastamata, läheb sisu sees hapuks ja/või hallitama. See jällegi võib kõrvitsale paha maitse juurde jätta. Kusagilt ma lugesin, et näppe pole viisakas matenõusse toppida, aga ma ei oska kommenteerida, kui õige see on.
Kui tops on läinud hallitama, tuleb talle teha tervenduskuur ehk teha uus laar matet ja jätta see nii 24-48 tunniks koos veega seisma. Ehk siis puru, kuum vesi ja siis oodata. Pärast tervisekuurimate minema visata ja joomiseks uus teha.
Suuremal osal bombilladest käivad sõelad ka lahti, et saaks kogu sodi välja. Muide, kui mate on liiga peen, siis teda bombillaga juua hästi ei saa. Siin Brasiilias ma proovisin erinevaid kohalikke matesid ja tolm ummistab kõrre lihtsalt ära ning joomine on võimatu.

Veel üks nipp: vesi on mate joomiseks liiga tuline, kui veeaur kõrvetab kätt.

Matest olen varemalt kirjutanud siin ja siin.

Ja siin minu hetke lemmikmatetops

Uskumatu otsus

Üldiselt ma üritan eesti ajalehtede lugemist hetkel iga hinna eest vältida, sest iga kord, kui loen, kohe ka vihastan. Ega tänanegi päev polnud mingi erand — EPLi esilehelt sain kohe teada, et keenjused tõstavad käibemaksu, alandavad haigushüvitisi ja ei välista kolmandat lisaeelarvet. Aga mina õnneks tahtsin hoopis rääkida ühest arvamusloost, mis puudutab ajakirjandust, aga on muidugi ka oma olemuselt natuke vihastav. Nimelt lugesin Mart Raudsaare arvamuslugu “Ajalehelood pole kliendiandmebaas”. Aga ma ei vihastanud mitte Raudsaare, vaid Sirje Kingsepa ja andmekaitseinspektsiooni peale.

Ma olen Raudsaarega täiesti nõus — andmekaitseinspektsioon läks sedakorda natuke liiga kaugele. Kui inimene on olnud avaliku elu tegelane, siis ei peaks ta saama tagantjärgi enam nõuda, et tema kohta käivad artiklid tuleb ajalehtedest eemaldada. Kuhu me niimoodi jõuame? Pealegi, minu teada on Sirje aktiivne blogija (kuna ma ise tema blogi ei loe, siis ma ei oska öelda, kas ta enam on), seega ta riputab vabatahtlikult ise oma eraelu internetti üles. Miks peaks siis EPL temast aastaid tagasi kirjutatud artikli kustutama? Kui inimene on kord olnud erakonna juht, siis peaks see info olema kättesaadav ka tulevastele põlvedele. Erakonna juhiks ehk avaliku elu tegelaseks hakkas Sirje ju vabatahtlikult, ma ei usu küll, et keegi teda selleks sundis.

Kuhu on kadunud paljas Ines?

Vahelduseks ka teistel teemadel. Kallid inimesed, kes te saabute siia blogisse otsima vastust küsimusele, mida teha jaanipäeval 2009! Ma ei oska teile küll midagi muud soovitada, kui et tehke lõket ja lobisege sõpradega, ärge alkoholiga üle pingutage ning joobnud peaga autorooli istuge.

Täna on blogisse saabutud veel põnevate otsisõnadega nagu “raseda reisikindlustus”, “mina paljas” ja come backi on teinud “ines karu paljas”.

Blogimisest vabal ajal tegelen ma ühe teise suuremat sorti projekti kirjutamisega ja nüüd lähen inglise keele tundi andma.

Sobre la lengua

Juhtusin üle pika aja taas vahelduseks lugema ka kodumaist ajakirjandust, Postimehes on nimelt mõned huvitavad artiklid eesti keele teemadel. Kui nüüd siiralt aus olla, panid need lood mind mõtlema.

Eelkõige iseenda keelekasutuse üle — ma ei oska ise eriti hinnata, kui hea mu emakeel on, kuid neid lugusid lugedes hakkas pisut piinlik. Ma teen näiteks kogu aeg vigu sõnadega “peale” ja “pärast”, eelkõige ilmselt seetõttu, et ma tõesti ei mäleta, et keegi oleks mulle kunagi selgitanud, kuidas on õige neid kasutada. Võib-olla muidugi selgitati ka, aga eks teadmised kipuvad mõnikord ununema.

Teiseks kirjutan ma blogis pidevalt kokku “niiet”, mis on ka keeleliselt vale, ning kasutan toorlaene inglise keelest. Rääkimata sellest, et kasutan liialt lausekonstruktsioone, kus sees “et” ja “ka”. Lisaks ei tasu unustada, et minu raamat “Minu Argentina” sisaldab suhteliselt palju topakaid vigasid ja sellele on süüks pandud liigset kõnekeelsust. Seega ilmselgelt minu keel pole just kõige kõrgemast klassist.

Aga mitte ainult sellest ei mõelnud ma neid lugusid lugedes. Jüri Kuuskemaa on ilmselgelt pettunud ajakirjanduses ja mõningates punktides olen ma temaga täiesti nõus. Ma tean päris mitut ajakirjanikku, kes arvavad tõsimeeli, et emakeele valdamine pole nende töös kõige olulisem ja nad “ei viitsi komasid panna”, sest milleks on siis palgale võetud keeletoimetajad. Ausalt öeldes mina sellisest suhtumisest aru ei saa. Keel on minu meelest ajakirjaniku esmane töövahend, seega tuleks seda vallata võimalikult hästi. Muidugi, mina pole filoloog, seega ma teen vigu, kasutan teinekord valesid sõnu vales kontekstis ning kuna hetkel on minu peamisteks suhtluskeelteks inglise ja hispaania keel, moodustan tihtipeale parajaid lausevärdjaid. Aga ikkagi ajab mind närvi, kui loen eesti keeles asju “pole minu tassike teed” või midagi on “tükike kooki”, sest eesti keeles ei öelda nii.

Ma olen nõus Karin Bachmanniga — keel on mäng. Kui tahad olla hea ajakirjanik, tuleb seda mängu vallata. Mulle keelega mängimine meeldib, isegi kui ma pole selles veel saavutanud kõrgemat meisterlikkust. Ma ei tea, kas üldse kunagi saavutangi. Mulle meeldib kasutada emakeelseid sõnu, kuigi mõnikord tõesti ma üritan kasutada “lõikavalt iroonilisi vaimukusi”. Aga blogis on vist lubatud?

Ja kindlasti tuleks emakeelt õpetada ka ülikoolis, sest no tõesti — mul on piinlik lugeda kõrgharidusega kolleegide toimetamata tekste, mis kubisevad kirja-, koma- ja stiilivigadest ning võõrkeelsestest sõnadest, kuna kirjutaja ei tea täpselt, mida miski tähendab ja üritab siis võõrsõnadega ingelligentsem välja paista.

Lood ise on siin:

Krista Kaer “Sünge lugu”
Jüri Kuuskemaa “Džiisus, siisitamine ja roppsuude kuldaeg”

Karin Bachmann “Hammustati keelde”

Chica re ocupada

Kohutav, minust on saanud täielik trendikas tallinlane — kogu aeg on kiire! Õnneks loodetavasti see varsti muutub.
Igatahes ma leidsin oma telefoni üles ja sellega seoses on mul üle üks uus Nokia 3110 Classic, päris seksikas näeb välja, niiet kel huvi, võtku ühendust. Kuna telefoni on pisut juba pruugitud (tervelt mõned päevad), siis saab natuke hinnaalandust ka.

Teiseks tahtsin ma juba ammu linkida Areeni ühele esseele, mis räägib sellest, et ajakirjanduses on alanud uus klikiajastu. Väärt lugemine, soovitan.

Kolmandaks ei saa ma aru, miks peab õiguskantsler Teder tegelema pseudoprobleemiga, arutledes, kas abort on põhiseadusega vastuolus või mitte. Teate, see on minu keha ja minu tulevik. Mina olen ju see, kes selle lapse peab sünnitama ja ta siis ka üles kasvatama. Seega peaks mul olema ka võimalus otsustada, kas ma tahan seda last või mitte. Kusjuures ma olen päris kindel, et minusugused jaksavadki oma abordi ise kinni maksta. Aga kas viie lapsega üksikema leiaks selleks raha? Kas on siis parem, kui sünnivad lapsed, kelle eest ei jaksa vanemad hoolitseda? Räägime kogu aeg, et ajud on meie peamine vara ja rikkus, aga kui lastele juba maast madalast ei selgitata, et haridus on oluline ja perekond neid ei toeta, siis ma küll ei usu, et me jõuame helgesse tulevikku.

Neljandaks käib mulle vastu, et meie presidendiproua on nagu Barbie-nukk. OK, sport on äge, aga kas meie riigi esidaam peaks kogu aeg fotodel esinema, uisud kaenlas? Liiati, kui teda retušeeritakse selliseks? Minu meelest pole päris normaalne.

Üldiselt tundub, et elu liigub paremuse suunas. Loodetavasti ma ei eksi :)

Peaminister või robot?

Sellest ajast saati, kui ma eile hommikul kuulasin konverentsil Äriplaan 2009 peaminister Andrus Ansipi kõnet ja intervjueerisin teda aripaev.ee video jaoks, on mul kuidagi halb ja ebamugav olla. Ansipit intervjueerides jäi mulle nimelt mulje, et minu vastas on… robot, mitte päris inimene.

Castellano mi amor

Parim vahend ligitikkuva sügismasendusega võitlemiseks on logida sisse skaipi ja helistada näiteks Boliiviasse. Ausalt, ma ei tea, mis värk see on, aga iga jumala kord, kui ma räägin hispaania keelt, läheb mul sees kõik kohe nii kergeks ja heaks.

Ja kuna mul on hetkel eriti helge ja hea olla, ei hakka ma rääkima neist asjadest, mis mind sel äsja lõppenud nädalal murelikuks tegid. Nagu näiteks lehmast, kes hakkab lüpsma insuliini (ja mis tõi mulle kohe silme ette raamatu “Ruik ja Orüks” ja mul hakkas kohe väga-väga ebamugav ja halb) või poliitilisest korrektsusest. Poen hoopis teki alla ja vaatan ühe osa Sõpru. Või Family Guyd.

P.S. Muide, porteñod tasuvad oma arveid samuti lehekioskites, niiet ma ei näe küll, mis selles lätlastele müüdud süsteemis niiväga uuenduslikku on.

Cosas lindas

Tänagi on põhjust rõõmustada selle üle, et lörtsi veel ei saja! Reedel rõõmustasime terve perega selle üle veel eriti südamest, muidu oleks Rokkooper Ruja ikka puhta õuduste kadalipp olnud. Aga selle asemel oli hoopis väga tore ja humoorikas nädalavahetuse alguse üritus, mida kaunistasid ajutised vihmahood. Igatahes oli Ruja väga tore ja ma soovitan kõigil seda vaadata, teises vaatuses oli tervelt üks laul, mida ma ei teadnud. Esimeses vaatuses oli ikka rohkem, aga ma tõesti pole viimasel ajal kuulanud neid Ruja plaate, mis meil kodus olemas on.

Una historia re larga

Käisin PMs loo kommentaare lugemas, nii huvi pärast, ja ega ma ausalt öeldes ei üllatunudki niiväga. Sest olgem ausad, see Pulleritsu jutt Arteris oligi üsna pinnapealne ja eks minust endastki võib sealt jääda… üsna topaka inimese mulje. Aga see selleks, Pullerits ongi provotseerija, ju ma siis ajasingi topakat juttu ja see lugu unustatakse varsti, nagu suurem osa asju, mis ajakirjanduset läbi käivad :)