Una historia re larga

Käisin PMs loo kommentaare lugemas, nii huvi pärast, ja ega ma ausalt öeldes ei üllatunudki niiväga. Sest olgem ausad, see Pulleritsu jutt Arteris oligi üsna pinnapealne ja eks minust endastki võib sealt jääda… üsna topaka inimese mulje. Aga see selleks, Pullerits ongi provotseerija, ju ma siis ajasingi topakat juttu ja see lugu unustatakse varsti, nagu suurem osa asju, mis ajakirjanduset läbi käivad :)

Cambio el plan

Mul ei olnud kavaski Öölaulupeole minna üleeile, aga kui ma poole kahe paiku suhteliselt kustunud olekus taksosse istusin, muutus kõik.
“Kas te saaksite palun Vikerraadio peale keerata,” palusin ma taksojuhti.
“Mul ei olema Vikerradio,” teatas tema vastu, kuid otsis lõpuks ikkagi üles.
“No teie võima ju laulma seal lauluväljakul, aga ega see ei tähendama tegelikult midagi,” teatas ta ühel hetkel. Ja vot siis ma vihastasin. Muidugi läksime me kohe halli passi omava taksojuhiga (kjes minule andma sjee sinine pass) nii kapitaalselt riidu, et umbes ÄP maja juures olin ma juba nii tige, et käskisin end suure žestiga Kalamaja asemel transportida Lauluväljakule.
Nii purjus ma veel ei olnud, et oleksin julgenud tema käest uurida, miks ta arvab, et me peaksime andma sinise passi inimesele, kes terve elu jooksul pole suutnud minu rahva vastu niigi palju austust näidata, et oleks selgeks saanud minu keele.

Kohale jõudsin täpselt Koidu ajaks ja olin nii püha viha täis, et laulsin kohe hääle ära. Kohe nii kõvasti laulsin.

Aa-aaa, Aafrika

Ma kohtasin aasta jooksul Argentinas väga lahedaid ja inspireerivaid inimesi, üks neist paljudest oli Cheryl Kanadast, kes mullu müüs maha oma kodu ja äri Kanadas, ütles täiskasvanud lastele, et te peate nüüd ise hakkama saama, pakkis koti ja sõitis Ladina-Ameerikasse reisima ja vabatahtlikku tööd tegema. Cheryl on üks läbini positiivne inimene, kellega me leidsime hoolimata enam kui 20-aastasest vanusevahest kohe ühise keele. Cherylist kirjutasin ma natuke ka volunturismi loos, mis ilmus Estravelleris. Igatahes sain Cherylilt just kirja, kuidas tal on läinud Keenias, kuhu järgmiseks vabatahtliku tööd tegema suundus. Küsisin ta käest üle ja panen selle siia blogisse ka. Äkki mõjub kellelegi inspireerivalt :)

Once canibales

Natuke kasulikku infot hommikuseks äratuseks

Kapist välja!

Käisin lugemas Epu blogi, kus ta kirjutab, kuidas ta istus mu blogis ja luges, mis elu ma elasin Argentinas. Inimesed on minu käest viimasel ajal palju küsinud, et kas tasus siis minna sinna nii kaugele. Minu ainus vastus on JAH. Otse loomulikult! Ma usun, et see oli üks ägedamaid asju, mis minu elus siiamaani juhtunud on.

Una porqueria total

Eino eksole, see ainus kord inimkonna ajaloos, kus ma otsustan kodus jalgpalli vaadata (jaa, mina!!!), kaob telepilt kõige põnevamate kohtade pealt! Ma ei tea, kas seda peaks võtma kui järjekordset signaali minu ja spordi suhete kohta?

Õnneks vahetult enne viimast väravat telepilt siiski taastus. Türgi-Saksamaa 2-3. Vamos, Alemania!

Tengo un poco miedo

Teatavast hakkan ma varsti end tagasi koduvabariigi poole asutama ja täna käisin viimast korda Convivenis hängimas ja vaatamas, kuidas neil seal siis ka läheb.

Ma ei tea, äkki ei peaks sellest rääkima, aga teate tegelikult see Eestisse tulek hirmutab mind. Kui pole üle aasta kedagi näinud, ongi vist normaalne end natuke imelikult tunda. Et kas mul ikka on enam kohta seal. Ma olin juba enne tasaste eestlaste jaoks pisut liiga… noh, latina, ja mulle tundub, et tänaseks on olukord emotsionaalsete porteñode mõjul ainult hullemaks läinud. Ma tean ju küll, et eestlased on sellised endasse tõmbunud tegelased, kellele minu emotsionaalne natuur teinekord natuke üle jõu käib.

Lisaks kardan ma, et minestan poes koheselt hindu nähes. OK, ma ju tegelikult ei tea, mis asjad praeg poes maksavad, aga kõigi vihjed sellele, kuidas hinnad on tõusnud, hirmutavad mind. Kas alla 5 krooni saab veel kohukese poest? Kardan, et vist ei saa. Kas ma üldse saan oma sõpradega välja jooma minna, kas mõnes baaris saab veel alla 100 krooniga võileiva? Kas pirnisiider maksab restoranis juba miljon?

Kolmandaks ja kõige veidramaks (no ma juba kaklesin selle teema üle mõne inimesega) hirmutab mind natuke kõigi inimestega kohtumine. Eriti tõusevad mul ihukarvad püsti, kuuldes, kes kõik tahaksid, et ma korraldaksin peo ja ooaksin neid lennujaamas jne. Muidugi ma tahan kõiki inimesi näha, aga… saage aru, ma vajan aega. Ma ei tea, kas teised pikalt reisilt saabujad on tundud samasugust survet. Ilmselt on, aga ega siis pole viisakas rääkida, et pigem ei kohtaks tervet sugulaste, sõprade, karvaste ja suleliste armeed lennujaamas.

Ma ei taha nüüd sellega öelda, et ma ei armastaks oma sõpru, sugulasi ja muid karveseid ning sulelisi, aga mulle tundub lihtsalt, et kõigil, kes tahavad lennujaama tulla, on oma ootused. Nad ju ootavad, et ma oleksin särav ja õnnelik ja sädistaksin erutunult oma pikast ja meeliülendavast reisist, aga ma ju pole isegi üldse kindel, kas ma olen ikka nii särav sel hetkel, kui saabun lennujaama. Äkki ma olen väsinud ja tahan ainult vaikselt olla oma perekonnaga, keda ma pole pea 14 kuud näinud? Ma ju ei tea, kuidas ma end tunnen sel hetkel, kui passikontrollis öeldakse mulle sulaselges eesti keeles: “Tere!”

Veel hirmutab mind natuke see, et mind pea 14 kuud saatnud küsimused “kust sa pärit oled, kaua siin olnud oled, mis sa siin teed, kas sul argentiinlasest boyfriend on ja kas sa oma perekonna järele igatsed” asendavad küsimused “no kuidas siis oli ka, kas sa oma perekonna järgi igatsesid, mis sa nüüd eestis tegema hakkad, kas sa tahad tagasi minna ja mitme argentiina mehega sa seksisid”. Muidugi, see ju näitab inimeste huvi, eksole. Aga hetkel mulle tundub, et ma ei taha enam pikka aega vastata küsimustele, kuidas ma nii hästi õppisin kõnelema hispaania keelt või kas eesti keel on sarnane vene keelele.

Niiet jah, vähemalt ei saa kurta, et mu elu oleks igav. Kuigi selline õhusolemise tunne on hetkel. Pole enam osa Argentinast, pole veel osa Eestist. Kas ma saangi enam osaks Eestist?

Noche nordica

Neljap2eval algas Buenos Airese 34. igasygisene raamatumess, kuhu eile oli mindki kutsutud nautima yritust “Noche Nordica” ehk siis P6hjamaade 88, kus kohalik ajakirjaniku intervjueeritavateks olid neli kirjanikku: Ib Michael Taanist, Oscar Helmer Rootsist, Jo Nesbo Norrast ja Kjell Westö Soomest.

Paar asja, mis mulle meeldisid ja k6rva j2id. Esiteks Ib Michaeli vastus kysimusele, miks ta tahtis 6ppida hispaania keelt (neljast kirjanikust ainult norrakas ei r22kinud hispaania keelt). “Keele vahetamine on reaalsuse muutmine, reaalsuse vahetamine. Ma tahtsin oma reaalsust muuta,” ytles Ib. “V2ga h2sti,” vastas ta naerdes kysimusele, kas see m6te ka t88tas.

Teiseks diskuteeriti natuke, kas kirjanik kui elukutse on inimestele, kes on natuke hullud. “K6ik kirjanikud on hullud,” arvas norrakas. “M6elge ise — inimene istub selleks maha, et panna kirja 300-400 lk, mis p2rast k2ib l2bi toimetajate k2e alt ja lastakse trykki. Seej2rel j6uab raamat poodi ja kirjanik ootab, et inimesed seda ostaksid ning p2rast teda t2naval j2litaksid, puhtalt kiitmaks, kui tore mees ta on. Kas see pole siis hullumeelsus?”

T2na on plaanis asado s6pradele, kellest pea ykski ei viitsinud muidugi teatada, kas ta kavatseb kohale ilmuda v6i mitte. No loodame parimat, kapis on hull hunnik liha ja ma tegin kypsisetordi kah.

Ha pasado mucho tiempo

Kuidas teada, et oled kodust ehk liiga kaua 2ra olnud? (Majandus)ajakirjanike eri.

Sa ei tea:
*palju kasvas mullu Eesti majandus;
*kui suur oli mullu keskmine palk;
*kui suur oli mullu inflatsioon;
*kas ja kuidas muutus jaanuarist maksukoormus;
*mitu ministrit Eestil on ja kes peab mis ametit.

Lisaks:
*kui sa juhtud lugema SL6Li v6i elu24, ei ytle v2hemalt poolte uudiste kangelaste nimed sulle mitte midagi;
*sa arvad, et Olle Horm on endiselt RLK boss, aga miskip2rast tead, et Ingrid T2hismaa on vahepeal kinga saanud, samuti kipud unustama, kui paks Villu tegelikult oli;
*sa ei ole kindel, kas suudad meenutada, kuidas lugeda majandusaasta aruandeid;
*sa ei tea midagi riigieelarvest ega sellega seotud probleemidest.

Yhtlasi sooviksin tervitada inimesi, kes on saabunud siia otsingutega “mierda hispaania” (kogunisti 7 vaatamist) ja “jaanipäevaks kôrgeks kasvab rohi”.

Dios mio!

Kuna ma olen hull laiskur ja rannas vedelemise asemel passin kodus ja teen tööd, siis pausi mõttes mõtlesin vaadata ka minu jaoks oluliste valuutade kursse. No et olla kursis või nii.

Mis ma näen! Eesti Panga kodulehe andmetel on Argentina peso kukkunud 3,1 krooni peale ning Brasiilia reaal 5,7 peale. Eino mis ma oskan öelda, tõmban tööotsad kokku ja lähen õue ostlema! Kui mulle muidugi sularaha antakse, irw. Siinkohal meenutaksin, et täpselt aasta tagasi maksis peso 3,8 eeku. Aastaga 70 senti kukkuda on ikka päris kõva tulemus. Aitäh, USA!